Tiiu Kitsik pole meie lastekirjandusmaastikul enam kuigi uus tegija. Juba alates 2016. aastast on ta avaldanud peamiselt pildiraamatuid ja jutukogusid, mida ka ise illustreerinud. Hiljuti poelettidele jõudnud „Me kolime ära“ on autori esimene läbiva liiniga pikem jutustus. Raamatu käsikiri osales 2023. aasta lastejutuvõistlusel „Minu esimene raamat“, jäi seal silma humoorika käsitlusviisi ja eripärase teemavalikuga ning valiti tihedas konkurentsis teise koha vääriliseks.
Kuidas saada hakkama muutustega?
Teose peategelaseks on 8-aastane Luise, kellel tuleb kokku puutuda tema senise elu suurima muutusega. Pere, kuhu kuuluvad tüdruku arvates tüütu väikevend Rudolf, kelle võiks pigem ükskõik millise koera vastu vahetada, joogaõpetajast ema ja nutikaid maju programmeeriv isa, peab viimase töö tõttu kaheks aastaks Saksamaale kolima. Sealses väikelinnas Freiburgis tuleb tüdrukul hakkama saada teistsuguse keele- ja kultuurikeskkonna ning koolikorraldusega. Mida teha, kui sa sõnagi kohalikku keelt ei oska? Kust leida tuge, kui kõik on uus ja teistmoodi? Kuidas saada sõbraks, kui sa oskad teistele arusaadavalt vaid ennast tutvustada ja tänada? Õnneks on Luise nupukas, elurõõmus ja järjekindel ning suudab vaatamata korduvatele äpardustele ja ebaõnnestumistele siiski leida endas jõudu edasi rühkida. Peagi selgub, et keeleoskusest olulisemgi on südamlikkus ja heatahtlikkus. Kiired jalad ja küpsisetort kuluvad ka muidugi marjaks ära.
Helge ja elujaatav teos
Raamatus on küll tajutavad mitmesugused kaasaja ühiskonnas jõuliselt esil olevad probleemid, kuid oma olemuselt on teos helge ja julgustav. See õhutab lapsi nii teiste erinevusi loomulikuna võtma ja nendega arvestama kui ka iseend aktsepteerima just sellisena nagu oled. Autor tahaks justkui öelda, et igaühel võib vahetevahel miskit untsu minna, kuid valmisolek sellistest hetkedest õppimiseks aitab elus edasi minna. Olles vääratuseks valmis ja nähes seda loomuliku osana elamisest laseb olla mõistev ja hea nii enese kui teiste suhtes.
Märkimisväärne on Kitsiku oskus kehastuda algkoolitüdrukuks ja edastada sündmustikku tema pilgu läbi. See vaade maailmale on kahtlemata terane ja värske, kuid samas ka kärsitu, kohati isekaski. Psühholoogiliselt tõetruuna mõjub väiksem elukogemus ja teatav mõtlemisviisi hüplikkus, mis muudab teksti usutavuse kõrval ka ärksaks ja voolavaks. Selles on elu ja hoogu, millega lugejal lihtne kaasa minna.
Värvikad värvitud illustratsioonid
Omajagu särtsu lisavad tekstile autori illustratsioonid. Pildid on mõnusalt must-valged ja mõjuvad sihtgrupile ilmselt parasjagu küpselt, mitte liigselt titekana. Kuid vaatamata värvivaesusele on pildid kahtlemata vägagi värvikad. Need mitte ainult ei illustreeri teksti, vaid arendavad seda edasi, toovad esile uusi nüansse, pakuvad allusioone ja edasist mõtlemisainet.
Niisiis igati mõnus, värske ja ergutav teos, mis sobib suurepäraselt avama kooliaastat, mil nii mõnedki Eesti lapsed võivad avastada end Luisega sarnasest olukorrast.
Kirjastus Tänapäev 2024, 168 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
