Vägagi rõõmustav on meie kirjastajate märgatav huvitõus Põhjamaade lastekirjanduse vastu. Rootslased Rose Lagercrantz ja Ulf Stark, soomlased Essi Kummu ja Jukka Itkonen, islandlane Þorarinn Leifsson ning norralane Maria Parr on vaid mõned nimed, kelle teosed paaril viimasel aastal ka meie lasteni on jõudnud. Nende teosed tasakaalustavad kenasti ameeriklaste jõulist pealetungi ning rikastavad meie lastekirjanduspilti teistsuguse kultuuritaustaga teostega.
Jo Nesbø nimi pole Eesti lugejatele tundmatu. Ta on kirjutanud hulga kõrgetasemelisi kriminaalromaane, mille karismaatilise peategelase Harry Hole’i kuulsus on ulatunud kaugelt üle kodumaa Norra piiride. Kirjanik on võitnud rohkelt auhindu ja kogunud austajaid üle maailma.
Jo Nesbø debüteeris lastekirjanduses 2007. aastal, mil avaldati esimene osa tema doktor Proktori lugudest „Doktor Proktori puuksupulber” (e.k 2013). Kokku on seni ilmunud neli osa, neist on eesti keeles kättesaadavad nüüd kaks esimest – lisaks eelmainitule ka „Doktor Proktori ajavann” (2008, e.k 2014). Raamatu kaas sedastab, et doktor Proktori lood on loetavad koguni 22 keeles. Lugema hakates selgub õige pea, et sarja menukus ja rohke tõlkimine on igati põhjendatud.
Doktor Proktori lugude peategelasteks on tüdruk ja poiss, Lise ja Bulle. Nad mõlemad on liiga erilised ja gruppi sobimatud, väljatõugatud. Kui sarja esimeses osas kohtutakse veel ka kummalise ja üksildase doktor Proktoriga, moodustubki köitev kolmik, milles igaühel on algavates seiklustes täita oma roll.
Sarja teises osas „Doktor Proktori ajavann” saavad Lise ja Bulle ootamatult kummalise kirja doktor Proktorilt, kes eelmise raamatu lõpus sõitis Pariisi oma kunagist kallimat Juliette Margarini otsima. Kirjas palutakse lastel kiiresti tulla Pariisi ja võtta kaasa veel patenteerimata leiutis – ajaseep. Pariisi jõudes õpivad lapsed ajaseepi ja ajavanni kasutama ning asuvad kadunud doktorit otsima. Loomulikult ei kulge kõik kiiresti ja lihtsalt, iga nurga taga ootab Liset ja Bullet mõni sekeldus, kuid kokku hoides ja üksteisele toetudes leiavad sõbrad peagi doktori ja tee koju.
Raamatu sündmustik on põnevalt mitmetasandiline ja -kihiline, haarates erinevaid isikuid ja ajajärke. Oskuslikult kokkupõimitud süžees on palju viiteid ajaloolistele isikutele (Napoleon, Jeanne d’Arc, Gustave Eiffel jm) ning sündmustele (Waterloo lahing, Tour de France jm). Ja kuigi neid ei maksa päris tõe pähe võtta, on kirjeldatavas üht-teist siiski paikapidavat. Lapsed üritavad minevikusündmusi muutes doktor Proktorit päästa. Hiljem mõistetakse, et olulisem kui toimunu muutmine või möödunu kahetsemine on siiski minevikuvigade heastamine paremat tulevikku luues. Selleks pole kunagi hilja.
Muutuste nautimise ja nendega leppimise kõrval leiab ikka ja jälle rõhutamist ka sõpruse tähtsus. Jo Nesbø toonitab, et sõpruse suuruse juures ei mängi mingit rolli sõprade iseloomu ja välimuse täiuslikkus. Meist igaühel on oma veidrused ja väikesed iseärasused, sõber vaatab neid armastava hoolivusega, mitte ideaali taotleva muutmissooviga.
Jo Nesbø stiili sobivad iseloomustama sõnad köitev, kiire ja ootamatu. Doktor Proktori lugude dialoogid on vaimukad, võrdlused nupukad ja uudsed. Lisaks pöörasel kiirusel toimuvatele sündmustele on hinnatav ka autori oskus lugejat ohtralt naerutada ja situatsioone värske nurga alt näha.
Loodetavasti saame õige pea lugeda Lise, Bulle ning doktor Proktori uutest peadpööritavatest seiklustest.
Norra keelest tõlkinud Minna Salmistu
Illustreerinud Per Dybvig
Välja andnud kirjastus Varrak
310 lk
Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija
