Maailma parim liivaloss

Minu papa käed ei püsi kuidagi paigal ja tahavad aina ehitada. Mina tahan ka ehitada, aga nad arvavad, et võin endal sõrme otsast saagida või haamriga vastu pead lüüa. Ühel päeval lubab aga papa mind randa viia, et saaksin ka ehitada. Teeme koos liivalossi. Me ehitame ja ehitame, nii et õhtu jõuab juba kätte, aga loss pole ikka veel valmis. Papa lubab homme tagasi tulla. Kui me siis järgmisel hommikul randa kiirustame, näeme, et loss on maatasa tehtud. Keegi on sellele peale hüpanud ja liiva laiali peksnud. Pole viga, ütleb papa, teeme uue. Pühin pisarad ära ja lähen papale appi. Uus loss tuleb veel suurem ja ilusam.