Saša Stanišiči nimi pole meie kirjandusväljal päris tundmatu. Mõni aasta tagasi ilmus temalt kirjastuse Päike ja Pilv väljaandena projekti „Minu väike raamatukogu“ raames lustlik fantaasiaraamat „Hei-hei-hei, takso!“ (ill Katja Spitzer, tlk Piret Pääsuke). Hiljuti eesti keelde tõlgitud jutustus „Hunt“ näitab kirjanikku hoopis teistsugusest, autorile ehk omasemast küljest. Nimelt on Stanišić sündinud 1978. aastal Bosnias ja sealt 1992. aastal sõja eest Saksamaale põgenenud. Autori suurimateks tugevusteks peetakse just sellest kogemusest tulenevate autobiograafiliste elementide põimimist fantaasia, huumori ja mäluteemadega ning seeläbi kaasaja ühiskonna kitsaskohtade ilmekat ja tundlikku väljavalgustamist.
Kiusamisest läbi kõrvalseisja pilgu
Jutustuse „Hunt“ tegevustik viib lugeja suvevaheajalaagrisse, kuhu peategelane Kemi on sunnitud minema. Kuna ema kasvatab poissi üksi ja peab pere elatamiseks mitmel kohal rabama, läheduses elav vanaema on aga maalikursustele minemas, ei jäägi Kemil muud üle, kui väljakutse vastu võtta. Poisi meelehärmiks on valdav osa klassikaaslastest samuti kohal ja tavapärases rollis. Arvutimängurid ja sportlased, hobusetüdrukud ja kenakesed – aina kambad, kes üksteist klatšivad. Kohal on ka Marko koos kahe kambajõmmi, Dreschke kaksikutega ning tagasihoidlik Jörg, kellega keegi koos aega veeta ei taha. Nii nagu ei taheta Kemigagi. Jörg on väljatõrjutu, Kemi vaates „omamoodne“ ning kaaslased teevad teda veel „omamoodsamaks“. Ja kuigi otseseid liigategijaid on vähemus, on palju pealtvaatajaid, kes toimuva sekkumata heaks kiidavad ja niimoodi kiusamisele üha hoogu lisavad. Mõneti on see ka mõistetav, kuna ei teata, kuidas vastuhakk või probleemi nähtavale toomine tähelepanujuhtija enda positsiooni rühmahierarhias mõjutama hakkaks. Muutusteks on vaja julgust. Seda on aga raske koguda, kui oled ise ebakindel.
Jörgi olukord on häirinud tundlikku Kemit ilmselt juba varemgi. Miks ta seda kõike talub, mida kiusupunnid temaga teevad? Miks ta vastu ei hakka? Miks ta olukorrast kellelegi ei räägi? Miks ta ei kurda? Mis aitab tal selliseid olukordi näiliselt stoilise rahuga taluda? Miks mina ei julge tema kaitseks mida teha? Kõike seda on Kemi endalt küsinud juba kooliaasta jooksul, kuid eriti teravalt kerkivad need esile laagris, kus Kemi Jörgiga magamistuba jagab ja tal puudub võimalus probleemsest situatsioonist eemalduda ning kodu turvalisusesse taanduda.
Eriline vaatepunkt ja hüplik jutustamisviis
Tavaliselt valitakse kiusamisteemalistes teostes ohvri või kiusaja vaatepunkt, juhtumi nägijaile pööratakse märksa vähem tähelepanu. Stanišić valib aga just selle lähtekoha, näidates ilmekalt, kuidas olukord pealtvaatajaile paistab ja neid mõjutab ning milline on nende roll. Peategelase Kemi silme läbi toob autor hästi esile kaasaja ühiskonna sotsiaalsed pinged, majandusliku, rahvusliku ja vaimse kihistumise, mis annab peamise võimupositsiooni just keskmistele, kes teravamad erisused välja tõrjuvad. Autor vihjab ka ühiskonnas kehtestatud silmakirjalikele reeglitele ja käitumisjuhistele, mis kiusamisolukordades ei tööta. Ometi tekitavad need laste ja noortega kokku puutuvates täiskasvanutes petliku tunde, et kiusamisega tegeletakse, kuigi tegelikke lahendusi ega lastele vajalikku tuge ei pakuta.
Stanišići jutustamisviis on võluvalt hüplik. See kombineerib realistlikku laagrielu kirjeldust varasemate koolisündmustega ning pikib sellesse peategelase kujutluslikke fantaasiaelemente. Nõnda tekib narratiivne ebakindlus: jutustaja ei ole kõiketeadev, vaid pigem kahtlev, eksiv, unustav, liialdav. See aitab noortel mõista, et jutustamine, elus ette tulevatest sündmustest loo loomine lähtub alati jutustaja valikutest ning jutustus on alati tõlgendus, katse anda kaootilisele kogemusele kuju. Stanišić näitab, et jutustaja ebakindlus ei ole nõrkus, vaid loomulik osa sellest, kuidas inimesed, eriti noored, oma maailma loovad ja selles orienteeruvad. Autor ei lihtsusta maailma, vaid näitab selle kihilisust viisil, mis on noortele lugejatele kättesaadav, kuid mitte alavääristav.
„Hunt“ loob suurepärase aluse arutlemaks kuuluvuse, kiusamise ja eneseväärikuse üle. See on jutustus, mis ei paku lihtsaid, üksüheselt igas olukorras kasutatavaid vastuseid, vaid kutsub lugejat märkama nüansse, mõtlema kaasa ja küsima, kuidas meie enda lood – nii need, mida räägime kui ka need, millest valime vaikida – kujundavad maailma, milles elame.
Tõlkinud Eve Sooneste
Illustreerinud Regina Kehn
Kirjastus Tänapäev 2026, 174 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
