Tõlkinud Kadri Sikk
Kujundanud Krõõt Kukkur, Kärt Kukkur
NyNorden, 2012
188 lk

Islandi lasteraamatuid ei ole just palju eesti keelde tõlgitud. Kristín Steinsdóttiri „Kodulinna ingel” (2009), mis sai samal aastal ka Paabeli Torni tõlkeauhinna, Aðalsteinn Ásberg Sigurðssoni maagiline „Kääbusekivi” (2010) ja Sigurður Örn Brynjólfssoni loodushoidlik „Jääkaru Polli” (2011) on raamatud, mis tutvustavad islandi lastekirjandust kui omanäolist, kütkestavat, pärimust väärtustavat ning avara ellusuhtumisega lugemisvara. Þorarinn Leifssoni „Vanaema Huldi raamatukogu” sobib kenasti, ilma suuremaid mõrasid löömata, kujunenud diskursusesse.

Þorarinn Leifsson (1966) elab Reykjavikis. Lõpetanud Islandi kunstiakadeemia, alustas ta oma loomingulist teed koomiksikunstniku ja illustraatorina. Leifssoni kirjanduslik debüütteos – 2007. aastal ilmunud lasteraamat „Isa suur saladus”, – mis üllatuslikult käsitleb kannibalismi, on tänaseks tõlgitud juba taani, soome ja saksa keelde.
Continue reading “Detsember 2012. Þórarinn Leifsson. „Vanaema Huldi raamatukogu””

Illustreerinud Marja-Liisa Plats
Päike ja Pilv, 2012
32 lk

Õpetaja ja tõlkijana tegutseva Eva Koffi „Keerutädi” ei ole tema debüütteos. 2002. aastal ilmus „Kust tulevad vastused?“, mis tegeleb eksistentsiaalsete probleemidega. Oma kohta maailmas otsis ka Mina, kelle lood „Vikerraadios” olid nii laste kui ka täiskasvanute seas vägagi menukad. Realistlik noortenäidend „Mirr” (2008) vaeb tundlikult kaasaja eduühiskonna tekitatud üksildus- ja võõrandumisküsimusi. Väikelastele pole Eva Koff varem kirjutanud, kuid ka „Keerutädi” kannab sama filosoofiat, mis tema varemilmunud raamatudki.

Keerutädi on pisut veider tädi, kes elab Pelgulinnas Härjapea tänavas roosas majas, mille uksel on suur puidust lill. Keerutädi kannab aasta läbi ühte ja sama pruuni mantlit ja halli baretti. Tavaliselt on tal käevangus ruuduline kott. Keerutädi märkavad eelkõige väikesed lapsed, vahel ka vanaemad-vanaisad. Suured inimesed tavaliselt teda ei märka, nad sõidavad lihtsalt mööda, muretsedes samal ajal igasuguste asjade pärast. Suurtel lastel pole samuti aega, sest nad vaatavad telefonist sõnumeid. Keerutädi pärisnime ei tea keegi. Teda kutsutakse Keerutädiks, sest tal on komme ootamatult seisatada ja paar-kolm korda end kohapeal keerutada. Continue reading “November 2012. Eva Koff. “Keerutädi””