Need, kes Indrek Koffi loomingulist teekonda põhjalikumalt tunnevad, oskasid ehk ennustada, et ükskord avaldab ta lastele luuleraamatu niikuinii. On ju tema proosateosteski üsna palju luulele viitavat – võluvaid kordusi, tavapärasest erinevat sõnajärge, korduslikkust jmt. Aga et Koffi uus raamat liigitub värsslugude hulka, oli ilmselt paljudele üllatus.
„Kuhu lapsed said?“ pajatab ühest väikesest linnast, kus keeb vilgas elu. Kui siis lapsed otsustavad liigse keelamise ja käskimise pärast metsa lahkuda, tunnevad täiskasvanud end peatult ja kurvalt. Igatsetakse laste rõõmukilkeid ja ringisilkamist, keksumängusid ja lehesahinat. Nii leitaksegi, et lapsed tuleb – maksku mis maksab – linna tagasi tuua. Linnapea saadab välja sõjaväe, Pedagoog meelitab lapsi koogi ja kommiga, kuri onu Rein ähvardab vitsaga, Dirigent peibutab Mozarti ja Bachiga – millestki pole kasu. Kuidas küll lapsed tagasi saada, et elu väikeses linnakeses jälle endises rõõmsas saginas jätkuda saaks?
On tore, et Koff ei lähe ettearvatud rada ja suudab pakkuda mitmeid üllatusi. Tema värssloo lastele ei piisa meelitustest ega lubadustest, neid ei ole võimalik ära osta ega hirmutada. On sellised enesekindlad, justkui elukogenud ja iseteadlikud lapsed. Ju linnakese täiskasvanutel on nende selliseks saamisel oma roll. Ja järjekindlad on need lapsed ka, just nagu linnakese täiskasvanud, kes üha uusi ja kangemaid professionaale lastele järele saadavad.
Kogu loo kestel on Koffil lugeja kenasti konksu otsas. Osalt seepärast, et ta on suunatud pidevalt mõtlema, kes küll on see ametimees, kellel õnnestub lapsed linna tagasi tuua, ja mil viisil ta seda teeb. Vahepeal hakkab ta juba ehk kahtlemagi, kas lapsed üldse linna tagasi saadakse või asuvad need hoopis metsas suurtevaba kommuunielu nautima. Teisalt aga ka seetõttu, et igaüks, nii suur kui väike lugeja, tunneb Koffi kirjeldatud lastes ennastki ära. Paralleelid on eriti kerged tekkima viimase aja sündmuste taustal, mil igasugu piirangud ja pidevalt uuenevad lisareeglid kohustuste koormat üha suurendavad ning puhata ja mängida justkui üldse ei lasta.
Teos näitab ilmekalt, kui väga ja milleks on täiskasvanutel lapsi vaja. Viivad ju linnast lahkunud lapsed kaasa ka täiskasvanute rõõmu ja sära, elu mõtte ja värsked perspektiivid. Näidates, et mitte miski peale siira soovi ja ühise mängulusti ei too lapsi tagasi, rõhutab Koff aga elurõõmu, mängulisuse ja loovuse olulisust ka peale 10. eluaasta täitumist.
„Kuhu lapsed said?“ paistab silma mitte ainult teema uudse lahenduse, vaid ka meisterliku teostuse poolest. Imetlusväärselt värsked riimid, põnevalt ja ärgitavalt kasutatud siirded, voogav, mõnusalt rütmikas tekst. Kogu aeg jääb mulje loomulikust kõnest, mida mugav lugeda ja ette kanda. Hoolimata sellest, et tegemist on Koffi esimese lastele mõeldud luuleteosega, on põhjust tõmmata paralleele värsslugude meistrite teostega, alustades kasvõi Karl August Hindreyst, Alide Dahlbergist. Tõenäoliselt kuulusid autori lapsepõlve lugemisvarassegi nii omamaiste kirjanike (Ralf Parve, Felix Kotta, Ellen Niit) sulest või siis tõlkeautoritelt (Kornei Tšukovski, Sergei Mihhalkov jpt) pärit lood, mis paljudel Koffi-ealistel tänaseni peas on.
Suure sammu edasi on oma kunstnikuteel astunud ka Elina Sildre. Illustratsioone raamatule „Kuhu lapsed said?“ võib pidada lausa uue kvaliteediga etapi alguseks. Värske, helge koloriit, tasakaalus kompositsioon, ilmekad tegelased – kõik see moodustab värsslooga mõnusalt lustaka terviku. Vaadake kasvõi neid metsa sammuvaid sõdureid, kes on küll sarnased, kuid siiski igaüks isemoodi, pedagoogi ja poisi vahel loodud humoorikat paralleeli või varjukujudega vahelehti. Näib, et Sildre on Koffi tekstiga süvenenult töötanud, kirjaniku fantaasiast innustust saanud ja selle põhjalt lugu illustratsioonis edasi arendanud. Tulemus on nauditav nii vaadata kui lugeda.
2021. aastal „Ela ja sära“ stipendiumi pälvinud Koff oli mullu tõesti erilises hoos. Lisaks värssloole „Kuhu lapsed said?“ nägi trükivalgust ka „Kui ma oleksin vanaisa“ (2013/2020) paralleelteos „Kui ma oleksin vanaema“. Koffi vahendatuna jõudsid noorte lugejateni Rébecca Dautremer’ „Jacominus Gainsborough’ paremad päevad“ ning Anna Gavalda lühiromaan „35 kilo lootust“. Kui siia lisada ka täiskasvanutele tõlgitu (Pierre Lemaitre’i „Alex“, Eva Toulouze’i „Minu Udmurdimaad: välitöömärkmeid ja mõtisklusi“ ja Éric Vuillard’i „Päevakord“) saab hunniku, mis juba koguselt muljetavaldav. Paras aeg teenitud puhkuseks!
Illustreerinud Elina Sildre
Kirjastus Härra Tee & proua Kohvi, 2021
72 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
