9. augustil 2024 on armastatud soomerootsi lastekirjaniku Tove Janssoni 110. sünniaastapäev. Tema loomingu peategelaste muumidega võib lisaks kümnetele jutu‑, koomiksi‑, tsitaadi‑ jm kingiraamatutele kokku puutuda ka nõude- ja riidekauplustes, suveniiripoodides, ekraani vahendusel või Naantali teemaparki külastades. Nii õigupoolest ei leidugi meil ehk inimest, kes ei teaks, kes on muumitrollid. Samas aga mida aeg edasi, seda küsitavam tundub, kui paljud meist on muumidest lisaks ka mõnda lugu täisversioonis lugenud. Ehk polegi paremat hetke kui nüüd ja parimat kohta kui praegu, et mõni „vana-aja“ muumilugu kätte võtta ja sellega tutvust värskendada?
Eestisse jõudsid kodumaal Soomes 1945. aastal alguse saanud muumilood esmakordselt 1975. aastal kogumikus „Muumitroll“ Vladimir Beekmani suurepärases tõlkes ja Andres Jaaksoo napi, kuid asjatundliku järelsõnaga. Neljalt ja poolelt sajalt, tänases päevas harjumatult tihedalt täidetud leheküljelt leiame jutustused „Trollitalv“, „Muumipapa ja meri“ ning „Muumipapa memuaarid“, samuti lühemad palad nagu „Nähtamatu laps“, „Õudne lugu“, „Hatifnattide saladus“ jpt. Tihedate tekstiplokkide vahele on pikitud vaid mõned ilmekad mustvalged illustratsioonid. Peale iseseisvuse taastamist jõudsid kirjastuse Tiritamm vahendusel meieni ka muumilugude alguspunktiks peetav „Sabatäht”, „Ohtlik jaanipäev” ning lugude lõppakord „Hilja novembris“ (kõik Elo Raukase tõlkes). Samuti on Janssonilt tänaseks eestikeelsena kättesaadavad mitmed täiskasvanutele mõeldud teosed.
Lisaks Eestile on muumiraamatud populaarsed ja armastatud ka teistes Põhjamaades, aga samuti Inglismaal, Itaalias, Hispaanias, Jaapanis ja mujalgi. Üheks teoste erakordse menu põhjuseks on kindlasti need eriskummalised, mõneti kapibaarat ja jõehobu meenutavad peategelased, aga samuti nendega lähestikku elavad teised omapärased olendid, kellest igaüks veidi veider, kuid siiski armas omamoodi. Sügavalt omanäoline, kuid samas igaühele lapsepõlvest tuttav on turvaline ja helge maailm, mida Janssoni muumilood pakuvad. See köidab lugejat, võimestab, aga ka lohutab samaaegselt. Samuti on autor osav huumori ja tõsiste teemade kombineerimises, elukeerukuse lihtsale, olulisimale taandamises ning illustratsiooni ja teksti omavahelises sümbiootilises seostamises.
Iga raamatu korduv lugemine toob teoses esile uued aspektid. Nii võivadki varasemast teravamalt silma hakata hoopis teistsugused nüansid, tegevusliinid, mõtteterad. Tore, et lisaks igasugu töötlustele on võimalik ka esialgsete tõlgete juurde tagasi pöörduda.
„Muumitroll“, Eesti Raamat 1975
Illustreerinud Tove Jansson
Tõlkinud Vladimir Beekman
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
