Igal aastal kuulutatakse vabariigi sünnipäeva eel välja riiklikud elutööpreemiad. Üks seekordseist auhinnasaajaist on animaator, karikaturist ja illustraator Priit Pärn, kelle neli kümnendit tagasi ilmunud „Naljapildiaabitsaga“ tutvust värskendame.
Omas ajas oli raamat vägagi eriline – koosnes see ju karikatuuridest ja mõnepildilistest koomiksiribadest, mida haruharva raamatus näha sai. Tõsi küll, mõni aasta varem oli Pärnalt ilmunud ka samalaadne autoriraamat „Tagurpidi“ (1980), mille menukus uueks raamatuks kindlasti indu lisas. Peamiselt oli aga Pärn lastekirjanduses tuntust kogunud pigem multifilmide ja nende alusel valminud raamatute „Rüblik“ ja „Kas maakera on ümmargune?“ (mõlemad 1979) kaudu ning ühe toonase populaarsema luuletaja Ott Arderi luulekogude „Bumerang“ (1980) ja „Koer poiss sõitis jänest“ (1982) illustraatorina.
Sarnaselt „Tagurpidile“ osutus lugejamenukaks ka joonistusplokki meenutav paarikümneleheküljeline „Naljapildiaabits“. Osalt mängis selle populaarseks saamisel rolli küll ka vähene konkurents koomiksivallas, kuid märkimisväärsemaks põhjuseks võib pidada Pärna absurdiga tembitud huumorisoont, tõlgendatavuse ambivalentsust ja äravahetamatult isikuomast joonistusviisi.
Raamat on üles ehitatud aabitsana, alustatakse alfabeedi alguse a-st ja liigutakse läbi kõigi tähestiku tähtede ü-ni välja. Mõne tähe kohta on valminud vaid üks piltlugu („Auto“, „Banaan“, „Chaplin“), teine on aga pakkunud autorile inspiratsiooni rohkemaks („Hunt“, „Huligaan“, „Habe“, „Hiired“). Pärna piltlood lähtuvad väga erinevalt aluselt. On lugusid, mis koonduvad peamiselt keelelise aspekti ümber („Dušš“, „Kes see on?“, „Üllatus“), ja neid, mille keskmes ühiskonnakriitiline alltekst („Banaan“, „Huligaan“, „Maandumine“). Omajagu nalja pakub ka leidlik mängimine proportsioonide ja perspektiiviga („Ronib“, „Päkapikud“, „Silmapiir“, „Trepp“). Olgu kuidas on, vaade maailmale Pärna perspektiivist kulub praegu vägagi marjaks ära.
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
