fbpx
Hüppa põhisisu juurde

September 2014. Heidi Linde „Pym Pettersoni äpardunud perekond”

8-13-aastaste lugemislaud ei ole kunagi üleliia lookas olnud. Sellises vanuses lapsed suudavad juba kiiresti ning palju lugeda, paraku on aga omamaistel kirjanikel haruharva neile piisavalt lektüüri pakkuda. Mullu hoogsalt alanud ja sel aastal jätkuv suundumus sellele vanusele raamatuid just Põhjamaade kirjandusest juurde tõlkida on igati tänuväärne.

Heidi Linde (1973) on norra kirjanik ja stsenarist, kes avaldas esimese lasteraamatu 1998. aastal. Lisaks lasteraamatutele on ta kirjutanud kuuldemänge ja romaane. Rahvusvahelist tuntust on ta ennekõike kogunud Pymi-nimelisest tüdrukust pajatava sarjaga, mille esimene osa „Pym Pettersoni äpardunud perekond” (norra keeles 2012) hiljuti ka eesti laste lugemislauale jõudis.

Raamatu peategelane on 11-aastane tüdruk, kelle passis seisab küll nimi Victoria, kuid keda kutsutakse peamiselt Pymiks. Tema peresse kuuluvad lisaks emale ja rootslasest isale ka kaksikutest õde-venda Sanna ja Sigmund, kes on temast kaks aastat vanemad.

Ühel päeval annab õpetaja Hilde Pymi klassi õpilastele koduse ülesande, mis tüdrukule sugugi ei meeldi. Nimelt peab igaüks kirjutama tõestisündinud loo oma perekonnast ja selle siis klassis ette lugema. Pym kirjutaks meelsamini universumist või veidratest faktidest või ükskõik millest muust, ainult mitte oma perekonnast. Nimelt arvab ta, et ta perekond on täiesti ja igas asjas äpardunud. Tüdruku arvates pole ebaõnnestunud mitte ainult tema poisilik hüüdnimi, vaid ka tema sünd ja sellega seoses toimunud „soovahetus”. Pymi isa norskab igal ööl, nii et magamata ja uimane ema ei jõua enda eest hoolitseda ning pakub perele õhtusöögiks ostetud pitsat. Pymi vend Sigmund on lootusetult halb Angry Birdsi mängus, kuid ei loobu seda ikka ja jälle proovimast, ning õde, kes oma asju hoida ei mõista ja neid pidevalt kaotab, ei näi end kunagi parandavat.

Nii kirjutabki Pym paar väljamõeldud lugu, kuid õpetaja saab aru, et tegemist pole tõsilooga. Lõpuks soovitab ta tüdrukul lihtsalt kirja panna, mis õhtul kodus juhtub. Nii õnnestubki Pymil viimaks kodutöö sooritada ja klass lõpetada. Kaasõpilastele meeldib tüdruku lugu väga ja see paneb Pymi oma pere äpardlikkuses kahtlema.

Kui noortelt lugejatelt küsida, milline üks hea lasteraamat olema peab, vastavad nad suure tõenäosusega, et see peab olema huvitav ja naljakas. Heidi Linde kasutab kärsitutele lugejatele sobivat viisi nelja jalaga sündmustikku hüpata ja seal siis jõuliste tõmmetega edasi sumada. Sündmusterohkuse tagavad põhiliinile lisatud rohked humoorikad meenutused tüdruku lapsepõlve põnevamatest seikadest.

Raske on tempokas olla ja samal ajal sisukuses ning mõttetiheduses mitte kaotada. Pymi-raamatus seda muret ei ole. Kirjanik tegeleb pinge ja põnevuse hoidmise ajal oskuslikult nii Teise maailmasõja kui ka nüüdisühiskonna teravamate küsimustega. Köitvalt kajastab ta õdede-vendade omavahelisi suhteid, laste hirmu lahutuse ees jne. Meie hetke lastekirjanduspildis on haruldane, kuidas autor kirjeldab kohalikku turvalist koolielu. Õpetaja ja õpilane on seal partnerid, koduse ülesande sooritamise aeg on paindlik ning õpilaste omavahelised suhted mõistvad ja sallivad, mis sellest, et igaühel oma soovid ja veidrused.

Südamliku ja sooja Pymi humoorikatest seiklustest loeks hea meelega teistestki sama sarja raamatutest.

Tõlkinud Annika Kupits
Välja andnud Egmont Estonia
192 lk

Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija