fbpx
Hüppa põhisisu juurde

Veebruar 2013. Maria Parr. „Vilgukivioru Tonje”

Kiidulaul raamatute tagakaantel, eriti kui teose autorit võrreldakse lastekirjanduse suurte klassikutega, äratab umbusku. Justkui ei suudaks raamat ise enda eest kõneleda ja oma väärtust tõestada. Ka Maria Parri (s 1981) hiljuti eesti keeles ilmunud lasteraamatu „Vilgukivioru Tonje” tagakaanel tõmmatakse paralleele noore norra kirjaniku ja Astrid Lindgreni vahel, raamatu peategelast Tonjet aga nimetatakse Emili, Pipi ja Ronja sulamiks. Õnneks ei saa lugeja lootused seekord petetud.

Vilgukivioru Tonjel on tõesti teatavaid sarnasusi kõigi eelnimetatud kangelastega, seda nii välimuses (ta on punaste juustega nagu Pipi) kui ka olemuses (nutikas ja vapper nagu Emil).

Sarnane Lindgreni teostele on ka Parri raamatu tegevuskoht – väike sõbralik küla, kus üksteist tunnustatakse just sellistena nagu ollakse. Küla ümbritsevad mäed ja kosk aga meenutavad Ronja mängumaad. Ja kuigi analoogilist leidub ka jutustuse ideestikus ning käsitletud probleemides, on tegemist siiski ainulaadse ja originaalse teosega, mis väärib igati esiletõstmist.

9-aastane Tonje on oma külas ainus laps. Tema isa peab lambakasvatustalu, ema aga uurib kaugel Gröönimaal merd. Kuigi koolis kohtub ta omaealistega, igatseb ta siiski ka vabaks ajaks lastest kaaslasi. Õnneks on Tonjel Gunnvald, tema 74-aastane ristiisa ja parim sõber, kellel on tema jaoks alati aega. Üheskoos nuputatakse ja katsetatakse mäel erinevaid kelke, suusatatakse ja meisterdatakse töökojas. Õhtuti aga valmistab Gunnvald Tonjele maailma parimat hirvelihahautist ja mängib oma vanal viiulil imekauneid palasid.

Rahulikku idüllilisse maaellu toob muutuse Gunnvaldile tulnud salapärane kiri, mida ta Tonjele näidata ei taha. Kui mees aga trepil kukub ja haiglasse satub, hakkab saladusepundar hargnema. Esile kerkinud varjatud asjaolud tekitavad Tonjes tunde, et tema parim sõber, kellega ta on kõiki maailma asju arutanud ning kellele oma hinge avanud, pole see, keda Tonje arvas teda olevat.

Teoses käsitletakse köitvalt ja lastele arusaadavalt poolikute perede teemat. Autor aitab meil näha olukorda nii laste kui ka täiskasvanute vaatepunktist. Ükskõik kui keerukaks ka täiskasvanute omavahelised suhted ei kujuneks, ei tohiks see üle kanduda lastele. Laps ei ole kunagi süüdi, kui ta eraldi elava vanemaga kontakti kaotab, leiab autor.

Raamat koosneb koosneb kolmest osast („Kiri”, „Heidi”, „Muusika”), mis omakorda jagunevad hästi struktureeritud peatükkideks. Teose tegevustik kulgeb kiirelt ja kaasahaaravalt, ainult olulisimat tegevusliini silmas pidades.

Maria Parr räägib lastega siiralt ja selgelt tõeliselt olulistel teemadel nagu sõprus, armastus, igatsus ja andestamine. Ikka rõhutab ta, et ainult süda avali elades ning teisi märgates ja abistades on võimalik leida rahu südamesse ja rõõmu igasse päeva.

PS. Tagakaanelt selgub ka, et „Vilgukivioru Tonje” eest on Maria Parr saanud Norras maineka Brage auhinna ja Saksamaal 2010. aastal parima lasteraamatu preemia.

Tõlkinud Riina Hanso
Eesti Raamat, 2013
270 lk

Jaanika Palm