Laias laastus võib raamatud jagada kahte suurde gruppi. Esimesse kuuluvad teosed, mille lugemine võib olla küll nauditav ja tore, kuid mõni aeg peale nende käest panemist sulle nad lihtsalt ei meenu. Teise grupi moodustavad aga raamatud, mis sunnivad end korduvalt avama, lõike üle lugema ja sisu vaagima, olgu siis tänu reaalsusest saadud stiimulitele või alateadvusest pinnale kerkinud impulssidele. Aino Perviku „Hädaoru kuningas” kuulub kindlasti nende teoste hulka.
Kogenud kirjaniku värske lasteraamat on žanrilt kunstmuinasjutt. See on ilukirjanduse alaliik, mis tänu oma mitmeti tõlgendatavusele ja emotsionaalset maailma avardavatele joontele on aastasadu kütkestanud nii täiskasvanuid kui lapsi. Aino Pervik pole siin mingi erand – üsna suure osa tema loomingust moodustavadki just selles laadis teosed. „Hädaoru kuningat” lugedes tekkisid märgatavamad paralleelid iirlase Oscar Wilde’i ja taanlase Hans Christian Anderseni tekstidega. Nii Wilde’i kui ka Anderseni on peetud üldhumanistlike ideede levitajaiks, nende kõrvale sobib kindlasti ka Aino Pervik.
Loo keskmes on fantaasiamaa Hädaorg. Tegelikult on see maa küll hoopis Tulbiorg, kuid kohalik rahvas, kes kunagi mitte millegagi rahul ei ole, kutsub riiki just nõnda. Otse loomulikult ei meeldi neile ka hetkel troonil olev kuningas. Kuna Hädaoru kuningas on väiksena orvuks jäänud, siis valitseb riigis tegelikult hoopis kuri regent. Kui aga kuningas täisealiseks saab, ei taha regent võimu kuningale üle anda. Ega kuningas ise ka võimu väga igatse, sest otsustamine on raske töö. Ühel päeval aga satub kuningriiki üliõpilane, kopsakas raamatupakk kaenlas. Piirivalvurid vahistavad üliõpilase ja toovad ta kuninga ette. Nii satuvad üliõpilase raamatud kuninga kätte. Ja just siis, kui kuningas raamatut loeb, meenub talle midagi lapsepõlvest. Nüüd on kuningas valmis otsustama ja ka oma otsuste eest vastutama.
„Hädaoru kuningas” võib lugejale tunduda sünge, kohati isegi depressiivne – kõik on raamatu alguses ju nii halvasti, kui veel olla saab. Kui Andersen nägi sest hädaorust pääsu Jumala abil, siis Aino Pervik on selles suhtes märksa maisem, kannatamatum ja ettevõtlikum. Ta leiab, et oma murede lahendus tuleb julgeda ise leida. Loomulikult ei vaja keegi kiirelt sündinud rumalaid otsuseid, ainus tee õigete, rahuldust pakkuvate otsusteni on põhjalik kaalumine, ajaloo interpreteerimine ja kirjasõnast õppimine.
Gerda Märtensi omanäolised, kõigi teiste eesti raamatukunstnike omadest erinevad illustratsioonid sobivad suurepäraselt täiendama Aino Perviku tähendustest tulvil teksti. Kirjutatuga harmoneeruvad ilmekad detailid, väljendusrikas karakterikujutus ja hoolikalt läbi mõeldud värvigamma. Jõulisus ühendatuna maheduse ja sügava hoolimisega iseloomustab mõlemat loojat, praeguses ühiskonnas toimuva julget sõnastajat, tühjast-tähjast puhastatud peegelpildi kujutajat.
Juba Aino Perviku varasematest lasteraamatutest on meile tuttavad keerukad dilemmad, mille lahendus tuleb lugejal endal leida. „Hädaoru kuningas” kujutab köitvalt kõikumist võimu ja vaimu, otsustamisjulguse ja minnalaskmise, tarkuse ja rumaluse, ise mõtlemise eest vastutuse võtmise ja teistele mõtlematult takka kiitmise vahel. Kirjanik annab noorele lugejale õnge, õngenööri, konksud ja sööda. Ta näitab ette ka parimad püügiviisid ja isegi hea püügikoha jõe ääres, kuid kala tuleb siiski igal lugejal endal kinni püüda. Ja eks siis igaüks püüagi, nii nagu suudab, oma parimate oskuste ja varasema elukogemuse kohaselt.
Illustreerinud Gerda Märtens
Tänapäev, 2016
72 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
