Hiljuti meie raamatupoodidesse jõudnud Rose Lagercrantzi „Minu õnnelik elu” (Rootsis ilmus raamat 2010. aastal) tõmbab lettidel tähelepanu juba oma ebahariliku ja intrigeeriva pealkirjaga – kes meist ei tahaks olla õnnelik või vähemalt teada, milline on õnnelik elu. Eva Erikssoni kaanepilt kustutab õige kiirelt eneseabiraamatute otsijate lootused. Pildil on kaks vahvat väikest tüdrukut, täis ülevoolavat rõõmu ja ühtekuuluvustunnet, hallis sügissombuses ilmas lompides tantsimas.

Raamatu peategelane Dora, kes elab koos oma isaga (ema on surnud), peab end õnnelikuks lapseks. Õhtuti voodis lesides ning und oodates leiab ta ikka ja jälle uusi sündmusi, seiku ja asju, mille eest tänulik olla, hetki, mil ta on õnnelik olnud. Peagi lisandub Dora õnnelike juhtumuste hulka veel üks – ta saab minna kooli.

Varsti on Dora õnnelikum kui kunagi varem – ta leiab endale sõbra. Ella Fridale meeldivad peaaegu kõik samad asjad mis Doralegi. Koolis istutakse ühes pingis, kahekesi kiigutakse ja süüakse vahetundidel, veedetakse aega peale kooli. Dora saab teada, mida tähendab, kui sul on parim sõber. Ja tüdruk on õnnelik.

Ühel päeval aga selgub, et Ella Frida peab kolima ja Dora tunneb end koolis üksikuna, ta muutub tigedaks ja kurjaks. Isa ostab Dorale lohutuseks lemmikloomad, merisead, kes aitavad küll tüdruku igatsust leevendada, kuid Dora ei tunneb, et ta ei ole hingepõhjani õnnelik ja rahul. Peagi leiab ta ka koolist kaaslasi, kellega mängida, kuid leitud sõbradki ei kustuta ta hingest kripeldust südamesõbra järele.

„Minu õnnelik elu” tegeleb küsimustega, kuidas tulla toime kaotustega ning ületada igatsus ja kurbus, mida teha, et kergemalt üle elada  hetked, mida õnnelike sekka arvata ei saa, kuidas vaatamata tagasilöökidele saada hakkama ja nautida elu. Raamat on tulvil optimismi ja elujaatust. Kirjanik leiab, et küllap on meist igaühel asju, mille pärast õnnelik olla isegi siis, kui meie elus pole need kõige rõõmsamad ajad.

Rose Lagercrantz, kes on avaldanud rohkelt teoseid nii täiskasvanutele kui lastele, tuli kirjandusse juba 1973. aastal. Tema loomingut on autasustatud Astrid Lindgreni preemia (Astrid Lindgren-priset) jt mainekate rootsi kirjandusauhindadega. Eesti keeles on Rose Lagerkranzilt varem ilmunud „Pikk-pikk teekond” (1995, ek 1996, Ilon Wiklandi mälestuste põhjal ja illustratsioonidega).

Raamatu „Minu õnnelik elu” on illustreerinud kirjaniku kauaaegne koostööpartner ja sõber Eva Eriksson, kelle lustakad ja tundeküllased pildid on eesti lastele tuttavad ka Ulf Nilssoni raamatust „Vanaema raha”.

Tõlkinud Allar Sooneste
Illustreerinud Eva Eriksson
Välja andnud Tammerraamat
144 lk

Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija

Viimasel ajal on meedias ikka ja jälle käsitletud vanema põlvkonna probleeme. Pole mingi uudis, et sageli kipuvad omastele vanurite füüsiliste haiguste kõrval tekitama raskusi ka vaimsed probleemid. Lapsed ei ela vaakumis, nad näevad samuti seda, millega nende vanemad rinda pistavad. Ulf Nilssoni väikelasteraamat „Vanaema raha” kutsub arutlema ja pakub tuge.

Raamatu eessõnas kirjutab Ulf Nilsson, et teose sünnil on reaaleluline ja autobiograafiline taust. Nii autori vanaema kui ka ema kannatasid vanaduspõlves dementsuse all. „On kasulik valmistuda selleks, et midagi taolist võib juhtuda. Peame julgema sellest rääkida ja selle üle ka nalja visata,” leiab ta.

Raamatu peategelaseks on kuueaastane poiss, kes on aeg-ajalt vanaema hoida. Ta ootab vanemaga veedetavat aega. Talle meeldib, et siis tuleb leivaauto ning vanaema ostab leiba ja kooke, mida koos süüakse. Poisile meeldib ka jutulugemine. Ühel päeval pole aga miski enam endine – vanaema ei tunne enam oma lapselast ära, keeldub leiba ja koogikesi ostmast ning loeb ikka ja jälle ainult muinasjuturaamatu esimest peatükki. Kahtlustades teisi raha varastamises, otsustab vanaema kogu varanduse pangast välja võtta. See on küll väikemehele hirmutav, samas aga mõistab ta, et kuigi ta on kõigest väike ja kaitsetu poiss, peab ta toetama vanaema, kes on temast suurem ja targem. Õnneks on tal julgestuseks riidepuust ja kummipaelast meisterdatud vibu lilletugedest nooltega.

Kuigi käsitletavad probleemid on ülitõsised ja täiskasvanuna mõistame olukorra ohtlikkust, vaatleb Ulf Nilsson neid kergelt humoristlikus vormis, lihtsalt ja loomulikult. Kirjanik suhtub ühtviisi soojalt kõigisse oma tegelastesse. Ta mõistab vanaema ärevust ja poisi hirmu ning näitab poisi vaprust olukorraga toimetulekul. Vaatamata väikestele äpardustele on ilmselge vanaema ja lapselapse omavaheline side ja tingimusteta armastus.

Eva Erikssoni illustratsioonid  sobivad tekstiga suurepäraselt. Pildid on täis küll liikumist ja elu, kuid samas on need pehmed, südamlikud ja soojad. Neis on hingeminevat vana aja nostalgiat.

Kuigi 1948. aastal sündinud Ulf Nilsson on Rootsis üks tunnustatumaid kirjanikke, kelle teosed on jõudnud ka teatri- ja ooperilavadele, filmilinale ja raadiosse, pole seni tema raamatuid meieni jõudnud. Loodame, et „Vanaema raha” ei jää Ulf Nilssoni ainukeseks eestikeelseks lasteraamatuks.

Tõlkinud Kersti Olsson
Illustreerinud Eva Eriksson
Välja andnud K&K kirjastus
38 lk

Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija