Hüppa põhisisu juurde

Mihkel Mutt „Französisch” (1981)

Raamaturiiulid peidavad imelisi aardeid, eriti kui sattuda nendesse soppidesse, mis igapäevaselt silma all pole. Mihkel Muti „Französischi” (1981) taasavastanud ja läbi lugenud, tahaks aga selle õhukese raamatu veel mõneks ajaks käeulatusse jätta. Mitte ainult seetõttu, et „Französischil” on üks eesti lastekirjanduse intrigeerivamaid sissejuhatusi, vaid et Mutt on siin nii võluvalt irooniline, laia maailmatunnetuse ja sügava teemakäsitlusega. Lisaks mõjub teos vaatamata selle kirjutamise ajale üllatavalt värske, julge ja vabana.

Raamatu peateemaks on katsed võõrkeelte kallakuga koolis, kuhu vanemad oma kuue ja poole aastase poja viivad. Ega muud võimalust olegi, kui laps hakkab juba seitse saama, aga pole seni näidanud silmatorkavat andekust ei joonistamises, muusikas ega spordis. Kuigi sündmusi näidatakse enamasti läbi poisi vaatepunkti, on loo teravik suunatud ennekõike siiski täiskasvanuile. Pole ju koolikatsed siin lapse enda soov, vaid vanema enesetunde ja -kindluse tõstjaks. Arvesse võttes elevust, mis lastekasvatusega tegelevates foorumites iga aasta alguses tekib, pole teos karvavõrdki aegunud. Kõik needsamad hädad, millest Mutt pajatab, torkavad nüüdki ilmekalt silma. 

„Französischi” taaslugemine paneb mõtlema, milliseid raamatuid võinuks Mutt kirjutada, keskendunuks ta hoopis lastekirjandusele. Millised Fabianid, kooparahvas ja mägrad meie lastekirjanduses siis praegu askeldaksid?

Jaanika Palm

Loe lähemalt

Keraamikanäitus “Savi” lastekirjanduse keskuse pööningul

Kuni 24. oktoobrini 2020 on Eesti Lastekirjanduse Keskuse pööningugaleriis avatud Stuudio 14 näitus „Savi“.

Näitusel saab imetleda kümne keraamiku loomingut, kes on pärit Venemaalt, Eestist ja Kasahstanist. Kõik osalevad kunstnikud uurivad oma töödes savi kui plastilise ja mitmekülgse materjali võimalusi. Väljas on Olga Afonina, Maria Aprasidi, Tiina Kaljuste, Nadežda Kravtšenko, Natalja Lapteva, Natalja Lepihhina, Anna Maltšenko, Liza Melnik, Aleksandra Šalašova ja Dmitri Turbasov omanäoline keraamika.

„Iga mu töö on kahekõne materjaliga, ükskõik siis millisega. Kui kuulad materjali, sujub dialoog hõlpsalt, kui sa tema vastu aga austust üles ei näita, annab ta ennast sulle peagi tunda,“ kirjeldab oma materjalitunnetusest töö eri etappidel kunstnik Dimitri Turbasov.

Stuudio 14 on rahvusvaheline kunstistuudio Eestis, mis tegeleb nukukunsti ja ka keraamika, skulptuuri ning graafikaga. Stuudio juht on kuraator ja kunstiteadlane Tatjana Mohrjakova.

Tutvu kunstnikega:

Liza Melnik

2010-2014 õppis Vjatka kunstikoolis graafilist disaini. Osalenud noortenäitustel maalide ja graafikaga.

Mida tähendab savi teie jaoks?
Töötan materjaliga, mis on minust lõputuid kordi vanem. Savi on maa. Savis on põrmu, taimede ja elusolendite elatud elu. Ajutised kihid ja ktooniline müstika. Asjad, mis ma temast loon, juba sünnivad vanana. Savi saab uue vormi, kuid tema varasem kogemus ei hävi tules, vaid vastupidi, taastub elaval kujul.

Rääkige oma tunnetest materjali vastu töö eri etappidel.
Portselan sisaldab kondijahu ja tema iseloomus on seda tunda – loomad jätkavad oma elu.
See lumivalge mass on väga kapriisne, teda on lihtsam kuulata kui üritada teda kamandada. Seetõttu ma ei joonista kunagi eskiise, enne alustamist on mul välja mõeldud ainult üldine kontseptsioon.
Materjal suudab näidata oma tahet igal tööetapil – voolimise, kuivatamise ja põletamise käigus võib töö moonduda, praguneda, ennast hävitada, omandada ootamatu värvi. Ja see on suurepärane: savi teab paremini, kelleks ta saama peab. Tähtis on osata kuulata teda rohkem kui iseennast.
Minu antropomorfism peegeldub ka lauanõudes. Asjad, millega inimene iga päev kokku puutub, omandavad aja nähtavad jäljed. Nõude väljalöödud killud ja mõrad on nagu
kortsud ja armid inimese näol.

Dmitri Turbasov

Dimitri Turbasov2010. aastal lõpetas A. L. Stieglitzi nimelise Peterburi Riikliku Kunsttööstusakadeemia dekoratiiv- ja tarbekunsti osakonna keraamika erialal. Venemaa Kunstnike Liidu Peterburi osakonna liige alates 2011.
Peamised tegevusalad: maal, skulptuur, portselan, keraamika, graafika.
Tööd asuvad A. L. Stieglitzi nimelise Peterburi Riikliku Kunsttööstusakadeemia muuseumis Peterburi Keiserliku Portselanivabriku kollektsioonis ning erakogudes Venemaal.

Mis on savi teie jaoks?
Elus materjal.

Kuidas kohtusite saviga ning miks hakkasite just selle materjaliga töötama?
Mulle tundub, et mina polnud see, kes valis…!

Rääkige oma materjalitunnetusest töö eri etappidel.
Iga mu töö on kahekõne materjaliga, ükskõik siis millisega. Kui kuulad materjali, sujub dialoog hõlpsalt, kui sa tema vastu aga austust üles ei näita, annab ta ennast sulle peagi tunda.

Mida on võimalik savis väljendada ja mis jääb väljapoole materjali piire?
Kordan: ma teen materjaliga koostööd, astun temaga dialoogi, ja selles dialoogis, vägivallatus suhtumises materjalisse näengi oma loomingut. Materjalil pole piire, probleemide lahendamiseks on igasuguseid viise.

Aleksandra Šalašova

Aleksandra ŠalašovaLõpetas Jekaterinburgis Djagilevi-nimelise Kunstide Lütseumi ja 2008. aastal asus õppima arhitektuuriakadeemia keraamika osakonda. 2010. aastal läks elama Peterburi ning alustas eriprogrammi alusel õpinguid Stieglitzi akadeemia keraamika- ja klaasiosakonnas, lõpetas 2016. aastal.

Kuidas kohtusite saviga ning miks hakkasite just selle materjaliga töötama?

Kohtusin väga varakult. Kui olin nelja-aastane, kingiti mulle kast keraamilise linnamaketiga. See oli lihtne, kuid tänu kunstniku meisterlikkusele sünnitas palju kujutluspilte. Abituriendipõlves tekkinud unistuse arhitektiks saada hävitasid igavad maketid, mida valmistasid arhitektuuriakadeemia tudengid. Sel ajal juhtusin kogemata keraamikaosakonna üliõpilastööde kogusse ja olin rabatud sealsest vapustavast õhkkonnast. Mind köitis võimalus oma mõtteid nii vahetult teostada.

Mida on võimalik savis väljendada ja mis jääb väljaspoole materjali piire?

Vahel soovin, et keraamika muutuks läbipaistvaks nagu klaas, vahel, et õhukeseks nagu metall. Armastan kaaluta oleku tunnet ning aeg-ajalt tekib tung seda loomingus väljendada. Teha seda savi poolt pakutud vahenditega tundub eriti huvitav, niisiis ootab mind see väljakutse tulevikus.
Savil on palju eeliseid. Üks neist on plastilisus. Savi võimaldab jäädvustada hetkelisi kujumuutusi ja põletatuna säilitab tema vorm materjali liikumise.

Maria Aprasidi

2013. aastal lõpetas kiitusega A. L. Stieglitzi nimelise Peterburi Riikliku Kunsttööstusakadeemia monumentaalkunsti osakonna monumentaal- ja dekoratiivskulptuuri erialal. Venemaa Kunstnike Liidu Peterburi osakonna liige alates 2014. Peamised tegevusalad: monumentaal- ja raidskulptuur kõikvõimalikust materjalist (kivi, pronks, metallikeevitus, sepis, portselan, keraamika, plastik, tehiskivi, penoplast jm.), graafika, maal.
Alates 2015 tegutseb Peterburi Keiserlikus Portselanivabrikus kunstnikuna ja portselanskulptuuride loojana. Osalenud paljudel näitustel ja sümpoosionidel. Tööd asuvad Moskva Riiklikus Darwini muuseumis, Riiklikus Religiooniajaloo Muuseumis Peterburis, A. L. Stieglitzi nimelise Peterburi Riikliku Kunsttööstusakadeemia muuseumis ning erakogudes Venemaal, Iisraelis Poolas, USA-s jm.

Palun rääkige oma tunnetest materjali vastu töö eri etappides.
Teose loomeprotsess jaguneb minu silmis kolmeks:
1) algus – kõige inspireerivam aeg, etüüdi, lõpetamatuse seisund. Algus on alati paljulubav ja piiramatu. 2) keskpaik – kõige keerulisem staadium, liikumine etüüdilt kindlamale vormile… sel hetkel kaob elava modelleerimise ja hingava pinna võlu ja tahaks jätta kõik sinnapaika. 3) lõpp – uus elustumine, detailide nautimine, viimistlemine, kuju lõplik valmimine… Rõõm, kui sa ei häbene seda, mille lõpuks lõid… või vastupidi, ebaõnnestumise tõdemine.

Milline on sinu tass või kauss?
See on hiigelsuur, lõputu ja põhjatu.

Millises tehnikas töötate ja millist tahaksite veel juurde õppida?
Töötan peaaegu kõigis plastika- ja raidkivitehnikates. Õppida tahaksin metalli keevitamist. Ma ei ürita järgida tänapäeva kunsti aktuaalseid teemasid ja suundumusi. Olen veendunud, et tõearmastus, ausus ja siirus iseenda ja ümbritseva maailma suhtes on õnne võti.

Tiina Kaljuste

Tiina KaljusteLõpetas 1995. aastal Eesti Kunstiakadeemia keraamikaosakonna. Eesti Keraamikute Liidu liige alates 1998, Eesti Kunstnike Liidu liige alates 2009. Osalenud näitustel ja töötubades Eestis ja välismaal, sh kümmekond isikunäitust. Töötanud Ingrid ja Andres Alliku ateljees, viimased seitse aastat Illurma külas oma töökojas.

Järjepidevus, traditsioon, looming – milline neist sõnadest on teie?
Looming.

Mis või kes teid inspireerib?
Kõik visuaalne: juhuslikult asjad, teiste kunstnike tööd, vormid ja värvid loodusest, vaated, nähtud hetked, väga tavalised ja funktsionaalsed esemed, arhitektuur, kangamustrid, riiete lõiked… Arusaamine, et see või teine asi on mind inspireerinud, tuleb tihti alles siis, kui olen töö valmis teinud.

Mida tähendab savi teie jaoks?
Hea kolleeg Ülle Rajasalu on kunagi öelnud, et savi on looduse looming ja privileeg on selle suure loojaga koostööd teha! Savi on pehme vormitav materjal, mis allub mu soovidele ja oskustele, aga pärast põletust muutub täiesti uute omadustega keraamikaks. Uskumatu materjali muutumine! Mind võlub sõna otseses mõttes kättpidi savis olemine. Vormimine on minu jaoks on kõige loomingulisem osa tööst.
Mulle meeldib kasutada erinevaid savisid, suure šamotisisaldusega massidest portselanini. Iga savi tahab erinevat lähenemist. See kõlab veidralt, aga savi peab kuulama, et aru saada, mis ta on ja milleks ta saada tahab. Parafraseerides Veljo Tormist: tundub, et mina ei kasuta savi, vaid savi kasutab mind.

Milline on teie kruus või vaagen?
Eelkõige ainueksemplar. Mõlemaid tehes lähtun ikka funktsioonist, aga tulemus on tihti poolfunktsionaalne. Mu eesmärk ei ole üllatada või šokeerida kedagi uuelaadse lähenemisega, aga mingi kunstiline ambitsioon murrab sisse ja muudab eseme selliseks, nagu ta tuleb. Võib-olla see ongi see, mida paljud kutsuvad minu käekirjaks.

Kuidas kohtusite saviga ning miks hakkasite just selle materjaliga töötama?
Kuuendas klassis oli minu klassijuhatajaks keraamik Mare Vichmann. Tema juhendamisel sai tehtud esimene savist skulptuurike – lõtvade jalgadega lamav koer. See põletati ja glasuuriti ning vedeleb tänaseni minu kodus kusagil kastis. Edasine tee savini läks pealtnäha juhuslikult, aga tagantjärgi vaadates väga loogiliselt. Peale keskkooli tahtsin minna arhitektuuri õppima. Ei saanud sisse. Siis proovisin ebaõnnestunult sisearhitektuuri. Ja kolmandal korral õnnestus sisse saada hoopis keraamika erialale. Kolmemõõteline maailm jäi, aga majad kahanesid nõudeks ja skulptuurideks! Valge lehena õppima asudes selgus, et keraamika väli on täis väga üllatavaid ja huvitavaid teid ning suundasid. Nii ei ole ma 25 aastat peale kunstiakadeemia lõpetamist sellest va savist käsi välja saanud!

Mida on võimalik savis väljendada ja mis jääb väljapoole materjali piire?
Ma soovin anda vaatajale või kasutajale materjalis vihje, nagu loo alguse. Väljapoole materjali jääb aga loo lõpp, mille vaataja või kasutaja ise jutustab… juhul kui ta leiab mu töös midagi, mis tundub talle tuttav ja vastu peegeldab.

Millises tehnikas töötate ja millist tahaksite veel juurde õppida?
Minu tööd on enamasti savitombust vormitud (väga kohmakas tehnika nimetus eesti keeles) või rullitud saviplaatidest tehtud. Põhiliselt põletatud elektriahjus temperatuuril 1220 °C. Glasuurid valmistan ise. Ma ei saa öelda, et ma tahaksin täiesti uut tehnikat juurde õppida. Samas ei ole mul midagi ka õppimise vastu, aga mis see peaks olema? Hetkel ei tea.

Natalja Lepihhina

Natalia LepihhinaKeraamik, nukukunstnik (Almatõ, Kasahstan)

Majandusharidusega. Kunsti õppinud Almatõ lastekunstistuudios ning 2010-2011 kunstistuudios „Sacvoyage“ Sergei Ledjajevi ja Svetlana Plotnikova juhendamisel. Venemaa Kunstnike Liidu Moskva osakonna liige alates 2016.

Mis on savi teie jaoks?
Savi on minu jaoks eelkõige tunne. Ja siiamaani üllatab, kui kiiresti ta oma olekut muudab. Silmanähtav moondumine, voolavus sõrmede all. Savi võib olla väga kuulekas – või ka mitte nii väga. Kuid kui te ei hakka talle vastu, ei piina teda, vaid lõdvestute ja järgnete tema kutsele, siis õnnestub kõik nagu vaja.

Mida on võimalik savis väljendada ja mis jääb väljapoole materjali piire?
Enamasti saavutan soovitu. Esimestel aastatel jäi vahel puudu tugevusest. Materjal avaldas haprale vormile vastupanu, aga mina tahtsin oma nuku kätele peenikesi sõrmi. Savi õpetab ka leppimise kunsti. Praegu ei ole peenikesed sõrmed enam minu prioriteet, esikohal on pigem vorm ja faktuur.
Eelistan töötada mitte ühe nukuga, vaid terve sarja või projektiga, kus ainsaks piiranguks on kõiki nukke ühendav element, kas siis idee, värv, kuju vm. Moodustub justkui omamoodi koridor, mille piires võid teha, mida iganes soovid. Ning tekib mängutunne, kui nukud hakkavad omavahel suhteid looma.
Olen õpetaja. Püüan oma õpilasi õpetada materjali tundma, seda armastama ja usaldama.

Anna Maltšenko

Lõpetas 2003. aastal Petrozavodskis kunsti ja esteetiliste ainete süvaõppega keskkooli, 2010. aastal A. L. Stieglitzi nimelise Peterburi Riikliku Kunsttööstusakadeemia keraamika- ja klaasiosakonna. Osalenud arvukatel keraamika- ja portselaninäitustel. Tööd asuvad Stieglitzi nimelise Peterburi Riikliku Kunsttööstusakadeemia muuseumis, Vasnetsovi nimelises Vjatka kunstimuuseumis ning erakogudes Venemaal, USA-s, Suurbritannias, Austrias ja Poolas.

Järjepidevus, traditsioon, loomingulisus – milline neist on teie sõna ja miks?
Kõige lähem on loomingulisus. Philostratos on öelnud: „Fantaasia on osavam meister kui jäljendamine, sest jäljendamine kujutab silmaga nähtavat, fantaasia – ka seda, mis ei ole nähtav, sest oleva loomisel võtab ta eeskujuks olematu.“

Millises tehnikas töötate ja millist tahaksite veel juurde õppida?
Mulle meeldib töötada šamottsaviga. Rullin savikihid laiali ja surun kipsvormidesse. Erinevatest osadest panen kokku kompositsiooni, kaunistan angoobide ja glasuuridega. Seejärel põletatakse esemed 1000° C temperatuuril. Tegelen ka portselanimaali, maali ja graafikaga. Proo-vida tahaksin muid materjale nagu klaas, metall või puit.

Natalja Lapteva

1983. aastal lõpetas Moskva Kõrgema Tarbekunstikooli (end. Stroganovi kunstikool) keraamikaosakonna. Venemaa Kunstnike Liidu liige alates 1992. Tööd asuvad erakogudes Belgias, Prantsusmaal, Uus-Meremaal, aga ka Iiri Vabariigi saadiku residentsis Moskvas ja Jekaterinburgi Kaunite Kunstide Muuseumis.

Järjepidevus, traditsioon, loomingulisus. Milline neist on teie sõna ja miks?
Kõik kolm on „minu“. Mind õpetati toetuma traditsioonidele. Arvan, et seda, mis on „avastatud“ enne meid, tuleks edasi anda läbi oma tunnete ja muljete prisma: kõik see kokku ongi minu jaoks looming.

Kuidas kohtusite saviga ning miks hakkasite just selle materjaliga töötama?
Mulle oli ikka tundunud, et valisin keraamika üsna juhuslikult. Kuid ühel päeval küsis üks mu sõber selle kohta ja meenus vaat mis.
Kunstikoolis õppides hakkasin käima keraamikaringis. Ringi juhendas Tatjana Arkadjevna Nazarova, suurepärane skulptuuriõpetaja. Keraamikas algaja, polnud ta tehnoloogiaga veel hästi kursis. Ta avas ahju liiga vara, ootamata selle täielikku jahtumist. Meie, õpilased, tunglesime tema ümber ja piilusime sisse, et kiiresti näha, mis toimub. Esialgu paistis vaid helepunane hõõguv auk. Seal on ka minu töö, samuti helepunane, seestpoolt hõõguv… Võimas! Siis see kõik jahtus kiiresti, muutus halliks ja värvituks… Siis järsku ilmusid kõik värvid nähtavale. See tundus nagu maagia.
…Seda kõike ma oma sõbrale rääkisin. Ja järgmisel päeval kohtusin ühel näitusel ootamatult Tatjana Arkadjevnaga. Me polnud viisteist aastat näinud, kuid tundsime teineteist ära. Ta ütles mulle: „Kas mäletate, kuidas ma tehnoloogiat rikkusin ja enneaegu ahju avasin? Kõigist, kes siis minu juures õppisid, said keraamikud. Ja hiljem, kui ma tegin kõik õigesti – mitte ühestki.“

Loe lähemalt

Viive Noore isikunäitus Eesti Lastekirjanduse Keskuses

Eesti Lastekirjanduse Keskuses avatud illustraator Viive Noore isikunäitus „Jalutuskäik“. Näitus ootab külastajaid 31. oktoobrini 2020.

Eesti Lastekirjanduse Keskuse kunstiekspert ja rahvusvaheliselt tunnustatud illustraator ning kuraator Viive Noor näitab keskuses oma kõige värskemat loomingut. Külastaja saab tutvuda piltidega, mis kaunistavad nii Eestis kui välismaal välja antud raamatute lehekülgi. Nagu näituse pealkiri ütleb, on tegemist jalutuskäiguga viimase kümnendi jooksul valminud teoste vahel, mis esindavad kunstniku eri loomejärke. Näha saab nii varasemaid akvarelle, näiteks Milvi Panga raamatule „Kus sa oled, päkapikk?“, kui ka graafikat, mis on inspiratsiooni saanud ilukirjandusest. Väljapaneku põhirõhk on aga segatehnikas töödel, mis kuuluvad illustraatori uuema stiili näidete hulka. Seda suunda iseloomustavad illustratsioonid Tiia Toometi raamatule „Mailill ja Ülane“, Itaalias ilmunud Bianca Maria Tricarico raamatule „Trummilinn“ ja Tiziana Bruno sõnadeta raamatule (silent book) „Printsess Lara“.

Illustraator ja lastekirjanduse keskuse välissuhete juht Ulla Saar leidis, et Noore näitus on mitmekülgne nagu lihvitud teemant: „Kohati tekitab see üle taevalaotuse sirutuva vikerkaare, kohati paneb oma mustrite ja tekstuuridega silmad virvendama, sealsamas mõjub jälle kui karge põhjamaine jää, kuhu löövad lõpuks sisse ka tumedamad, sügavamad ja öisemad toonid. Näitust võib vaatama jäädagi, iga kord avastab sealt midagi uut ja huvitavat. See on pidu kunstnikus eneses.“

Noor on õppinud moekunsti Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis, kuhu ta enda sõnul sattus õppima üsna märkamatult, sest lapsena unistas ta hoopiski maadeavastaja elukutsest. Lõputöö tegi ta graafika erialal, kus käsitles lasteraamatuillustratsiooni ja kujundust. Alates ülikooliajast on Noor järjepidevalt lasteraamatuid illustreerinud ning tema töö on pälvinud tunnustust nii kodumaal kui piiri taga. Samuti on Noor väsimatult tegelenud illustratsioonikunsti edendamisega. Ta on Tallinna illustratsioonitriennaali „Pildi jõud“ ja paljude rahvusvaheliste (ränd)näituste algataja, organisaator ja kuraator.

Viive Noore illustratsioon

Loe lähemalt

Eesti illustraatoreid olid edukad rahvusvahelisel illustratsiooni konkursil

Eesti illustraatoreid olid edukad rahvusvahelisel illustratsiooni ja disaini konkursil „Image of the Book“ (Образ книги). Žürii tunnustas kõrgelt Ulla Saare, Kadi Kuremaa ja Kertu Sillaste töid. Auhinnad antakse üle Bologna lasteraamatumessil aastal 2021.

Eesti illustraator Ulla Saar jõudis laureaatide nimekirja laste- ja noortekirjanduse illustratsiooni kategoorias ning Kadi Kuremaa ja Kertu Sillaste autoriraamatu kategoorias.

Konkurss “Raamatu pilt” toimus esmakordselt aastal 2008. Selle algatajateks olid Venemaa Föderaalne Pressi- ja Massikommunikatsiooniagentuur ning Moskva Raamatuillustraatorite ja Disainerite Liit. Aastal 2017 muutus konkurss rahvusvaheliseks. Alates 2008. aastast on võistlusel tunnustatud üle 1000 kunstniku tööd.

Rahvusvaheline žürii, kuhu kuuluvad kirjastajad ning illustraatorid, hindab nii ilmunud kui veel ilmumata illustratsioone. Laureaadi tiitleid ja diplomeid jagatakse üheksas kategoorias: ilukirjanduse illustratsioon, laste- ja noortekirjanduse illustratsioon, raamatukujundus, autoriraamat, uued tulijad, e-raamat, kunstiraamat ja grand prix ehk “Fenomen”. Külalisliikmena lõi sel aastal žürii töös kaasa ka lastekirjanduse keskuse kunstiekspert ja illustraator Viive Noor.

Loe lisa konkursi veebilehelt.

Ulla Saare illustratsioon. Kairi Look. „Piia Präänik kolib sisse”, 2015, akvarell, kollaaž

Loe lähemalt

Kirjastus Varrak kutsub lapsi illustreerima J.K. Rowlingu lasteraamatut „Ickabog“

Kirjastus Varrak avaldab veebis J.K. Rowlingu uue lasteraamatu „Ickabog“ ja kutsub lapsi joonistusvõistlusel raamatut illustreerima. Osalema on oodatud 7–12-aastased lapsed. 

„Ickabog“ avaldatakse veebilehel www.icakbogilood.ee osade kaupa järgmise seitsme nädala jooksul. Ja mis kõige põnevam – lastel on võimalus raamatut ise illustreerida! Iga tööpäev ilmub lehele uus osa raamatust ja mõned soovitused, mida lapsed võiksid joonistada. Võistlusele esitatud töödest tehakse valik, mis jõuab eestikeelsesse raamatusse.

J.K. Rowling kirjutas „Ickabogi“ rohkem kui kümme aastat tagasi unejutuks oma lastele ja kaua oli see armastatud lugu mõeldud vaid nendega jagamiseks. Kui aga koroonapandeemia sundis peresid kodudesse jääma, otsustas J.K. Rowling oma laste lemmiklugusid maailmaga jagada. Raamatuga seonduvad autoritasud annetab kirjanik organisatsioonidele, mis abistavad koroonapandeemiast eriti raskelt mõjutatud inimesi.

Joonistusvõistlus on avatud alates 1. septembrist kuni 23. oktoobrini 2020. Võistlusele on oodatud 7–12-aastaste laste joonistused, mis peavad olema esitatud lapsevanema või eestkostja poolt. Võistlusel osalemiseks on vaja esitada koopia lapse joonistustest läbi veebilehel oleva vormi.

Esimesi peatükke saab lugeda lehel https://ickabogilood.ee/raamat/

Loe lähemalt

Noorteromaanikonkursi võitis Jana Maasik

Kirjastuse Tänapäev ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse korraldatud algupärase noorteromaani konkursi võitis Jana Maasik. Noorteromaani võistlus toimub tänavu juba üheteistkümnendat korda ning konkursile saabus pea 30 käsikirja, millest parimad plaanitakse avaldada umbes aasta jooksul.

Jana Maasikule tõi võidu käsikiri „Enne lõppu“, mille peategelane on lõpuklassis õppiv Katrina. Kuigi raamatus räägitakse ka kiusamisest, armastusest ja suurtest elusündmustest, torkab käsikiri rohkem silma oma jutustaja häälega, sest Katrina on terase ja kergelt iroonilise alatooniga tähelepanekuid pilduv peategelane, kes suudab varemgi käsitletud teemad panna kõlama tavapärasest erilisemalt. Jana Maasik on varem avaldanud kümmekond raamatut, ta võitis 2012. aastal Tänapäeva romaanivõistluse ning 2019. aastal Tartu lastekirjanduse preemia.

Teise koha pälvis Kaia Raudsepp käsikirjaga „Koidu luupainaja“. Selle konkursi märkimisväärseima probleemromaani teemaks on ohver, trauma ja sellest üle saamine. Peategelane langeb vägistamise ohvriks ja kuigi siin olemas kriminaalne liin, siis rohkem on see usutav ja vajalik kirjeldus toimunuga hakkama saamisest.

Kolmandaid kohti anti välja kaks. Merilin Paas-Loeza „Mida silmad ei näe“ peategelane on paljutõotav pianist Hanneli, kes pärast perekondlikku tragöödiat kolib väiksemasse kohta elama. Seal sõbruneb ta kehvast perekonnast pärit tüdrukuga. Raamat on isiklikest väljakutsetest ja enda ületamisest, traumadest ja abi vajavate inimeste märkamisest. Kersti Kivirüüdi käsikiri „Mina, Raimo, 5. klass“ räägib väikeasula koolist, kus kord on täiesti käest ära. Koolis tekitab elevust teleprojekt ning arutletakse, kus lõppevad naljad ja algab korralagedus?

Žürii otsustas avaldamissooviga ära märkida kaks käsikirja. Laura Evisalu käsikirja „Juhused“ peategelane on koolipoiss Rain, kelle elu muudab mitmel moel telesaatesse sattumine. Liina Vagula käsikiri „Täiusliku elu hind“ on psühholoogiline krimilugu, kus peategelane avastab, et tundmatu isik on ta vangistanud võõrasse majja.

Tänavu toimus noorteromaani konkurss juba üheteistkümnendat korda ning konkursile saabus pea 30 käsikirja. Eesti Lastekirjanduse Keskus ja kirjastus Tänapäev korraldavad noorteromaani võistlust 2000. aastast, kui võitis Aidi Valliku käsikiri „Kuidas elad, Ann?“. Nende kümne konkursi jooksul on esitatud kokku ligi 300 käsikirja, millest raamatuna on ilmunud umbes 50. Konkursi žürii koosnes Lastekirjanduse keskuse töötajatest ja kirjastuse Tänapäev toimetajatest. Võistluse auhinnafond on 3500 eurot.

Enamik konkursi töid oli seotud kooli, laste ja vanemate ning laste omavaheliste suhete, tülide, esimese armastuse, ambitsioonide ja kohanematuse, huvialade ja suurte pöördepunktidega isiklikus elus. Natuke vähemaks on jäänud ulme- ja fantaasiateemasid, kuigi oli päris mitu käsikirja, kus rännati aegruumis ja leiti taas kord mõni portaal teispoolsusesse. Realistlikest teemadest oli pisut rohkem märgata kriminaalseid lugusid ning arutelusid sotsiaalmeediaga seotud kuulsuse, ohtude ja käitumise üle. Endiselt torkas silma, et valdav osa autoreid on naised.
Kõik auhinnatud ja äramärgitud käsikirjad on plaanis avaldada umbes aasta jooksul.

Varasemate konkursside parimad:

2000 – Aidi Vallik, „Kuidas elad, Ann?“
2002 – Helga Nõu „Kuues sõrm“, Katrin Reimuse „Haldjatants“ ning Jaan Tangsoo „Hanejaht“
2006 – Diana Leesalu, „Mängult on päriselt“
2008 – Kristiine Kurema, „Jäätunud võõras“; Birk Rohelend, „Enesetapjad“
2010 – Reeli Reinaus, „Must vares“
2011 – 2. koht Reeli Reinausi „Nahka kriipivad nädalad“ ning Kristel Kriisa „Piinatud hinged“
2012 – Kaja Sepp, „Hetk enne homset“
2014 – Ele Arakas, „Esmaspäevad“
2016 – Mairi Laurik, „Mina olen surm“.
2018 – Lille Roomets, „Üks väike valge tuvi“.
2020 – Jana Maasik „Enne lõppu“

Lisainfo:
Kirjastus Tänapäev
6691 894
https://elk.ee/?page_id=897

Loe lähemalt

Esseekonkurss „Ka mul on õigus olla mina ise” ootab osalema

Tallinna Lastekaitse Ühing ja Eesti Lastekirjanduse Keskus kutsuvad Tallinna üldhariduskoolide 8.–12. klassi õpilasi osalema esseekonkursil „Ka mul on õigus olla mina ise“.

Ootame noori oma mõtteid ja ideid väljendama teemal, milline võiks olla meid ümbritsev elukeskkond, meie väärtused ja inimsuhted, et saaksime olla just sellised, nagu soovime.

Tallinna Lastekaitse Ühingul on 1992. aastast head sõprussidemed Rootsis asuva Björn Oker-Blom Fondiga (B.O.B). Esseekonkurss toimub fondi asutaja abikaasa, suure kirjandushuvilise ja Eesti laste toetaja Inga Oker-Blomi mälestuseks.

Esseekonkursi võitjad kuulutatakse välja kahes vanuseastmes: põhikool (8.–9. klass) ja gümnaasium. Fond toetab võitjaid nelja 200 euro suuruse stipendiumiga.

Aktiivselt osalevate klasside vahel läheb loosimisele ühiskülastus õiguskantsleri juurde.

Konkursil osalemiseks palume saata essee hiljemalt 23. oktoobriks 2020 eesti keeles aadressile elk@elk.ee. Essee pikkus on kuni 3 lehekülge (5400 tähemärki). Konkursile esitatud tööle palume märkida õpilase nimi, kool ja klass ning e-posti aadress.

Esseid hindab žürii koosseisus:
Ene Tomberg, Tallinna Lastekaitse Ühing
Jaanus Vaiksoo, kirjanik
Anneli Kengsepp, Eesti Lastekirjanduse Keskus
Liis Sein, Eesti Lastekirjanduse Keskus

Võitjatega võetakse ühendust individuaalselt ja neile saadetakse kutse tunnustamisüritusele, mis toimub 11. novembril 2020 kell 12 Eesti Lastekirjanduse Keskuses (Pikk 73, Tallinn).

Lisainfo:
Ene Tomberg, Tallinna Lastekaitse Ühing, ene.tomberg@tallinnlv.ee, tel 645 7456
Triin Soone, Eesti Lastekirjanduse Keskus, triin@elk.ee, tel 617 7230

Loe lähemalt

September 2020. Ilmar Tomusk „Vapper siil“

Juba aastaid valitseb meie pildiraamatuturul mõnus küllus. Ikka rohkem ja rohkem ilmub hea teksti ja imekaunite piltidega mudilasraamatuid, mis lausa kutsuvad end kätte võtma. Üha enam on ka autoreid, kel soovi kirjutada kõige pisemat kuulajat-lugejat silmas pidades, ning kunstnikke, kel oskust väiksematele põnevaid pildiilmu pakkuda. Mudilasraamatute kuhi on kasvanud koguni nõnda tõhusalt, et ses vallas silma paistmine tundub olevat üha raskem töö. Siiski leidub autoreid, kes eesti lastekirjandusvälja kõige konkurentsirikkamal osal jätkuvalt end proovile soovivad panna ning seal ka eredalt silma paistavad.

Ilmar Tomuski ja Catherine Zaripi tandem pole meie lastekirjandusmaastikul midagi uut. On ju nende koostöös ilmunud „Hundi sõbrad“ (2018) ja „Väike Vunts“ (2019), mida on krooninud edu nii raamatupoodides kui konkurssidel-auhindamistel. Ka hiljuti ilmunud „Vapper siil“ on tõeline meistriteos, mis rõõmustab isegi neid lugejaid, kellel aastakümnete pikkune lugejakogemus.

Raamatus peituv lugu on õigupoolest lihtne. Siililastel on aeg sügisel kooliteed alustada. Selleks otsustatakse teekond suvel paar korda läbi käia, et lastele tee selgeks õpetada ja neis enesekindlust kasvatada. Üllatusena tuleb siiliperele aga nende koolirajale ehitatud magistraal, millest loomakesed kuidagi üle ei saa. Kogu julguse kokku võtnud, otsustatakse tiheda liiklusega tee ületada joostes. Kui siis aga ikka üks auto läheneb, on siilipere hirmul. Vapper isasiil teeb end nii suureks kui vähegi võimalik, et autos olijate tähelepanu võita. See lähebki õnneks ning auto peatub. Reisijad viivad siilikesed koju tagasi ning võtavad ühendust linnapeaga, kes rajab väikeloomadele magistraali alla tunneli, mille kaudu ka siililapsed kooli saavad hakata käima.

Nupukalt on Tomusk ridade vahele pistnud probleeme, mis noore lugeja mõtlema suunavad. Miks on meie suured asfaltteed ehitatud nii, et meist pisematel puudub väiksemgi võimalus oma igapäevaelu aastatepikkuse rutiini järgi korraldada? Milleks on kooli vaja? Kuidas hoolitseda oma pere eest, kui elu sulle kaikaid kodarasse pillub? Loodetavasti oskavad need, kes Tomuski raamatuga kasvavad – olgu nad siis linnapead või tublid vanemad oma lastele –, suureks saades märgata mitte ainult iseennast ja oma huve, vaid ka endast väiksemaid ja nõrgemaid.

Suur roll teose mõtte edastamisel on Catherine Zaripi loomapiltidel. Need on küll sellised, mida üldjuhul nunnudeks nimetatakse, kuid pole tavalisele nunnukriteeriumile omaselt imalad ega tuimalt elutud. Neis on liikuvust ja särtsu, lummavust ja soojust, mis loob mõnusa turvalise raamatuilma. Ka ainult pilte vaadates on märgata, et iga siilike on äratuntavalt oma iseloomuga. Tähelepanu köidab hoolikas ja armastav siiliema, kelle käekott, kingad ja kleit on kui hetkedisaini musternäide. Imetlusväärselt hästi on aga kunstnikul välja tulnud peategelane, julge isa-siil, kelle tagasihoidlikust näost kumab rõõm oma naise kiitusest. Särtsaka siilitüdruku Sipsu ja uudishimulik siilipoiss Tripsu emotsioonid on eri piltidel selgesti tajutavad. Kõige võluvam on aga teose värvigamma – sügisese haavalehe kollane ja hall sobivad raamatusse sama hästi kui pargiteid kaunistama. Raamatu formaatki on mõnus, parajalt väike, et mahtuda mugavalt ka lapse kätte ning olla loetav isegi laisemates oludes kui sirge seljaga laua taga istudes.

Tõesti – Tomuski ja Zaripi siiliraamat on üks ääretult lihtne, kuid samas äärmiselt võluv teos, mille ühekordne lugemine oleks patt. Ikka mitu korda tuleb raamat ette võtta, et kõik vihjed saaksid üles nopitud, detailid uuritud, mõtted mõeldud.

Illustreerinud Catherine Zarip
Tammerraamat, 2020
32 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Loe lähemalt

Rahvuskultuuri fondi taotlusvoor on alanud

Eesti Rahvuskultuuri Fondi võtab vastu taotlusi stipendiumideks ja kultuuriprojektide toetuseks. Lastekirjanduse valdkonda toetatakse Härmatali fondist ja Juhan Jaigi mälestusfondist. 2020. aasta taotluste vastuvõtt lõpeb 15. oktoobril.

Härmatali fond algatati Tiiu Alliste (neiupõlvenimega Härmatali) poolt 26. jaanuaril aastal 2018. Fondi eesmärgiks on toetada lastekirjanduse loomist, mis kannab edasi eesti rahva traditsioone ja tutvustab lastele eesti kultuuripärandit.

Härmatali fondist toetatakse lastele eesti kultuuripärandit, esivanemate eluolu ning rahvatraditsioone ja kombeid tutvustavate raamatute kirjutamist ja illustreerimist. Käsikirjal ei ole žanrilist piirangut. Raamatuprojekt peab soovituslikult olema seotud kirjastajaga, kes tagab raamatu ilmumise kahe aasta jooksul alates stipendiumi määramisest.

Jagamisele tuleb 3900 eurot.

Toetuste taotlemiseks vajalikud dokumendid:

  • Ankeet
  • Autori(te) CV-d
  • Käsikiri või katkend käsikirjast
  • Illustratsiooni näited (3-5 tk)

Taotlusi hindab fondi halduskogu koosseisus:
Triin Soone, Eesti Lastekirjanduse Keskuse direktor
Kristel Rattus, Eesti Rahva Muuseumi teadur-kuraator
Maret Tamjärv, Eesti Vabaõhumuuseumi teadussekretär

Möödunud aastal toetas fond Kertu Sillaste raamatu „Kõige ilusam seelik“ valmimist. Samuti pälvis toetuse MTÜ Väärt Vanad Võtted, et välja anda laste liisusalmide ja hüpituslaulude heliraamat.

Juhan Jaigi mälestusfond algatati Jaigi järeltulijate poolt aastal 2000, et toetab laste- ja noorsookirjanduse arengut Eestis. Teiste hulgas on stipendiumi pälvinud Silvia Kronberg, Kadri Hinrikus, Anti Saar, Reeli Reinaus ja Heiki Vilep.

Jagamisele tuleb 1100 eurot.

Toetuste taotlemiseks vajalikud dokumendid:

  • Ankeet
  • CV
  • Taotluse põhjendus/motivatsioonikiri
  • Soovituskirjad (ei ole kohustuslikud)

Taotlused esitatakse läbivaatamiseks Ilo Jaik Riedbergile.

________________________________________

Sihtasutus Eesti Rahvuskultuuri Fond eraldab 2020. aastaks stipendiume ja toetusi 138 -st allfondist.

Toetatakse:

  • üksikisikuid stipendiumidega õppe- ja teadustööks ning loominguliseks ja sporditegevuseks;
  • organisatsioone toetustega eesti rahvuskultuuri arendamise, säilitamise ja edasikandmise seisukohalt oluliste projektide algatamiseks ja finantseerimiseks.

Rohkem infot taotlemise kohta Eesti Rahvuskultuuri Fondi kodulehelt

Loe lähemalt

Aabits (1981)

September on tarkusekuu, mil taas tuhanded lapsed kooliteed alustavad ja oma esimese aabitsa kätte saavad. Tänavu võis õpetaja valida ligi kümnekonna teose seast. Leelo Tungla Aadam ja Anna, Jaanus Vaiksoo Jaagup, Heiki Ernitsa ja Janno Põldma Lotte või hoopis mõned teised armsad tegelased aitavad nüüd kooliuusikutel lugemisega sinasõbraks saada.

Paljud tänased lastevanemad said kooli minnes kätte aga Loreida Eiseni koostatud ja Ülle Meistri illustreeritud aabitsa, millest anti välja lausa seitse trükki. Kuna nõukogude ajal oli eestikeelses koolis kasutusel korraga vaid üks aabits, siis õppisid kõikide koolide lapsed just selle põhjal. Nii tekkisid omaette ütlused ja naljad, mis ühendasid tervet põlvkonda. Ehk teavad toonased lapsed veel tänagi, et Meeri uus klassiõde oskab tunnis vaikselt olla ning Tiinal on pisi-pisi tibu või mäletavad, kes võidab lamba ja lehma söömisvõistluse. Kustumatud mälestused on toonastel õpilastel kindlasti ka kombaini ja viljapõllu vestlusest ning Fanni ja Fedja telefonidialoogist. Aabitsas tutvustatud mõistatused ja vanasõnadki on igaveseks peas.

Mällu sööbinud on ka aabitsa pildid. Kõik need punaste põskedega suvepruunid lapsed paljajalu looduses lippamas, koerad ja kassid seltsis, lambad ja lehmad rohirohelist rohtu söömas, krunnidega vanaemad tugitoolis kudumas ja süüa keetmas! Kaanel olevat värvikireva sabaga kukke oli aga lausa kahju paksu jõupaberisse pakkida.

Oh aegu, oh aabitsaid!

Jaanika Palm

Loe lähemalt
logo-print

For more information or copyrights, please contact ulla.saar@elk.ee