November on rahvapärimuses lisaks maru-, sügise-, mardi- ja kadrikuule tuntud ka koolja- ning hingedekuuna. Pikad pimedad, mahlakate sügistuultega õhtud ning nende hubasemaks muutmiseks süüdatavad küünlad lausa kutsuvad võtma aega, et mõelda inimestele, kes pole küll hetkel meie kõrval, kuid on varem meie elus olulist rolli mänginud, ning möödunud kogemustele, mis meid kujundanud selliseks, nagu me oleme. Hiljuti poeriiulitele jõudnud Itaalia kirjaniku Concita De Gregorio ja illustraator Beatrice Alemagna raamat „Seal kuskil, kus on mustmiljon konna ja liblikat“ pakub sellisteks mõtterännakuteks tõhusat tuge.
Kuhu kaovad kadunud asjad?
Kui Concita De Gregoriolt, on see esimene eesti keelde tõlgitud lasteraamat, siis illustraator Beatrice Alemagnalt, kes on oma teoste eest võitnud loendamatul arvul auhindu üle maailma, on Eestis varem ilmunud filosoofilised autoriraamatud „Kes on laps?“ (2023) ja „Viis veidrikku“ (2026). „Seal kuskil, kus on mustmiljon konna ja liblikat“ lähtub tõigast, et valdavalt räägitakse raamatutes asjadest, mis on olemas. Nende teos keskendub aga sellele, mis on puudu, kadunud, ära, ja räägib sellest, mis saab pärast kadumist. Niisiis võiks üldistatult öelda, et see on küll teos kaotustest, mida me elus paratamatult igaüks kogeme, kuid vähemalt samapalju ka mälestustest, mis aitavad kadunul meie kõrval edasi püsida.
Žanrilt on raamat miniatuuride kogu, mida seob ühtseks tervikuks kujutluslik kadunud asjade register. Sinna kogub peategelane kõik selle, mis on tema elust ühel või teisel viisil lahkunud: inimesed, loomad, paigad, esemed. Nii näiteks on registris tädi Carmen, kes enam külas ei käi, vaid eelistab hoopis ladinaameerika tantsude kursusi; Aria, kes läks kasside paradiisi; üksindus, mis kaob kohe, kui keegi küsib, mida sa siin teed; linn, kust tuli ära kolida; paljana olemine, millest tuleb suuremana loobuda; sõbrad, kes eelmisse elukohta maha jäid jne.
Mida edasi, seda jõulisemalt kerkib esile kujund, mis aitab mõtestada elus ette tulevaid muutusi, seda, kuidas pidevalt miskit kaob, et teha teed millelegi uuele. Ja kuigi ses uues on omajagu rõõmu ja põnevust, kaasneb sellega alati ka vähemalt piisake nukrust, magusat nostalgiat ja igatsust varem olnu järele. Lohutavalt mõjub siis teadmine, et see teekonnal maha jäänu ei kao jälgi jätmata, vaid on meid jäädavalt mõjutanud ning elab edasi meie kogemusena, mida endaga pidevalt kaasas kanname. Nii võikski ehk öelda, et meis on pidevalt ladestunud inimesed, loomad, kogemused ja paigad, mida küll enam olemas ei ole, kuid mis on meid mõjutanud või teevad seda jätkuvalt. Seega koosneme me suures osas just tähenduslikest kokkupuudetest, milleks me endale võimaluse anname.
Puudumine kui kohalolu eriline vorm
On vägagi sümpaatne, et De Gregorio ei paku küsimusele, kuhu need kadunud asjad lähevad, ühest, ainuõiget ja kõikehõlmavat vastust, vaid kutsub ka napima elukogemusega lugejat kaasa mõtlema, kuidas kõik elus muutub ja mida see endaga kaasa toob. Raamatu suur väärtus seisneb selles, et kaotust ei kujutata siin lõpliku katkestusena. Vastupidi, puudumine on määratletud kui kohalolu eriline vorm, mis annab otsustusõiguse edasise saatuse üle mitte lahkunule, vaid jäänule. Jääja saab mõõdupuuks, kas inimene, loom, sündmus või kogemus, mis võib olla küll füüsiliselt läinud, saab võimaluse olla jätkuvalt kohal meie mõtetes, valikutes ja mälestustes. Nii muutub mäletamine mitte minevikku klammerdumiseks, vaid suhte jätkumiseks teises vormis. „Kui nemad ei tulnud minu juurde, siis lähen mina nende juurde. Sest vaata, seda saab ju ikka teha – minna ise nende juurde, kes on puudu. Hoida neid oma päevikus, anda neile üks kindel koht, kus nad saaksid olla.“ (lk 6)
Mälu ei ole kirjaniku vaates pelgalt koht, kuhu kogu minevik talletatakse. Mälu on see, mis loob tähendusi, seob mineviku ja oleviku ning aitab mõista, kes me oleme ja millest me koosneme. Iga meenutus on seejuures omamoodi kohtumine sellega, mis meile kallis ja jätkuvalt oluline. Võib-olla ei olegi kõige olulisem teada, kuhu kadunud asjad lähevad. Olulisem on mõista, et väärtuslik ei kao jäägitult. See elab edasi meis, neis nähtamatuis sidemeis nendega, kes on lahkunud, kuid pole meie elust päriselt kadunud.
Tõlkinud Eva Kolli
Illustreerinud Beatrice Alemagna
Kirjastus Draakon & Kuu 2026, 104 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
