fbpx
Hüppa põhisisu juurde

Reeli Reinaus

Biograafia

Reeli Reinaus on sündinud 1977 Keilas. Lõpetas 1996 Kohila Gümnaasiumi ja 2002 Tartu Teoloogia Akadeemia. 2007 kaitses Tartu Ülikoolis magistrikraadi eesti ja võrdleva rahvaluule erialal (magistritööd teemal „Enesepresentatsioon virtuaalses kogukonnas sünnituslugude ja perekooli foorumi kommentaaride näitel”). 2018 lõpetas magistriõpingud Talinna Ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudis dokumentaalfilmi erialal. Töötanud Tartu Ülikoolis ja Eesti Kirjandusmuuseumis ning on olnud Tartu Teolooga Akadeemia lepinguline külalisõppejõud.

Reeli Reinaus tuli lastekirjandusse 2008. aastal jutustusega „Saladuslik päevik”. Sestpeale on temalt igal aastal ilmunud üks-kaks laste- või noorteraamatut. Tänaseks on tema kontol neid 30 ringis. Ligi kümneaastase kirjandusliku karjääri jooksul on märgata kirjaniku jõudsat arengut sisulisuse, süvenemise ja läbitöötatuse suunas. Reeli Reinaus tabab hästi eeldatava lugeja maitset ja vajadusi ja ning peab silmas ka tema vastuvõtuvõimet. Tema käes õnnestuvad ühtviisi laste argielu kirjeldused, probleemromaanid noortele, kriminullid ja müstikaga pikitud põnevuslood. Märkimist väärib autori püüd lugejat ka harida, olgu küsimuse all siis üleloomulikud nähtused, tegelaste väändunud väärtushinnangud või (eriti tihti) kõik rahvapärimusse ja ‑uskumustesse puutuv.

Profiilifoto: Dimitri Kotjuh

 

2022
Tartu lastekirjanduse auhind (Lapsepõlve auhind), nominent („Rahel, Anders ja ajaaugud")

2020
Läti laste, noorte ja lapsevanemate žürii (Bērnu, jauniešu un vecāku žūrija), 3. koht (vanusele 11+)(„Maarius, maagia ja libahunt Liisi")

2019
Hea noorteraamat („Roosi märgi all”)

2018

IBBY aunimekiri  („Kuidas mu isa endale uue naise sai”)
The White Ravens („Maarius, maagia ja libahunt Liisi”)
Laste- ja noortenäidendite võistlus, 1. koht („Maailm, kuhu ma kuulun”)

2017

Hea lasteraamat („Maarius, maagia ja libahunt Liisi”)
Hea noorteraamat („Mõõkade äss”)
Tartu lastekirjanduse auhind (Lapsepõlve auhind) („Kuidas mu isa endale uue naise sai”)
Tallinna Keskraamatukogu auhind Järje Hoidja („Verikambi”)

2016

Hea lasteraamat („Kuidas mu isa endale uue naise sai”)

2015

Lastejutuvõistlus „Minu esimene raamat”, 1. koht („Kuidas mu isa endale uue naise sai”)

2014

Lastejutuvõistlus „Minu esimene raamat”, äramärgitud töö („Roosad inglid”)
Noorteromaani võistlus, 2. koht („Suhkrust ja jahust”)

2013

Hea lasteraamat („Detektiiv Triibik loomaaias”)

2012

Lastejutuvõistlus „Minu esimene raamat”, 1. ja 2. koht („Aguliurka lapsed” ja „Detektiiv Triibik loomaaias”)

2011

Noorteromaani võistlus, 2. ja 3. koht („Nahka kriipivad nädalad” ja „Vaevatud”)

2009

Lastejutuvõistlus „Minu esimene raamat”, 3. koht („Täiesti tavaline perekond”)
Noorteromaani võistlus, 1. koht („Must vares”)

2008

Lastejutuvõistlus „Minu esimene raamat”, 2. koht („Saladuslik päevik”)
Reeli Reinaus – loomekonkurssidel osalejast päris kirjanikuks

Mitte kõik ei oska piisavalt hinnata kirjanduslikke loomekonkursse ja nende mõju tulevaste kirjanike sünnile. Tihti peetakse kirjandusvõistlusi liiga pealiskaudseteks, meelelahutuslikeks või žürii tõttu kallutatuteks. Leitakse, et neil osalevaid vaid algajad, kes ajavad taga hetkelist kuulsust, armastavad lihtsalt katsetada või lähevad kergema vastupanu teed. Arvatakse, et päris kirjanikke neist osalejast üldjuhul ei saa. Eesti laste- ja noortekirjandusvõistlustel enim auhinnalisi kohti saavutanud Reeli Reinaus (s 1977) on aga tõestanud vastupidist. Ta on selgelt näidanud, et ei oma tähtsust, milline on sinu tee kirjanduse juurde, kõik sõltub ikka konkreetsest inimesest, tema enese sisemisest jõust, kirjutamissoovist ja andekusest.
Alates aastast 2008, mil Reinaus lastejutuvõistlusel oma esimese auhinna sai, on ta kirjutanud üle kahekümne teose lastele ja noortele. Nende seas on nii argielu käsitlevaid jutustusi, probleemromaane, kriminulle, müstikaga pikitud põnevuslugusid kui ka mudilaste pildiraamatuid. Koguni kümme tema raamatutest on saanud tuule tiibadesse just erinevatelt käsikirjakonkurssidelt. Nii näiteks on lastejutuvõistluselt „Minu esimene raamat“ kaante vahele jõudnud „Saladuslik päevik“ (2008), „Täiesti tavaline perekond“ (2010), „Aguliurka lapsed“ (2012), „Detektiiv Triibik loomaaias“ (2013), noorteromaanide käsikirjakonkursi kaudu aga on poelettidele jõudnud „Must vares“ (2010), „Suhkrust ja jahust“ (2015), „Nahka kriipivad nädalad“ (2012) ja „Vaevatud“ (2011). Hiljuti saavutas Reinausi käsikiri „Maailm, kuhu ma kuulun“ esimese koha noortenäidendite võistlusel. Üksmeelne žürii tõstis siis esile kirjaniku usutavaid karaktereid ja teose head ülesehitust, köitvat teemat ja mütoloogia kasutamist (Sirp 19.10. 2018). Kõik need aspektid on olnud Reinausi kaubamärgiks juba tema loomingu varasest perioodist alates.
Reinausi suurimaks trumbiks on oskus märgata elu enda ümber. Tulnud lastekirjandusse rohkete muutuste ajal, mil paljud lastekirjanikud vältisid realistlikku elukäsitlust ja valisid selle asemel puhta fantaasia, otsustas Reinaus seda teed mitte minna. Ebaselgus ja -kindlus, kuidas ühiskonda raputavatele teemadele läheneda, justkui ei puudutanudki teda. Tõsi, enamik Reinausi raamatutest sisaldab ka fantaasiaelemente, olgu selleks siis tegelased või olustik, kuid sotsiaalset suunda esindavad need sellegipoolest. Reinaus ei suutnud olla kirjanik, kes pea liiva alla peidaks, kinnisilmi elaks või ühiskonnas toimuva suhtes osavõtmatu oleks. Probleemid, mida Reinaus on teostes käsitleb, on praeguses ühiskonnas üsnagi nähtavad ja teravad. Ebausk ja ksenofoobia, enesemüümine ja väljapressimine, kärgperendus ja poliitilised mängud – need on vaid mõned teemad, mis tema raamatutes esile kerkivad ja mille osas ühiskonnas suuri lahkarvamusi esineb. Reinaus on kindlal veendumusel, et reaalset elu, seda, mida lugeja ja tema eakaaslased ise igapäevaselt elavad, ei tohi laste eest roosade kardinate taha peita, vaid tuleb noorele lugejale temast vanust arvestades tutvustada, selgitada ja mõistetavaks kirjutada.
Seepärast ei elagi Reinausi raamatute lapsed ühiskonnast eraldatult ega aja oma väikseid asju nunnus idüllis, täiskasvanute probleemide rohkest elust eraldi, vaid on otse päriselu keskmes ja toimetavad täiskasvanutega kõrvuti ja koos. Näiteks jutustuses „Kuidas mu isa endale uue naise sai“ (2016) palub isa oma tütre, tollal 10-aastase Kaisa endale naiseotsingutes appi. Kuna tüdruku ema on aastaid tagasi surnud ja haavad ses osas paranenud, on tüdruk isa heaolu silmas pidades igati nõus abistama. Esialgu lihtsana tundunud ülesanne muutub aga iga päevaga üha keerukamaks, kuna naised, kes Kaisa ja tema isa teele satuvad, on igaüks oma puudustega. Humoorikas lähenemine, värvikad karakterid ja elulised situatsioonid muutsid raamatu lapslugejate seas kiiresti menukaks, samas aga sai taoline lähenemine mitmelt täiskasvanud lugejailt kriitikat, kas niisugused teemad ikka lastekirjandusse sobivad. Ehk oleks õigem lapsi sellistest probleemidest eemale hoida, neid elu eest kaitsta?
Reinausi teoste mõjuvaimad karakterid on aga hoopis väljatõugatud, eraldatud, kiusatud. Olgu selleks siis Karl, kes uude linna kolides end üksikuna tunneb („Aguliurka lapsed“ 2012), Mari, kes küll tahab kuuluda populaarsesse tüdrukutekampa, kuid ei tunne nendega siiski piisavalt hingelisel tasandil seotud olevat („Roosad inglid“ 2014), Pille-Riin, kelle loomavaimustust teised klassikaaslased ega hoolduspere ei jaga („Detektiiv Triibik loomaaias“ 2013), või mustanahaline lastekodupoiss Seth, kes klassikollektiivi kuidagi ei sulandu („Must vares“ 2010). Kuigi Reinaus kirjeldab esmapilgul lootusetult keerukaid olukordi, ilmneb tegevustikust siiski alati ka väljapääs. Kirjanik ei ole paadunud pessimist ega sulge kunagi ringi täielikult ja lõplikult. Arvutimaailma põgenenud Karl leiab uues linnas üsna ootamatul moel uued sõbrad, Mari avastab, et roosadel inglitel on pealiskaudse beibeelu kõrvalt sama suured unistused kui temalgi, mis sellest, et tema omadest pisut erinevad. Salapärane Liisi, kes koos oma perega on küla kogukonnast aastaid eemale tõugatud, leiab külarahvaga ühisosa alles peale Maariuse kolimist naabruskonda („Maarius, maagia ja libahunt Liisi“ 2017). Kirjanik näikse ütlevat, et igaüks on omamoodi veider, eraldatu ja väljatõugatu, kuid keegi pole lõplikult üksi – oma tõelised sõbrad ja hingesugulased tuleb vaid üles leida.
Eneseotsingutest on rohkelt juttu ka Reinausi noorteraamatutes. Tema tegelased maadlevad tihti vanemate lahkumineku ja üksindusega, klaarivad omavahelisi keerulisi suhteid, püüavad leida omaenese kohta ses keerukas ja rohkelt valikuvõimalusi pakkuvas maailmas. Kui noortele tegelastele, olgu nad poisid või tüdrukud, julged või arad, moraalsed või omakasupüüdlikud, leidub kirjanikul alati kübeke mõistmist, siis täiskasvanute osas on Reinaus märksa kriitilisem. Ausus enese ja oma kaaslaste suhtes tõuseb siin olulisimaks väärtuseks.
Suured ja rasked teemad, mida Reinaus meeleldi käsitleb, on rüütatud lastele ja noortele sobivasse vormi. Enamasti on juhtivas liinis tegemist mingi mõistatuse või müsteeriumi lahendamisega. Vahel loovad põnevusootuse juba teoste pealkirjad („Mõistatus lossivaremetes“ 2009, „Vanalinna detektiivid“ 2017, 2018; „Verikambi“ 2016). Sagedamini aga luuakse ootushorisont esimestel lehekülgedel. Reinaus ei rakenda üldjuhul lihtsat ühe liiniga kronoloogilist narratiivi. Tema teostes on sageli mitu jutustajat ja vaatepunkti, rohkelt tagasivaateid ja minevikust esilekerkivaid olukordi, mis tegevustikus olulist rolli hakkavad mängima. Kärsitumate lugejate jaoks juba teose algpeatükkides õhku visatud küsimused hoiavad noort lugejat põnevuse kütkes kuni viimaste lehekülgedeni, sest saladust hoida oskab kirjanik suurepäraselt.
Lisaks realistlikele probleemidele ja päriselust tuttavatele karakteritele teeb Reinausi loomingust äratuntavalt talle omase just üheselt seletamatute müstiliste ja pärimuslike motiivide kasutamine. Need, kes kirjaniku elulooga rohkem kursis, ei imesta selle üle. On ju Reinaus lõpetanud nii teoloogia akadeemia kui kaitsnud magistritöö rahvaluule erialal. Libahundid ja luupainajad, soovaimud ja hambahaldjad, trollid ja nõiad – neil kõigil on roll Reinausi raamatutes. Levinud on ka needused ja neid maha võtvad riitused, ohutised ja kanaldamine, müstilised mineviku pained ja muistsed päevikud, raamatud, albumid. See lisab Reinausi loomingusse laiendava, maagilise mõõtme, justkui tahetaks öelda, et elu pole vaid see, mis silmale paistab, vaid sellel on märksa rohkem dimensioone.
Reinausil õnnestuvad ühtviisi hästi jutustused lastele, noorteromaanid ja -näidendid ning mudilasteosed. Kuid olgu need teosed mis žanris tahes. oma loomult on tema looming ennekõike ühendaja. Ta sõlmib huvitavaid seoseid tegeliku maailma ning kujuteldava ja pärimusliku vahel, ühendab argise maailmapildi üleloomulikuga. Samuti lasevad tema teosed laste ja täiskasvanute maailma paista ühtse, tervikliku ja turvalisena ning pakuvad võrdselt huvi nii lastele kui nende vanematele. Mis lugejail sellest, et teose autor kirjanduskonkursilt tuule tiibadesse sai? Igatahes kriitikud ja eksperdid end sellest heidutada lasknud pole. Nii on Reinausi teosed arvatud IBBY aunimekirja („Kuidas mu isa endale uue naise sai”) ja The White Ravens kataloogi („Maarius, maagia ja libahunt Liisi”), mitmetest kohalikest auhindadest rääkimata. Samuti on peagi ilmumas tõlked vene, poola ja korea keeles.

Jaanika Palm

Avaldatud inglisekeelsena ajakirjas Estonian Literary Magazine, 1/2019, elm.estinst.ee