fbpx
Hüppa põhisisu juurde

Viivi Luik „Tubased lapsed“

Iga kord, kui Tänassilmast läbi sõidan, tuleb meelde Viivi Luik, kes seal (tänaseks 75 aastat tagasi) sündinud on. Mulle ei meenu mitte „Seitsmes rahukevad“, mis on tema senise loomingulise tee tipuks kuulutatud, vaid pigem ikka lapsepõlvest pähe kulunud luuleread.

Õigupoolest lipsavad Luige värsid mu argipäevadest läbi märksa tihedamini. Näiteks siis, kui akna taga on maad võtnud kõikehõlmav pimedus ja mina kabinetis ikka veel klahve toksin või raamatukuhjades tuustin. Justkui väevõimul tungivad mu meeltesse Luige read kõigist neist vanemate kohalolu igatsevatest lastest, kes hobuse mängimisega pikki päevi lühemaks teevad või niisama radiaatori naksumise ja kraani tilkumise vahele mitmekesi käivaid muremõtteid mõlgutavad. Nõndasamuti ise ära olles mõistad kõiki neid vanemaid, kellel on „mahti anda ainult kas vitsa või musi“, kuid samas saad aru ka laste ängistusest, kes „tahaks koledaid plekke teha“ või „tuppa ajada prahti ja rääkida rumalusi“.

Luige lasteluule on küll mõtlema suunav, kuid kindlasti mitte rõhuvalt mõjuv. „Tubastest lastest“ leiab ka helgemate tundetoonidega luuletusi. Need pajatavad hommikutest, mis öö ära ajavad, ja ema häälest, mis „lõhub ära öiseid hirme täis õhu“. Luuletaja meenutab, et kunagi tuleb praeguste pimedate õhtute kiuste ka vaikne pehme lumi, mis sajab linnatänavad ääretasa täis. Tuleb kevad, mil „hädasti tarvis on vett ja pori, mille sees lapsed võiks paterdada“. Ja muidugi ka suvi, mil „muresid on vähem, palju rohkem aega“.

Mis sellest, et Luige lastele mõeldud luuleraamatud kannavad märget „nooremale koolieale“ – vägagi hästi sobivad need elu läbi kaasas kandmiseks.

illustreerinud Maarja Vannas
Eesti Raamat, 1979

Jaanika Palm