Saksa kirjanik Stefanie Taschinski (1969) on oma kodumaal tuntud eelkõige lugudega väikesest daamist, millest peagi on valmimas ka film. Kirjastuse Pegasus vahendusel ja Goethe Instituudi toetusel jõudis temalt eesti lasteni aga hoopis põnev fantaasialugu „Caspar ja Unustuse Meister“. See on teos, mis tuletab meelde, et oma perekonda ei tohiks kiires elutempos unarusse jätta, vaid sellele tuleks rohkem tähelepanu pöörata ning lähedaste seltsis veedetud aega kõrgemalt hinnata.

Jutustaja rollis on pere keskmine laps, Caspar. Tal on hiljuti kuueaastaseks saanud väikevend Till, kes, nagu pere väiksemad ikka, on omajagu tüütu. 13-aastane õde Greta on aga tubli ja asjalik tüdruk, kes vanematele abiks olles end juba pooleldi täiskasvanuna tunneb. Caspargi tahab, et tema nukuteatri omanikest vanemad teda täiskasvanuna kohtleksid – on ta ju vaid mõni aasta Gretast noorem, kuid paraku tundub Caspar neile ikka veel pisikese ja asjatundmatu lapsena. Vaid perekonna hea abiline nukumeister Anatol oskab hinnata poisi panust juba sajandeid perekonna valduses oleva nukuteatri arengusse – ikka kutsub ta Casparit töökotta appi, innustab ja õpetab teda.

Kuna tulemas on suur vana-aastaõhtu esietendus, on kõigil kiire. Caspar saab aga kõige tüütuma ülesande – valvata väikevend Tilli, samal ajal kui kõik teised saavad teha miskit põnevat: harjutada etenduseks, valmistada ette kavasid või seada teatrit külastajate jaoks valmis. Koos lähevad vennad uisutama, kuid uiske jalga pannes märkavad nad võõrast tüdrukut nende seljakoti kallal toimetamas. Kodus avastavad nad kotist pooliku marionettnuku, kel puudub pea. Samal õhtul ilmub teatrisse, kus Caspar saabuvate külastajatega tegeleb, salapärane võõras, kes poisile nuga laenab. Need on aga vaid eelsündmused, mis kulmineeruvad Tilli kadumisega. Niigi keerulise olukorra teeb veel raskemaks see, et vanemad on ta unustanud ja kõik väikevennaga seotud esemed on haihtunud, justkui teda poleks kunagi olemas olnudki. Kuigi kõik soovitavad Casparilgi Tilli lihtsalt unustada ja eluga edasi minna, otsustab poiss mitte alla anda ja väikevenna, maksku mis maksab, üles otsida. Alguse saavad tormilised sündmused, mis viivad poisi kokku Unustuse Meistriga, kes lapsi nende kodudest röövib, neid senist elu unustama paneb ning endale allutab. Kõige selle põhjus peitub aga sajandeid tagasi sõlmitud julmas lepingus, mida seni keegi pole murda suutnud.

Stefanie Taschinski jutustamislaad on selge ja loogiline, seda on noorel lugejal lihtne ja mugav jälgida. Samas on selles aga piisavalt salapära ja müstilisust, mis järjekindlalt põnevust loob ja ülal hoiab. Pidevalt on miskit, mida lugejate ees varjatakse või saladuses hoitakse. Lugu oleks justkui lõngakera, vähehaaval ja tasapisi avanevad selle sügavamad kihid, mis panevad sündmustele uue pilguga vaatama. Uusi tähendusnüansse ja tõlgendusvõimalusi loovad ka teosesse osavalt sulandatud viited lastekirjanduse klassikalistele teostele nagu Carlo Collodi „Pinocchio seiklused“ või Hans Christian Anderseni muinaslood.

Caspari-raamatus on nukuteatritemaatika ühendatud elu näitelava teemaga. Autor tundub küll teooriale kõike korraldavast saatuse sõrmest või jumala juhtivast käest tublisti vastu vaidlevat. Pigem eelistab ta vaba valikut, igaühe iseenda otsustusvõimet. Et seda tagada, on oluline anda lapsele eluteele kaasa võimalikult palju lugusid, millest laps ise saab õppida ja oma järeldused teha. Lood on ellu astujale kui turvavõrk, mis raskuste korral appi tuleb. Samuti nagu perega üheskoos veedetud aeg ja selle jooksul loodud mälestused on need, mis meil aitavad üle ka tuleviku karmimatest hetkedest.

Stefanie Taschinski raamat Casparist ja Unustuse Meistrist tundub rõhutavat tema kaasmaalase Albert Einsteini rohkelt tsiteeritud tõde: kui tahate, et teie lapsed oleksid intelligentsed, lugege neile muinasjutte, ja kui tahate, et nad oleksid väga intelligentsed, lugege neile veel rohkem muinasjutte. Tore juhtmõte, mida tasub igal ajal meeles hoida ja ellu viia.

Tõlkinud Piret Pääsuke
Illustreerinud Cornelia Haas
Pegasus, 2018
256 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Mäletate veel härra LugemisHullu või härra PoleHullu? Aga preili JuurdeVõtlikku? Preili NuuksuNunnut? Neid, kes käes hoidnud Aino Perviku jutukogu „Ühes väikses veidras linnas“ (Tänapäev, 2009), pole neid toredaid tegelasi kindlasti unustanud. Nad teavad, et on üks väike armas linn, mille nimi on NummiPea, kus need veidrad tüübid elavad. Nagu nüüd selgub, on neid tüüpe ja tüübikesi aga kõvasti rohkem, kui esimesse raamatusse mahtus. Nii ongi Aino Perviku värskes jutukogus „Nummipealt ja mujalt“ veel lugusid eriskummalistest inimestest. Lugudele lisaks sisaldab raamat ka limerikke, lühikesi absurdseid luuletusi, mis üles ehitatud koha- või isikunime riimimisele.

Kogumik algabki limerikuga ühest vahvast härrast, kes on juba 100 aastat NummiPea värsket ja tervislikku õhku hinganud. Luuletusele järgnevad lood ja värsid teistest erilistest inimestest. Nii näiteks kohtume härra ja proua Ettevõtliklikega, kes kord oma ettevõtlikkustuhinas kõigi Võtlike kokkutuleku korraldasid. Kohale tulid preili NäpustVõtlik ja härra TuldVõtlik, härra SüdamesseVõtlik ja proua AllaVõtlik jne jne. Kui koos on nii palju Võtlikke, ei kulge pidu küll ettearvatult, kuid selle lõppedes on kõik külalised ühel meelel – oli tore päev, mida tuleks kindlasti korrata.

Härra KuulsusHimu on aga oma elu eesmärgiks seadnud kuulsaks saamise. Kuulsusetu elu pole tema arvates miskit väärt. Kui aga härra KuulsusHimu ühe lauluvõistluse võidab ja tema suurim soov tegelikkuseks saab, ilmneb, et kuulsus võib ka üsna koormav olla. Õnneks tulevad uued kuulsused peale ja härra Kuulsushimu saab taas pisut rahulikumalt hingata.

Aga olgu need tüübid ja tüübikesed kui veidrad tahes, neile kõigile on kirjanik NummiPeal ruumi jätnud. Rõõmsalt ja sõbralikult elavad eelmainitutega koos härra Tädike ja proua Onuke, härra NohJaSiis ja preili TeravKeel, härra LegoMehikesest rääkimata. Eks aegajalt ole neilgi iseloomude erinevustest tingitud hõõrumisi ja kokkupõrkeid, kuid ei miskit niisugust, mis lahendamata jääks.

Tõesti, toredad ja vaimukad on need lood ja luuletused. Nähtud küll ühiskondlikult terava, kuid samas kaastundliku silmaga. Neis lugudes on kerget tögamist ja mahedat huumorit, millele annab võluva nüansi paras annus eneseirooniat. Mõnusalt muigama ja peeglisse vaatama see paneb, kuid õelalt irvitama kindlasti mitte.

Omaette rõhutamist väärib, kuidas need lood ja laulud kirja on pandud. See on juba varasematestki teostest tuttav selge ja napisõnaline, kuid samas sügavmõtteline ja äärmiselt nauditav stiil. Perviku teostes on igal sõnal kaal, kõik on läbimõeldud ning täpselt õigel ajal õiges kohas esitatud. Lugu voogab rahulikult, kindlalt ja mõõdukalt, erinedes mäekõrguselt sadadest ülepeakaela paberile visatutest. Mida edasi lugedes jõuad, seda selgemini jõuab teadvusse, kuidas seda rahu ja kindlust igatsenud oled.

Raamatu kujundus ja illustratsioonid teose kahe osa vahel silda ei loo. Illustraatori vahetamine tekitas esialgu kohmetust, tundus ju eelmise osa kunstniku Jüri Mildebergi tumedatooniline värvigamma ja käekiri Perviku tekstiga nii hästi sobivat, et muud ettegi ei kujutanud. Kahtlused hajuvad aga kiiresti. Särtsakalt punaste kaante vahelt leiame Olga Pärna ja tema poja Märt Rudolfi nüansirikkad ja vaimukad joonistused, mis toetavad igati sõnalist poolt. Need on võluvalt enesekindlad ja läbimõeldud. Samas on siin aga piisavalt põnevaid detaile, mis fantaasia tööle panevad. Armastus ja hoolivus iga tegelase vastu, mis Perviku tekstist läbi kumab, kannab ka Pärnade tööd.

Illustreerinud Olga Pärn ja Märt Rudolf Pärn
Tänapäev, 2018
76 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm