Inglise autori David Almondi (s 1951) nimi on tuntud lastekirjandushuvilistele üle maailma. Ta on võitnud palju mainekaid lastekirjanduse auhindu (muu seas ka Carnegie medali, Whitbreadi ja Hans Christian Anderseni auhinna) ning tema loomingut on rohkelt tõlgitud. On suur rõõm, et eesti noortele lugejatelegi pole David Almondi nimi võõras. Uue aastatuhande algul nägi eestikeelsena trükivalgust jutustus „Skellig” (2000) ning mõned aastad tagasi „Poiss, kes ujus koos piraajadega” (2013). Mõlemale sai osaks nii kriitikute austus kui ka lugejamenu. Tõenäoliselt tabab sama saatus ka hiljuti välja antud jutustust „Minu nimi on Mina”.

Raamat ilmus Inglismaal 2010. aastal ning on „Skelligi” (esmatrükk Inglismaal 1998) eellugu. Neid kaht teost eraldab ajaliselt niisiis koguni 12 aastat. Samuti on lugude kokkupuutepunkt üsna väike, mistõttu on mõlemad hästi loetavad ka eraldiseisvana. Küll aga pakub mõlema teose tundmine laiemat vaatlusplatvormi ning kutsub otsima nii põnevaid paralleele kui huvitavaid erisusi.

„Minu nimi on Mina” peategelaseks on eriline tüdruk Mina. Just seesama, kes aitab „Skelligis” Michaelil hukule määratud mehe päästa. Mina armastab väga öid, sest siis on kõik võimalik, ning linde, sest need oskavad laulda ja lennata. Talle meeldib sõnadega mängida. Tihti istub tüdruk puu otsas musträstapesa juures ning vaatleb avali silmi teda ümbritsevat maailma. Tema vaatlustest tehtud järeldused on värsked ja erilised. Mina ongi eriline tüdruk, teda kutsutakse ka kummaliseks, veidraks, imelikuks. Tal ei ole eriti sõpru. Ta ei sobi isegi kooli, ei tavalisse ega ka erivajadustega laste omasse. Seepärast ongi Mina koduõppel. Teda õpetab tundlik ja arusaaja ema. Mina isa on surnud.

Lugu on esitatud Mina päevikuna, nii saame tema vaatlustulemusest ja mõtetest kohe otsesest allikast teada. Kuna tegemist on koduõppepäevikuga, on seal kirjas ka mõned erakordsed ülesanded ja tegevused. Nii näiteks annab tüdruk endale ülesande kirjutada üks lause, mis täidaks kogu lehekülje, või kirjutada terve lehekülg täielikku mõttetust. Mõned ülesanded on aga seotud tegevustega. Ühel õhtul kirjutab Mina: „Mine magama. Maga lennates. Lenda magades”. Neid ülesandeid plaanib tüdruk suureks saades oma koolis õpilastele teha anda.

David Almond ei arva, et lapsed suudavad lugeda vaid konkreetse ja lineaarse süžeeliiniga teoseid. „Minu nimi on Mina” on pigem ümar ja võluvalt kihiline. Mõnuga segab kirjanik siin olevikku ja minevikku, meenutusi ja kujutlusi, reaalsust ja fantaasiat, küsimusi ja vastuseid. Taoline mäng oleks lugeja jaoks kohutavalt igav ja võltsilt suurustlev, kui see poleks nii tihedalt mõtestatud ja süsteemne kui Almondil. Ometi oskab autor selle kindluse ja eesmärgistatuse juures jätta lugejale piisavalt ka isemõtlemise ruumi.

Sarnaselt teistele Almondi teostele käsitleb ka „Minu nimi on Mina” suuri filosoofilisi teemasid, nagu elu ja surm, õnn ja õnnetus, minevik ja tulevik. Eriliste inimeste eestkõnelejana tuntud kirjanik jätkab jõulisemalt ja sügavamalt ka normaalsuse teemat. Mis on normaalsus, kas seda üldse on olemas, kui iga inimene on omamoodi ja eriline, küsib ta. „Mis oleks maailm ilma napakuseta!” sõnastab autor Mina suu läbi lõpuks oma tõdemuse.

Raamatu on eesti lugejaile vahendanud Mari Klein. Teos on tõlkimiseks küllalt keerukas ning otsese sõnade ja lausete tõlkimise kõrval on tihti vaja olnud rakendada kirjaniku tekitatud sõnasüsteemi tõlkimist. Seejuures on hoolikalt silmas peetud lähte- ja sihtkeele erinevaid nüansse ning keelte omavahelisi erinevusi tasandatud. Ja kuigi tõlkijal on tõenäoliselt olnud üksjagu peamurdmist ja nuputamist, on lõpptulemus köitev ja tõrkevaba.

„Minu nimi on Mina” ei anna end ehk kergelt kätte, kuid järjekindla ja mõtelda sooviva lugeja püsivust kroonib edu. See on lugemiselamus, mis jääb kauaks sinu sisse, tõstatab küsimusi ja ärgitab neile vastuseid otsima, sõnastab keerukaid tõdemusi lihtsalt ja loogiliselt ning aitab pealiskaudses elu virvarris oma ankrut leida.

Tõlkinud Mari Klein
Illustreerinud Jon Carling
Draakon & Kuu, 2016
277 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Kätlin Kaldmaa uus raamat kannab intrigeerivat pealkirja. „Halb tüdruk on jumala hea olla” viitab pigem rajule noorteraamatule, milles korralik, malbe, sõnakuulelik ja usinalt õppiv tütarlaps kohtab mässumeelset sõpra ning avastab elu tumedama poole. Neil, kes noorteteost ootasid, tuleb küll pettuda, kuna pealkirja taga peidab end hoopis parimas vanuses poisipõnnidele ja tüdrukutirtsudele mõeldud lasteraamat. Lugemiselamusest aga ilma jääda ei tule.

Raamat on liigendatud kaheksateistkümneks parajalt ampsatavaks peatükiks, mis on osalt küll ajalises järgnevuses, kuid piisavalt lõdvalt seotud, et igaüht neist omaette novellina käsitleda. Ja just novellina, mitte lihtsa ühtlases pingevabas laadis kulgeva jutukesena, sest igas osas on kenasti omad kulminatsioonid ja puändid olemas.

Raamatu peategelaseks ja lugude jutustajaks on tüdruk nimega Li. Ta on üksteist aastat vana ning tal on noorem õde Lotta ja väikevend Sass. Ema-isa on pidevalt ära, küll tööl kolhoosilaudas, küll külas, ja lapsed, nagu tolle aja, 1980. aastate maalapsed ikka, sageli omapead, ise endale tegevust otsimas, iseenda ja nooremate õdede-vendade eest vastutamas. Kolmikuga on tihedamalt seotud ka naabri-Taavi, episoodilisemalt kohtume Vesi Aarne ja teiste külapoistega.

Üheskoos käiakse velskripunktis väikevennale vaktsiinisüsti tegemas ja korraldatakse pilparallit, kiigutakse puulatvadega ja kukutakse end oimetuks, otsitakse muistset kirikut ja kohtutakse metsas karuga, proovitakse pingviinidele ehk väikestele punastele plastmass-suuskadele ots peale teha, et puust Visusid saada jne, jne. Omaette tsükli moodustavad haiglalood, milles Li Orava-nimelise poisiga kampa hakkab ning kaubatundjapojale Karelile koha kätte näitab. Koos visatakse õelale vanemõele nii mõnigi vemp.

Kätlin Kaldmaa keel on värvikas ja särav ning matkib ehedalt tollase lapse jutustamisstiili. Ta ei selgita, juhenda ega targuta, ta lihtsalt räägib lugusid. Kirjeldatud situatsioonid on autorile meelde ja hinge jäänud, kuna need on teda oluliselt mõjutanud, sundinud kasvama, suuremaks saama. Neis lugudes on sageli teine ja ehk ka kolmas plaan, mida on lugejal põnev avastada, aga ka omaenese kogemusega võrrelda ja paralleele tõmmata.

Raamatule on köitvad illustratsioonid joonistanud Jaan Rõõmus. Teksti ja pildid on tervikuks kujundanud Angelika Schneider. Teose kaaned on rohelist tooni, mida ühelt poolt peetakse kasvamise ja elu, teisalt turvatunde ja lubavuse sümboliks. Samas käsitletakse rohelist värvi ka puhastava ja rahustavana. See toon haakub kenasti autori tekstiga. Juba alates sissejuhatavast novellist läbib raamatut punase niidina kasvamise teema. Suurekskasvamise käigus on raamatulastele praktiliselt kõik lubatud, neile on antud vanemate poolt vabaduse roheline tuli. Samas loob aga vabadus lastele enestele aimamatult eluohtlikke olukordi. Puhastav ja rahustav toime on raamatul ehk ennekõike autori enda jaoks – toob ju suure tundelaenguga (lapsepõlve)lugudest jutustamine puhastava kogemuse.

Lisaks täiskasvanutele mõeldud luule‑ ja proosaraamatutele on Kätlin Kaldmaalt varemgi ilmunud lastele mõeldud teoseid: samuti mälestusliku koega „Neli last ja Murka” (2010) ning Islandist inspireeritud muinasjutt „Lugu Keegi Eikellegitütre isast” (2012). „Halb tüdruk on jumala hea olla” paistab muu loomingu taustal silma tugevama emotsionaalse laengu ja adressaaditundlikuma lähenemise poolest. Loodetavasti leiab see haarav teos tee nii omaaegsete kui ka tänaste laste südametesse.

Illustreerinud Jaan Rõõmus
Kujundanud Angelika Schneider
Varrak, 2016
140 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm