Väike Vunts

Väike Vunts on jäänud üksi. Varem on alati tema eest hoolitsetud, ühel päeval aga ei tule enam jalgu, mille vastu on tore end hõõruda. Ei ole ka käsi, mis kaussi piima valavad või silitades Vuntsi mõnust nurruma panevad. Kui jalad ja käed on kadunud, on ka tuba külm ja pime. Vuntsikesel on nälg ja külm. Mida küll teha, mõtleb Vuntsike. Leidnud ukse allservast ava, poeb kassipoeg toast välja. Maailm on suur ja hirmutav, kuid Vuntsikesel pole muud valikut kui minna.