Põhjamaade noortekirjanduse teravad teemad ja nende käsitlemise vabameelsus on meile ammu teada. Ja kuigi aegajalt tundub, et piire pole enam kuhugi nihutada, astub taanlanna Ina Bruhni 2009. aastal avaldatud ja hiljuti NyNordeni vahendusel eesti lugejaile kättesaadavaks tehtud „Minu faking perekond” seni seatud piiridest veel sammu edasi.
Seepärast ei soovita ma karmide kirjandusteoste ja raputavate lugemiselamuste kartjatel või millegi ilusa igatsemise hetkedel seda teost kätte võtta. Tegemist pole kindlasti romantilise või sooja ja kergesti läbitavaga, vaid naturalistliku, karmi ja valusa raamatuga. Enesetapud ja abielurikkumised, lastemõrvad ja varjamised, reetmised ja vihkamised on vaid väike osa sellest, millest lugejal tuleb end läbi murda. Ja kuigi vahepeal võib ehk ka treenitumal lugejal tekkida tahtmine teos kõrvale panna, siis raamatut lõpetades on ometi selgem, helgem, isegi katartiline tunne.
Ina Bruhni noorteromaani peategelaseks on Christoffer, kes on sündinud tüdruku, Niina kehas. Tema suurimaks sooviks on saada täiskasvanuks, et lõpetada eksistents naise kehas ja saada ka füüsiliselt meheks. Christoffer elab koos emaga, kes poisi isast rääkima ei kipu. Nii tulebki asuda ise isaotsingutele, mille käigus saab Christoffer teada nii mõndagi oma ema perekonnast. Selgub, et igal pereliikmel alates vanavanaisast kuni poisi onupoegade ja ‑tütardeni on üht-teist valgustkartvat varjata. Loomulikult ei jää saladused saladusteks, on ju nende loomuses päevavalgele tulla. Nii hakkabki vanaema sünnipäeval lumepall ühtäkki veerema ja kogu suguvõsa (ka poisi enda) jaoks suurimast pähklist, nooruki transseksuaalsusest on kärmelt saanud väikseim probleem, millega tegeleda. Lõpuks näeb Chistoffer oma soomuutmises mitte ainult kehalist lahendust oma isiklikule dilemmale, vaid ka väljapääsu kogu suguvõsa keerukast olukorrast – kurjuse edasikandumisest.
Taani kirjanikule Ina Bruhnile (s. 1971), kes muu seas on kirjutanud ka edukaid teleseriaalide ja filmistsenaariume, on „Minu faking perekond” juba seitsmes noorteromaan. Et tegemist on kogenud kirjanikuga, võib näha nii osavast sõnavalikust ja mõjuvast meeleoluloomisest kui ka teose köitvast ülesehitusest. Esialgu ühe nooruki loona tundunud jutustus muutub peagi ühe perekonna laiahaardeliseks, rohkete kõrvalliinidega looks. See on justkui köitev võrgustik, milles tähendused sünnivad iga lugeja puhul eraldi ja uuesti. Korduvalt lugedes aga kerkivad esile üha uued ühendusliinid, esmalugemisel märkamatuks jäänud detailid saavad tähenduslikuks ja loovad uusi lähenemisvõimalusi. Teos jaguneb kaheks osaks – „Enne” ja „Pärast” –, kuid on kõnekas, et peatükkide nummerdus ei katke, vaid jätkub, rõhutades nõnda elu järjepidevust, edasikestmist.
Žanriliselt ühendab „Minu faking perekond” haaravalt noortekirjanduse maailma- ja päritoluvalu, põhjamaade perekonnalugude pika ajalise kestuse ning krimisarjadest tuttava põnevuse ja lahendatuse esteetika. Kuigi peategelane on vaid 15-aastane, jõutakse ajaliselt mitmete inimpõlvede taha. Autor näikse ütlevat, et aeg ei muuda inimloomuse põhiolemust. Kurjus või headus, omakasu või abivalmidus oli inimestesse programmeeritud sajandeid tagasi ning on ka nüüd. Ja kuigi perekonda, kuhu sa sünnid, ei saa valida ja see määrab nii mõndagi, on kõik ülejäänud valikud siiski sinu teha.
Tõlkinud Lea Reitel Høyer
Kujundanud Ivi Piibeleht
NyNorden, 2015
246 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
