23. oktoobril 2018 kell 10.30–16.00 toimub juba kuuendat korda Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse ühisseminar „Laps kirjanduses“.
Seekordne ettekandepäev esitab küsimuse „Milleks meile klassika“. Teemat lahkavad lastekirjanduse uurijad ja kirjandusteadlased Arne Merilai, Maarja Vaino, Jaak Urmet, Elle-Mari Talivee, Krista Kumberg, Mare Müürsepp, Jaanika Palm, Mari Niitra, Ilona Martson ja Ave Mattheus. Mõnevõrra provotseerivalt on ettekandjate huvikeskmes lastekirjanduse klassika olulisus ja olemus.
- Kas või miks tänapäeva noor lugeja klassika hulka arvatud tekste üldse peaks vajama, miks ei võiks ta läbi saada ainult vastavale eale suunatud nüüdiskirjandusega?
- Mismoodi saab üldse mingist teosest klassika?
- Mis kinnistab tekstide ringlust ja pärandumist järgmistele põlvkondadele?
- Mis roll on maailmakirjanduse klassikal Eestis? Milliseid teoseid oleme sealt kodustanud ja miks?
- Kas igal põlvkonnal on oma Nublu?
Seminaril esitletakse trükisooja raamatut „Eesti lastekirjanduse kuldvara“. Teost on võimalik kohapeal ka soetada.
Seminar toimub Eesti Lastekirjanduse Keskuses Tallinnas, Pikk tn 73.
Toetab Eesti Kultuurkapital.
Lisainfo: anneli@elk.ee, jaanika@elk.ee, ellemari@utkk.ee
Osavõtt on tasuta.
Registreerimine on lõppenud, kohad on täis. Täname suure huvi eest!
Seminari teist osa kannab üle kultuur.err.ee
KAVA
Esimene sessioon kell 10.30–13.00
Avasõnad
10.40 Arne Merilai. „Lapsik klassika“
11.00 Maarja Vaino. „Pilt lugeja peas“
11.20 Mari Niitra. „Unustatud klassika. Eesti lasteraamatu illustratsioonidest 1920–1940“
11.40 Mare Müürsepp. „Kirjandusklassika eluvõimalused I–II kooliastme õppetöös“
12.00 Jaanika Palm. „„Ainult parim on lastele küllalt hea“: „Eesti lastekirjanduse kuldvara“ sünniloost“
12.20 Raamatu „Eesti lastekirjanduse kuldvara“ esitlus
LÕUNA
Teine sessioon kell 14–16 (kannab üle kultuur.err).
14.00 Jaak Urmet. „Pilk klassikale“
14.20 Ave Mattheus. „Kas noortekirjandusel saab olla klassikat?“
14.40 Elle-Mari Talivee. „Looduse kujutamisest lastekirjanduse klassikas“
15.00 Krista Kumberg. „Lehekülgi (laste)kirjanduse klassika retseptiraamatust“
15.20 Ilona Martson. „Lasteajakirja roll klassika kujundamisel. Tähekese kogemus“
Küsimused, diskussioon
ETTEKANNETE TUTVUSTUS
Lapsik klassika
Arne Merilai, Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professor
Arutelu selle üle, mis on lapsik. Arutelu selle üle, mis on klassika. Arutelu selle üle, mis on lapsik klassika. Arutelu selle üle, miks vanem kirjandus muutub aja jooksul lapsikuks. Arutelu selle üle, miks uuem kirjandus on üha rohkem lapsik. Arutelu selle üle, kas lapsik on lüpsik.
Pilt lugeja peas
Maarja Vaino, Tallinna Kirjanduskeskuse direktor
Arhailine arusaam kujutise ja kujutatu seotusest ja vastastikusest asendatavusest põhineb sarnasuse printsiibil. Lucien Lévy-Bruhl kirjeldab vahejuhtumit, kus indiaanlane, olles jälginud, kuidas välisuurija visandab oma märkmikku eemal mäletsevat piisonikarja, hiljem märkis: „Ma tean, et see mees pani hulga meie piisoneid oma raamatusse. Ma ise nägin, kuidas ta seda tegi ja sellest ajast peale polegi meil enam piisoneid.“ Oma ettekandes tahan vaatluse alla võtta vastupidise olukorra: kuidas raamatust võetakse kirjaniku peas sündinud fiktsioon ning pannakse visuaalse kujutisena reaalsusesse. Kuidas sünnib lugejate peas ettekujutus tegelaste välimusest ja olemisest ning miks vahel võetakse joonistus/(filmi)näitleja vm laiade hulkade poolt omaks kui „õige“ ja vahel mitte? Kas eesti lastekirjanduses on „kinnistunud“ näoga tegelasi, kelle lugejaskond on nii omaks võtnud, et neist on seeläbi saanud ikoonilised kujud meie kultuuriruumis laiemalt?
Unustatud klassika. Eesti lasteraamatu illustratsioonidest 1920–1940
Mari Niitra, Liivi muuseumi juhataja, Tartu Ülikooli Pärnu Kolledži lastekirjanduse assistent
Ettekanne heidab pilgu Eesti Wabariigi aegsete lasteraamatute illustratsioonidele. Lasteraamatuid illustreerisid toona näiteks nii Eduard Wiiralt, Karl August Hindrey, Romulus Tiitus kui Richard Kivit. Ilmus nii värvilisi väikelastele mõeldud pildiraamatuid kui ka piltidega pikemat proosat suurematele. Lasteraamatud olid hästi kujundatud ning kõrge trükitehnilise kvaliteediga. Ometi teame neist üsna vähe, puudub ka ülevaatlik käsitlus eesti lasteraamatuillustratsioonide arenguloost. Ettekandes püüan unustatud klassikuid veidi rohkem päevavalgele tuua.
Kirjandusklassika eluvõimalused I–II kooliastme õppetöös
Mare Müürsepp, Randvere Kooli klassiõpetaja
Ettekanne koondab autori kogemused riikliku õppekava töörühma liikmena, kirjandusõppejõuna ülikoolis ja klassiõpetaja/keeleõpetajana I–II kooliastmes. Vaatluse all on klassikateostele suunamine eri aegade õppekavades ja kooliõpikutes. Mõnigi näide tuuakse tegelikust koolielust. Peamine mõte on selles, et õpetaja võiks olla asjatundlik ja vastutustundlik inimene. See, kas klassikud elavad või hukkuvad, sõltub väga paljus õpetaja tegelikust tööst. Kes tappis Puškini – eks ikka kirjandusõpetaja.
„Ainult parim on lastele küllalt hea“: „Eesti lastekirjanduse kuldvara“ sünniloost
Jaanika Palm, Eesti Lastekirjanduse Keskuse lastekirjanduse uurija
2003. aastal tegevust alustanud lastekirjanduse uurijate töörühm on 15 tegutsemisaasta jooksul saavutatud nii mõndagi. Lisaks väiksematele projektidele on ühise tööna sündinud „Lastekirjanduse sõnastik”(2006) ja kogumik „Eesti laste- ja noortekirjandus 1991–2012” (2014). Nüüd trükivalgust nägev teos „Eesti lastekirjanduse kuldvara“ tõstab meie lastekirjanduse rikkalikust varamust esile sada raamatut, alustades F. R. Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsetest juttudest“ (1866) ja lõpetades A. Kivirähki „Oskari ja asjadega“ (2015). Lastekirjanduse asjatundjatele, kes selle valiku koostasid, polnud töö lihtne. On ju meie kirjanikud alates esimestest lasteraamatutest püüdnud lastele pakkuda vaid parimat, kinnitades nõnda Paul Undritzi 1879. aastal lausutud sõnu „Vaid kõige parem on lastele küllalt hea“.
Pilk klassikale
Jaak Urmet, kirjanik
Jagades kirjanduse tinglikult suurte- ja lastekirjanduseks, võib öelda, et suurtekirjanduses on klassika ülehinnatud, kaanonis põhjendamatult tugevasti esile tõstetud ja n-ö kõigile üldtuntud suuresti selletõttu, et kaanon survestab kooliharidust ja see omakorda kaanonit, tekib suletud ring, mis ammutab jõudu iseendast. Lastekirjanduse klassikaga on seevastu lood teised, selle klassika (ajavahemikus vähemalt Söödist Kottani, osaliselt ka edasi, nt Pukk, Rannap) kipub aja möödudes üha kindlamalt jääma pelgalt kirjandusteadlaste huviorbiiti. Isegi Rannap vajab järjest rohkem lisaseletusi ja „Pille-Riini“ lugudes või nääripuu leidmise lugulaulus on vaja teha poliitilis-ideoloogilisi muudatusi. Kui kõne all on sihtgrupi enda huvi, kehtib lastekirjanduses reegel „mida uuem, seda parem“. Klassika pildil hoidmises ei tule appi ka kooliharidus, nt õpikupalade ja kohustusliku kirjanduse näol, sest kulunud võtted, mis töötavad täiskasvanute kirjanduse puhul, ei tööta lastekirjanduse puhul. „Vürst Gabrieli“, „Kevadet“ ja „Kadrit“ need laste silmis populaarse(ma)ks ei tee, vastupidi, mõjuvad anakronismina. Kuidas hoida lastekirjanduse klassikat paremini pildil?
Kas noortekirjandusel saab olla klassikat?
Ave Mattheus, Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi võrdleva kirjandusteaduse dotsent
Vastus on: JAH ja EI, ehk siis kõik sõltub vaatenurgast. Kui lähtuda sellest, et noortekirjandus on ajakajaline nähtus, mis käib ühte sammu noore inimese eluga, sisaldab aktuaalseid noortekultuuri elemente ja pakub noorele lugejale võimalust end kujutatus ära tunda, sellega samastuda, siis võib öelda, et noortekirjandusel ei saa olla klassikat. Sest ajakajalise kirjanduse eluiga on lühike, teostes kujutatud noortekultuur aegub ja igal põlvkonnal on oma eriilmeline noortekirjandus. Kui aga lähtuda sellest, et noortekirjandus on easpetsiifiline kirjandus, mis kujutab noore inimese täiskasvanuks saamist, iseseisvaks isiksuseks küpsemist koos kõigi selle juurde käivate katsumustega, siis võib noortekirjanduse klassika-potentsiaalist rääkida küll. Sest suhted vanemate ja eakaaslastega, sõprus ja armastus, tunnustuse otsimine, ühiskondlike piiride kompamine, identiteedi ja enesemääratlemise küsimused on üldinimlikud ning omased mistahes põlvkonnale, ajastule või kultuurile. Noortekirjanduse klassikalised topos’ed ehk üldtunnustatud ja eeskuju pakkuvad mõtteskeemid, väljendusvormid ja püsimotiivid sünnivad süžee, kompositsiooni, peategelase karakteri ja ideestiku tasandil.
Looduse kujutamisest lastekirjanduse klassikas
Elle-Mari Talivee, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse vanemteadur
Eesti lastekoomiksi algusaegadesse kuuluvad Karl August Hindrey triloogia karust Jaunart Jauramist ja tema järeltulijatest (1921–1922) ning loomakaitseteemaline „Loomade mäss“ (1920). Meie lastekirjanduse klassikast on üldtuntud Kunksmoor ja Nakstitrallid. Olimar Kallase Kiviküla-lugude sulipoiste šefist, kongus ninaga Krahvist saab Lohemaa looduskaitseala juhataja. Kui Jaan Rannap kirjutaks oma tegelase Mardus Maavere seiklustele järje, loeksime ilmselt pikemalt ühe kotkamehe, väliornitoloogi tööpõllust. Päris juhtumisi kõik need tegelased tekkinud ei ole. Ettekandes vaadeldakse seda, milliste sündmustega kooskõlas on kirjutatud eesti lastekirjanduse paremikku kuuluvad looduse tundmise ja -kaitse teemalised tekstid, mis võiksid kõnetada ka praegu, kui keskkonnateemad on jälle tulipunktis.
Lehekülgi lastekirjanduse klassika retseptiraamatust
Krista Kumberg, Lääne maakonna keskraamatukogu raamatukoguhoidja
Klassika on klassikute loodud teosed, teab seletav sõnaraamat. „Võta üks klassik, pressi talt välja tema looming, riputa ajakirja tahenema ja küpseta koolikirjavaras kuldpruuniks.“ Kas nii sünnibki lastekirjanduse klassika? Kirjandusklassika üks rolle on ühendada põlvkondi, sealt edasi tervet rahvust. Samas käib temaga kaasas kuvand „tolmunud ja iganenud“. „Me küll tajume raamatu head mõju, kuid ei eelda sellelt naudingut. Me ei pea teost isegi lugema, sest olgem ausad, kõik ju teavad seda lugu nagunii,“ kirjutas Philip Pullman „Alice imedemaal“ 150. aastapäeva puhul. Õpikutes kasutatavad kirjanduspalad, paljukirutud kohustuslik kirjandus (vabandust, vabalugemine) ei lase lastekirjanduse klassikal unarusse jääda. Sarnase tüvega sõnade „klassika“ ja „klassikaline“ vahele ei saa võrdusmärki panna. Vaatan eelmise sajandi esimese poole aabitsate näitel, kuidas kujunesid aabitsates välja klassikalised (tava- ning ootuspärased) teemad, kuidas need on teisenenud, millistest kirjanduspaladest on saanud aabitsajuttude klassika. Piltide abil käime läbi eri ajastute tüüpilised tähepildid ja silpide juures kujutatud olukorrad, mis iseloomustavad muuhulgas hästi möödunud aegade elu-olu ja väärtushoiakuid.
Lasteajakirja roll klassika kujundamisel. Tähekese kogemus
Ilona Martson, ajakirja Täheke peatoimetaja
Oleme harjunud mõtlema, et kirjandus algab raamatust. See tähendab hetkest, kui tekst on kaaned ümber ja – mis lasteraamatu puhul eriti tähtis – pildid kõrvale saanud. Kirjandusteaduski peab oluliseks raamatu ilmumisaastat selle sünniaastana märkida. Aga tegelikult elab tekst pärast kirjapanemist ja enne raamatuna ilmumist läbi veel ühe huvitava nn „eelõitsengu“ perioodi. Selleks on eelnev ilmumine ajakirjanduses. Alates ilmumahakkamisest 1960. a jaanuaris on lasteajakiri Täheke avaldanud järjepidevalt eesti juhtivate lastekirjanike uudisloomingut. Kirjutamata reegel oli, et tekst ei tohi olla enne Tähekeses avaldamist eelnevalt raamatus või mujal ilmunud. Sedasi nägid ilmavalgust mitmed tänapäeva lastekirjanduse varasalve kuuluvad tekstid: Ellen Niidu „Pille-Riini lood“, Eno Raua „Sipsik“ ja „Naksitrallid“, Jaan Rannapi „Topi“ ja „Klaabu“, Elar Kuusi „Memme musi“, Aino Perviku „Kunksmoor“ jne. Rääkimata paljudest tuntud luuletustest. Ettekanne kirjeldab mõne konkreetse näite varal, mille poolest ajakirjanduses ilmunud tekst erineb raamatus ilmunust ja uurib, milline roll on Tähekesel olnud lastekirjanduse kujundamisel.
