Värske noorteromaan „Minuga on hästi“ köidab poelettidel esmalt kindlasti pilku omapärase kujunduse poolest. Valdavast osast noorteraamatutest eristuv värvikirev, jõulistes toonides kaas, mosaiigiga trikitavatest rulapoistest, kelle nägu ja ülakeha pole pildile püütud, lausa kutsub teost kätte võtma. Paremas allnurgas mustal taustal on oranž pealkiri „Minuga on hästi“, mis on samuti intrigeeriv.
Kuidas hoida muljet, et kõik on korras
Raamatu peategelane on 14-aastane Hendrik, kes sündinud hoolimatute vanematega peresse. Narkomaanist ema on kolinud linna ja külastab poissi juhuslikult, parimal juhul kord kuus. Hendrik elab aga padujoodikust ja kriminaalist isaga alevi servas lagunenud lobudikus, milles elektergi juba ammu välja lülitatud. Hendrik on kehvades oludes hakkama saamiseks töötanud välja oma mehhanismid. Ta peitub isa ja tema joomakaaslaste jauramise eest pööningule, hoiab riideid haisu vältimiseks värskes õhus, õpib kus juhtub, peidab juhutöödega teenitud nappe vahendeid jne. Õnneks on Hendrikul sõbrad, kellega skeitpargis, mida nad Kausiks kutsuvad, aega veeta: rulaga sõita, grafitit teha või niisama olla. Hendrik ei räägi sõpradele kunagi oma perest ega kodustest oludest, kuid väikeses kogukonnas, kus kõik teavad kõiki, pole seda võimalik ka varjata. Sõbrad (ja nende vanemad) on Hendrikule toeks igal võimalikul juhul, kutsuvad teda külla ja pakuvad süüa, kuid seda tuleb teha delikaatselt, et Hendrik abistamist ei tajuks ega ära põlgaks. Viimased neli aastat on poisi suurimaks toeks olnud naaber Alfred, kes on ta oma hoole alla võtnud, teda toitnud ja katnud, sünnipäevaks rula kinkinud, aia- ja elutarkusi õpetanud, mis aga peamine – pakkunud vaimset tuge ja julgustust. Kui aga Alfred sureb ja tema majja, kus Hendrik on seni saanud isa eest redutada, kolivad uued elanikud ning klassijuhataja võtab ühendust lastekaitsega, et poisi kodustest tingimustest ülevaadet saada, tunneb Hendrik kõikehalvavat hirmu tuleviku ees. Üha raskem on jätta muljet, et kõik on hästi, nii hästi, nagu alati olnud on.
Tempokas tegevustik sobib kärsitule lugejale
Sümpaatne on teose ülesehitus, mis ei alga peategelase ega tema elukäigu pika ja lohiseva kirjeldusega, vaid asetab lugeja kohe tempoka tegevustiku keskele. Asjaoludest, mis süžee seisukohast olulised, antakse sobivas kohas sujuvalt teada. Selline napp jutustamisviis sobib kokku peategelase natuuriga – räägitakse ju lugu endassetõmbunud teismelise poisi perspektiivist, kes end ülemäära avama ei kipu. Viieteistkümneks peatükiks jagatud loole tuleb kasuks ka põhisündmustiku kokkusurumine kahte nädalasse – 16. maist 29. maini;
lootust ja lohutust pakub järgnev ajahüpe 20. juunisse. Ebaolulise hülgamine toob selgemalt esile teose peamise mõtte: kui olulised on sõbrad, hobid ja kool, aga ka ümbritsev hooliv kogukond, et kasvada saaks põlvkond, kust kedagi ei peaks maha kandma selle pärast, millistest oludest ta pärineb. Rularambist, millest jutustus algab, kujuneb teose jooksul mõjus kujund. Elu ei kulge sirgjooneliselt või ainult ülesmäge. Julgustavalt mõjub, et isegi kõige sügavamal Kausis olles on võimalik sealt uuesti äärele tõusta, eriti kui kõrval on hoolivad inimesed.
Illustratsioonid ja kujundus harmoneeruvad suurepärase tekstiga
Autor on rulamaailma põhjalikult sisse elanud ja aitab ka lugejal, kel selle valdkonnaga nii tihedad suhted pole, tekstiga kaasas käia, selgitades vastavat sõnavara joonealustes märkustes või teksti sees. Teose lõpus ära toodud laulude nimekiri aitab reale ka need esmasest adressaadist väljapoole jäävad lugejad, kes uuema popmuusikaga nii hästi kursis ei ole ega Villemdrillemi, 42GO, AG või Reketi loomingut peast ei tea. Igati asjakohane on ka üleskutse abivajavate laste märkamiseks ja edasise tegevuse julgustamiseks.
Eraldi tahaks esile tõsta raamatu illustratsioone ja kujundust. Urmas Viik on hästi tabanud adressaati. Teose värviline kaas on maitsekalt delikaatne, kuid samas pilkupüüdev ning annab aimu teose sisust. Üllatavalt mõjub volditavate kaante sisekülgede oranžile taustale joonistatud suur värvikirev rula. Raamatu siseillustratsioonid on aga kaanele vastanduvalt mustvalged ja napid, sobitudes niimoodi kenasti peategelase jutustamisviisiga. Teose peamine, rulapargi kujund, kajastub kenasti ka piltides.
„Minuga on hästi“ näitab Jana Maasikut võimeka noortekirjanikuna. Mäletan hästi, millise ereda mulje jätsid omal ajal Aidi Valliku „Kuidas elad, Ann?“, Margus Karu „Nullpunkt“ või Diana Leesalu „Mängult on päriselt“. Lugedes Jana Maasiku „Minuga on hästi“, valdas mind sama tunne. Loodetavasti jõuab see vajalik ja südamlik teos peatselt tee lugejate südamesse ning miks mitte ka koolitundidesse, kus see pakub ohtralt võimalusi arutlemaks elus oluliste küsimuste nagu sõprus, hoolimine, sõltuvused, majanduslik ebavõrdsus jne üle.
Illustreerinud Urmas Viik
Kirjastus Päike ja Pilv 2026, 224 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
