fbpx
Hüppa põhisisu juurde

Veebruar 2021. Jenny Jägerfeld „Minu suurejooneline elu“

Rootslanna Jenny Jägerfeldi nimi pole eesti lastekirjandushuvilistele võõras. Sai ju tema jutustus „Superkoomik“ meil 2019. aastal avaldatuna väga hea vastuvõtu osaliseks. Lisaks lugejamenule ja mitmele arvustusele kuulutati see ka heaks noorteraamatuks ning Paabeli Torni tõlkeauhinna nominendiks. 2020. aasta lõpul ilmunud „Minu suurejooneline elu“ on Jägerfeldi eelmise teosega mõneti sarnane, mistõttu uuele raamatule võib vähemalt samasugust edu loota.

Raamatu peategelane on 12-aastane Sigge, kes on Stockholmist kolinud Rootsi väikelinna Skärblackasse. Kuna poisi ema on oma elukaaslasest lahku läinud ja töö kaotanud, ei saa ta kolmelapselise üksikemana enam pealinnas elamist lubada. Nõnda otsustabki ta oma lapsed kaasa võtta ja ajutiselt ema juurde elama asuda. Vaatamata sellele, et naistel on keerukad omavahelised suhted, võtab vanaema pere oma pansionaadis lahkelt vastu, pakub neile peavarju, majanduslikku ja emotsionaalset tuge.

Siggel pole kolimise vastu midagi, pigem näeb ta selles oma uut võimalust. Pole tal ju Stockholmi koolis kuigi hästi läinud. Ta pole seal leidnud sõpru, on olnud kiusatav ja tundnud end seetõttu üksikuna. Üheks tõrjumise põhjuseks on poisi terviseprobleemid. Nimelt on tal laisa silma sündroom, mis on sundinud teda silmaklappi ja hiljem ka prille kandma. Tegelikult pole tema kõõrdsilmus aga sugugi nii hull, nagu poisile endale tundub.

Teiseks probleemkohaks on Sigge huvi iluuisutamise vastu, mida klassikaaslased poistele sobivaks hobiks ei pea. Sigget häirib ka see, et ta oma isast peaaegu midagi ei tea. Tema kasuisa, nooremate õdede-vendade pärisisa, on proovinud temaga küll kontakti saada, kuid teinud seda poisi isiksust arvestamata. Lisaks ei võimalda pere majanduslikud olud just lahedat äraelamist. Nõnda tunnebki Sigge end äärmiselt ebakindlana ning inimestega suheldes kohmetuna.

Sigge seab eesmärgiks saada uue, kuuenda kooliaastani jäänud 60 päevaga nii enesekindlaks kui vähegi võimalik, et olla siis uues koolis populaarne ja leida palju sõpru. Selleks viib ta läbi internetiuuringu ning koostab enamlevinud soovitustest nimekirja, mida punkthaaval täide viima asub. Paraku aga on elu miskit muud kui soovitused netiportaalides ning õige pea satub Sigge olukordadesse, mida ta ette kujutadagi ei osanud.

Kuna kirjanik on psühholoog, siis tema tugevuseks on raamatutegelaste hingeelu tõepärane ja usutav kujutamine, olgu siis tegemist laste või täiskasvanutega. Erinevate seisundite kujutamiseks leitakse tabavaid väljendeid või kasutatakse osavalt tegevustikku. Sigge peataolek, tema naiivsus ja tahtmine kusagile kuuluda on koondatud tegelaskujusse orgaaniliselt ja realistlikult. Jääb tunne, justkui ta polekski karakter ilukirjandusteosest, vaid pärispoiss kõrvalmajast, kellega igaüks end samastada suudab. Värvikas vanaema, kes ümbritsevate kodakondsete arvamisi millekski ei pea ning tegutseb täpselt nõnda nagu ise paremaks peab, on samuti vägagi usutav. Ema ja tema elu teelahkmel oleku muredki on tekstis üksikute, kuid seda ilmekamate seikade abil esile toodud.

Vaatamata äärmiselt meeldivale üldmuljele on raamatu juures ka üht-teist, mis võinuks paremini lahendatud olla. Meie noored on inglise keeles küll enamasti tublid, kuid küllap leidub neidki, kellele tekstis esinevad ingliskeelsed laulusõnad arusaamatuks jäävad. Ehk oleks võinud need kasvõi riimimata vabatõlkes raamatu lõpus ära tuua? Ilmselgelt pole autor neid lihtsalt kohatäitena kasutanud, vaid neil on teose tähenduskihtide avamisel kindel roll kanda.

Küsitavusi tekitab ka Eesti väljaande kaanekujundus, mis raamatupoes või raamatukoguriiulil adressaadi silma kuidagi köitma ei kipu. Pigem peetakse pilti, mille fookuses on autos istuv päkapikk,  liiga titekaks ning arvatakse teos automaatselt ja sirvimata noorema vanusegrupi omaks. Ses vanuses tahetakse ikka täiskasvanulikum olla. Oleks kahju, kui teos selliste möödapanekute tõttu lugejaid ei leiaks. Ei pruugi ju nõnda noored lugejad teada, et raamatut ei tasu tema kaane järgi hinnata.

Tõlkinud Kadi-Riin Haasma
Kaane kujundanud Kärt Einasto
Varrak, 2020
320 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm