(Laste)kirjanikud võib jagada kahte suurde gruppi. Ühe rühma moodustavad need, kelle jaoks on primaarne põneva loo rääkimine, teise aga võib liigitada autorid, keda inspireerib raamatut kirjutama maailma paremaks muutmise soov. Kätlin Kaldmaa kuulub kindlasti sellesse teise gruppi. Tundub, et talle on käivitamiseks vaja tõsielulist probleemi, mida siis kirjutades lahendama asuda. Kui „Lugu Keegi Eikellegitütre isast“ (2012) tõi keskmesse üksikemade lapsed ning „Halb tüdruk on jumala hea olla“ (2016) esitas meile olukordi, kus laps kasvatab lapsi, kui vanemad tööd rügavad, siis elulooraamatuks maskeerunud „Lydia“ julgustab lapsi, eriti tüdrukuid, olema vapram, tegema rohkem ning mitte võtma väikese ja väeti hoiakut, mida sulle nii lahkelt pakutakse.
Kirjanikku on ilmselt kandnud suur missioonitunne – ei ole siiani keegi asunud niisama ja vabatahtlikult meie kultuuri ühe mõjukama luuletaja elulugu lastele sobivasse vormi töötlema. Täiskasvanuile on Koidulast küll valminud näidendeid, kuid lastele ja noortele pole midagi ilmutatud, kui mitte arvestada Loone Otsa paarileheküljelist peatükki raamatust „Lugusid kuulsatest eestlastest” (2017). Seepärast ongi pidevalt kooliprogrammides olnud Koidulast tänapäevaks saanud vaid pilt kirjandusklassi seinal, kivistis, mille tagant raske pärisinimest ja tema lugu märgata.
On ilmne, et autor on läbi töötanud loendamatu hulga materjali, et sellest siis mahult õhuke, kuid sisult suur raamat saaks sündida. Imetlemisväärt on kirjaniku julgus niivõrd suure tüki kallale asuda, kartmata, et see lõpuks suu lõhki ajaks. Õnn, et ei kartnud – on sündinud igati vahva raamat, mis sobilik ettelugemiseks juba päris pisikestele, kuid ehk nauditavamgi neile, kes Koidulast juba üht-teist teavad.
Teos on üles ehitatud ajalises järjestuses kulgevate stseenidena, mis algavad Lydia Emilie Florentine Jannseni sünniga ja lõpevad siis, kui luuletajast ja (aja)kirjanikust on saanud mama oma lastele. Autor pajatab kaasahaaravalt Lydia kasvamisest, tema mängudest aias ja vanaema pajatatud lugudest. Sellele järgnevad õpingud, vendade kantseldamine ja isa abistamine ajalehetöös. Osavalt on teksti ilmestamiseks kasutatud ka Koidula kirjutatud luuletusi ja katkendeid juttudest. Paraku on teose maht ja adressaat seadnud oma piirid, nii et suuremal huvilisel tuleb Koidula luulekogud endal ikka ka välja otsida. Selgelt tulevad esile omaaegsed olud – kasvamine kolmes keeles, rahvusliku ärkamise aeg innustunud kultuuritegelaste ja nende sooviga eestlaste elu paremaks luua, naiste tagasihoidlik positsioon toonases ühiskonnas jmt. Tore on see, et paljude alaosade lõpus on kirjas Lydia vanus, mis kutsub lugejat oma elulooga paralleele tõmbama. Kas mina suudaksin 14-aastaselt isa eest peaaegu kõik lehelood kirjutada? Või siis 18-aastaselt ühe päeva jooksul kaheksa eksamit teha, et õpetajakutset saada?
Stseenipõhine elulookäsitlus võib jätta neile, kes valmistunud teost ühe hingetõmbega läbima, hüpliku mulje, kuid on antud juhul igati põhjendatud, kui mitte soovida elulooandmeisse ülemäära palju fantaasiat segada. Mõneti jääb häirima, et need pildikesed luuletaja elust pole omavahel selgemini eraldatud, kas siis vinjettide abil või muul kujunduslikul viisil, mis aitaks lugejat taoliseks loojutustuseks ette valmistada, märku anda, et tegemist on uue peatükiga. Samuti võib neile, kes Koidula elulooga täpsemalt kursis pole, häirivalt mõjuda teose järsk lõpp. Mõistan kirjaniku soovi mitte rääkida pikemalt Kroonlinna perioodist ja jätta lugu õhku. Selline katkestus on kena kujund, mis sobib hästi raamatu lõppakordiks ja ütleb ehk rohkemgi kui kuiv dateering. Eriti, kui vaadata seda kooskõlas viimasele leheküljele paigutatud sajakroonise rahatähe ja Koidula autogrammiga.
Illustreerinud Jaan Rõõmus
Kirjastus Hunt, 2021
44 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
