Vive Tolli

Biograafia

Vive Tolli oli silmapaistev graafik ja illustraator. Ta õppis keraamikat Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis ja lõpetas Eesti Kunstiakadeemia (tollane Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut) graafika erialal 1953. aastal. Töötanud samas koolis ka õppejõuna. Kunstnike Liidu liige 1957 a-st.
Vive Tolli õpingud graafikakateedris jäid ajajärku, mis olid mõjutatud sotsrealismi kaanonitest. Ta on iseloomustanud oma õpiaega: „Instituudis oli omamoodi vahepealne aeg: uuendajad tulid graafikas paar aastat peale mind“. (V. Thurlow. „Läbi kohtade aegade kätte. Vive Tolli“, 2012). Uuendajateks oli graafikas see seltskond, kes hakkas 1960ndatel välja murdma rangest sotsrealismi survest, liikudes vabama, isikupärasema, dekoratiivsema ning otsingulisema vormikeele suunas. Just need märksõnad iseloomustavad ka Vive Tolli loomingut. Tolli tegeles peamiselt vabagraafika ja eksliibristega, kuid illustreeris ka rohkesti raamatuid, sh lasteraamatuid. Ta viljeles erinevaid tehnikaid alates sügavtrükitehnikatest ja lõpetades värvikriitidega. Oma vormikeeles on Vive Tolli võrratu üldistaja, kuid samas ka poeetiliselt detailne. Sageli on tema loomingusse kaasatud motiive eesti rahvuspärimusest.
Vive Tolli on illustreerinud ligikaudu 30 lasteraamatut. Ta oli meisterlik illustraator, kes teadis täpselt, milliste vahenditega raamatu maailma avada, nii et see oleks põnev, üllatav ning helge. Ellen Niidu „Rongisõit“ (1957) pälvis tähelepanu oma värvikasutuse ja lapsesõbralike tegelaskujudega. Siin avaldub Vive Tolli oskus kujutada värvide ja ekspressiivse üldistava joone abil sooja ja lapsesõbralikku maailma.
Silmapaistev on Vive Tolli illustreeritud Ellen Niidu raamat „Pille-Riini lood“ (1963). Võluvaks muudab selle koloriit ning värvipliiatsitehnika, millelt pliiatsijooned ja löögid on selgelt loetavad. Selline lapselik lohakus mõjub raamatus stililiseerivana ning vahetuna. Raamat pälvis omal ajal tähelepanu ruudukujulise formaadi ja erksavärviliste eellehekülgede poolest, kujunduslikku külge rikastavad ka ruudukujulised vinjetid peatükkide alguses.
Lewis Carrolli „Alice imedemaal“ (1971) peegeldab Vive Tolli võrratut värvitaju ja oskust kombineerida suuri värvipindu väikeste detailidega. See on kahtlemata Vive Tolli üks erilisemaid raamatuid. Väheste jõuliste värvidega teostatud illustratsioonid toetavad teose müstilist unenäolist maailma, samuti leiame piltidelt mitmeid eriskummalisi tüüpe. Natuke hirmutav on irvikassi tegelaskuju, kelle laialivalguv vorm ning ebamaised ja vidukil erkrohelised silmad kõhedust tekitavad.
Vive Tolli on ennast iseloomustanud rohkem detailinägijana kui suure üldistajana. Tema oskus mängleva kergusega joont vallata ning raamatu hingeelu detailselt avada peegeldub tušijoonistustes P. L. Traversi raamatus „Mary Poppins“ (1971). Kahtlemata mäletavad paljud Vive Tollit aga „Karu-aabitsa“ (1971) illustreerijana. Muhedad mõmmikud ning nende sõbrad on õpetanud tähti mitmele põlvkonnale.

Profiilifoto: Eesti Kunstnike Liit