Anti Saare loomingu innukamad austajad mäletavad kindlasti tema „Juturaamatus“ (2016) leidunud lugu vendadest Eskost ja Askost, keda vanemad utsituste ja keelituste abil kõiges kõige paremad olema sundisid. Aasta lõpus ilmunud raamatus „Õudne lugu“ töötleb Saar selle süžee lastele mõeldud värssjutuks.
Sarnane kasvatus, erinev elutee
Õudse loo keskmesse on Saar asetanud neljaliikmelise perekonna, kuhu lisaks emale ja isale kuuluvad ka nende kaksikutest pojad Tiit ja Teet. Juba poiste sündides olid vanematel lastega suured plaanid – kogu hingest soovisid nad, et poistest kasvaksid suurepärased inimesed, vahet pole, olgu nad siis kas ministrid, superstaarid, tšempionid või ärihaid. Et poisid oleks kõigist kõige tublimad, parimatest parimad. Nii nõuti ja keelati, pahandati ja keelitati, koolitati ja huviringitati – kõik ikka selleks, et lapsepõlvest ei saaks tühipaljas ajaraisk. Vaatamata sellele, et Tiit ja Teet said ühesuguse kasvatuse, ootas neid aga ees täiesti erinev elutee. Tiit jäi ka täiskasvanuelus püüdlema lapsepõlvekodust saadud kõige suurema, kõige mahukama, kõige kallima poole, põdedes nõndaviisi teatavat suurushullustust. Kuidas tema elu täpsemalt lõppes, pole teada. Teet seevastu lähtus edasises elus ennekõike mõõdukusest ja keskpärasusest. Ta õppis ameti, mille eest sai keskmist palka, muretses endale keskmise perekonna, kes elas keskmist elu (selle oli Teet statistikat uurides kindlaks teinud). Mõõdukust, hallust ja keskpärasust hindas Teet ka oma lastes, ning õhutas neid mitte kuskil esile tükkima, vaid ikka keskmiste seas olema. Kui siis aga Teet meeste keskmise eluea piiri ületas, nägi ta, et kõik elus ei sõltu siiski tema soovidest.
Kriitika edukultuse suhtes
Perekonnaloo raamib Saar autori jutuga teadusuuringutest, mis vaatlevad sarnase kasvatuse mõju erinevatele lastele. Nii asetab ta lihtsa, koomilise ja ülepaisutatud loo laiemale ühiskondlikule foonile, küsides, kas kasvatus on oluline ja kui, siis kui tugevad on selle juured ning miks need isenditi erinevad. Teadusuuringu ilmestamiseks toob Saar näite lapspõlve pudrusööjatest, kes täiskasvanueas kas samuti putru eelistavad või siis vastupidi – seda enam silmaotsaski sallida ei suuda.
Saare värsiseadmisoskust saime esimest korda nautida luuleloos „Suur koogitegu“ (2020), mis pajatas humoorikalt ja ülevoolavalt ettearvatust suuremahulisemaks kujunenud pannkookide küpsetamisest. „Õudne lugu“ on vähemalt sama vaimukas ja küllane, kuid erinevalt eelmainitud teosest on siin märgata ühiskonnakriitilisust. Peamiseks satiiri põhjustajaks on praeguse ühiskonna edukultus ja sellest tulenev elu võitlusena nägemine. Edukusele rõhumine ja oma lastele parima anda soovimine, tahe mitte rongist maha jääda võib lapsevanemais paanika esile kutsuda. See sunnib laste varasele jõulisele kasvatusele ja harimisele ülemäärast tähtsust omistama, usaldamata seejuures lapse sisemist arengumootorit. Soovides niimoodi saada eelist edasiseks eluteeks, ei küsita endalt, kas tegemist on lapse enda soovide või vanemate unistustega, kas tegutsetakse järeltulija parimaid huve silmas pidades või rahuldatakse vaid iseenda eduigatsust.
Lustlikud värsid, leidlik kujundus
Tõsistele teemadele vastukaaluks on Saare värss leidlik ja lustiga loetav. Selles on ühtaegu nii sujuvust ja voolavust kui ka hoogu ja üllatuslikkust. Autori riimid on läbivalt vaimukad ja uudsed (oleksid/Rolexid; põlgu/õlgu, seis on nii/ PlayStationi jpt). Võluvalt on vihjeid varasematele kultuuritekstidele (Aeg tuli nagu ikka maalt ja merelt). Vägagi virgutav on ka Saare siirdekasutus, mis ei lase mõttel lõppeda värsirea piires. See sunnib nii mõndagi salmi mitu korda üle vaatama, kuid hoiab teksti mõnusalt elus ja lugeja kaasatuna. Ettelugemise tarbeks võiks loo vähemalt korra endamisi läbi lugeda, et olulisem ikka esile toodud saaks ja vürtsikamad kohad tähelepanuta ei jääks.
Vägagi meeliköitev on ka teose tehniline teostus, alates ebatavalisest kaanematerjalist kuni kujunduse ja illustratsioonideni välja. Läti kunstnik Vivianna Maria Stanislavska võiks meile tuttav olla Ieva Flamingo luuleraamatu „Kärarikas klass“ kaudu. Tema pildid on vaimukad ja soojad, sobivad hästi Saare õuduslugu edasi andma ning lisavad tekstile uusi kihte, mis seda mõnusalt laiendavad. Eriti meeldib kunstniku ilmekas karakterikujutus ja värvikasutus. Kui raamatule üldse midagi ette heita tahaks, oleks selleks leheküljenumbrite puudumine. See on komme, mis viimase aja raamatutes üha rohkem levib ja teoste kasutajaile rohkelt segadust külvab. Antud juhul, tõsi küll, korvab seda pisut liigendamine viiesalmistesse nummerdatud alaosadesse.
Illustreerinud Vivianna Maria Stanislavska
Kirjastus Kolm Elu 2022, 73 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
