Ameerika kirjanik Kate DiCamillo on austatud ja hinnatud lastekirjanik nii kodumaal kui ka kaugel väljaspool seda. Talle omistatud lastekirjanduse auhinnad, millest mainekaim on Newbery medal, ning teoste siirded filmi- ja teatrimaailma tõestavad, et kirjanikul on lugejaile midagi olulist öelda. Eestiski pole Kate DiCamillo tundmatu nimi. Varasematel aastatel on ilmunud neli raamatut: „Lugu hiirest nimega Desperaux“ (2006), „Tiiger virgub“ (2008), „Kõik Winn-Dixie pärast“ (2008) ja „Mustkunstniku elevant“ (2012). Need lood on tõmmanud meie noorte lugejate tähelepanu ja köitnud ka täiskasvanuid. Hiljuti tõlgitud „Edward Tulane’i imetabane teekond“ pole selles reas mingi erand. Siin on olemas kõik Kate DiCamillo varasemate raamatute tugevused: köitev lugu, suurte teemade inimlikuks ja lihtsaks rääkimine ning sümpaatsed, kaasa elama kutsuvad tegelased.
Raamatut tutvustavast lühitekstist selgub, et loo inspiratsiooniallikas on elegantne mängujänes, kes DiCamillole kingiti ja kelle ta elutuppa istuma unustas. Peagi aga nägi kirjanik unes, et loomake lebab ookeanisügavuses ja ootab leidmist. Nõnda saigi alguse raamat, mille tegevustik keskendub portselanjänesele, kelle omanikuks on kümneaastane Abilene Tulane. Looma ning kõik tema uhked riided ja aksessuaarid on tüdrukule kinkinud vanaema. Abilene armastab jänkukest väga. Iga päev paneb ta Edwardi kenasti riidesse, keerab üles ta taskukella ning sätib looma istuma nõnda, et too tänavale näeks. Kohe kui tüdruk koolist saabub, on Edward kaasatud kõigisse tema tegemistesse. Loomulikult tahab Abilene looma kaasa võtta ka laevareisile Londonisse, paraku aga satub Edward seal vette ning leiab end peagi hoopis ookeani põhjast. Alanud on seiklus, mis raputab portselanjänese maailma põhjalikult. Teekond pakub Edwardile tervet skaalat kõige erinevamaid emotsioone. See hirmutab ja kohutab, aga toob ka helgeid hetki ja õpetab pisikestest asjadest rõõmu tundma. Edward kogeb, mis on igatsus, kuidas sõprust välja teenida ning mis vahe on kuulmisel ja kuulamisel.
„Edward Tulane’i imetabane lugu“ kuulub žanrilt muinasjuttude hulka. See järgib struktuurilt lastekirjanduse klassikalist mudelit, milles peategelane lahkub kodust, läbib rea seiklusi, mille käigus areneb ning siis targema ja küpsemana koju naaseb. Huvitav on jälgida, kuidas minakesksest eneseimetlejast Edward Tulane’ist saab keegi, kes oskab hinnata inimesi enda ümber, kes teab, et oluline pole mitte ainult armastatud olla, vaid ka ise armastust pakkuda.
Kate DiCamillo oskab meisterlikult suuri teemasid käsitleda. Ta teeb seda siiralt, maalähedaselt ja lastele arusaadavas stiilis. Kui nii mõnegi kirjaniku teostes on ses osas näha suuri kõhklusi või lähenemist täiskasvanu vaatepunktist, siis DiCamillo on iseendas kindel, et ajab õiget asja, unustamata samas oma teoste peamist adressaati, lapsi. Noorte lugejate täiskasvanuist napim elukogemus ei ole kirjanikule takistuseks, ta oskab sellega arvestada ja sellest lähtuvalt teavet jagada ja asju selgitada.
Raamatu lõpus leiduvas tsitaadis vihjab Kate DiCamillo, et oli Edward Tulane’ist kirjutades tükk aega kadunud. Nagu jänes, nii leiti ka kirjanik üles. Tõsi, lugu on maagiline, sellesse (ja seega ka iseendasse) võib uppuda. Raamatukaant sulgedes on aga tunne kindlam ja julgem. Noorel lugejal aitab teos kui mitte just tervenisti iseennast leida, siis kindlasti elu seljakotti olulist emotsionaalset kogemust laadida. Täiskasvanul on aga võimalik taasavastada nii mõnigi unustusse vajunud tõde, mis elurutus ununenud. Helgem ja selgem pilk maailmale on aga igal juhul garanteeritud.
Tõlkinud Hels Kure
Illustreerinud Bagram Ibatoulline
Ersen, 2019
216 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
