Tegus aastalõpp, mil lasteraamatuid ilmub üle mõistuse palju, kipub kirjastajad ära väsitama. Nõnda võtavad nad uue aasta algul tavaliselt pisut vabamalt ja koguvad jaksu uuteks väljakutseteks. Õnneks on siiski ka neid, kes tavapärasele rütmile pisut vastu töötavad ja just siis väärt teoseid ilmutavad. Reeli Reinausi „Morten, Emilie ja kadunud maailmad“ on üks selliseid, mis hiljuti raamatupoodidesse jõudis. Teos moodustab mõttelise järje 2017. aastal ilmunud jutustusele „Maarius, maagia ja libahunt Liisi“, kuid vanemad peategelased ja karmimad teemad näitavad, et autor on silmas pidanud pisut vanemat eagruppi.
Raamatu peategelaseks on elu hammasrataste vahele jäänud Morten. Peale vanaema-vanaisa surma on poiss sunnitud elama vägivaldse alkohoolikust onuga üksikus metsatalus soo serval. Tema ema töötab samal ajal Soomes koristajana, et koguda raha korteri sissemaksuks. Oma isast ei tea poiss midagi. Mortenil aitab eluga toime tulla võimalus murede eest soosaarele põgeneda, seal vanaisa päranduse eest ostetud kaameraga pilte teha ja nõnda elumured kasvõi korraks unustada. Poisi suurim hirm on, et tema kehvadest kodustest oludest saadakse koolis teada ning teda hakatakse narrima. Seepärast püüab ta tagasihoidlikku joont hoida, ta ei sõbrustada eriti kellegagi ega võta klassi üritustest osa. Ta on endasse tõmbunud ja vaikne. Siiski, hästi õppimise on poiss enesele eesmärgiks seadnud, sest selles näeb ta teed vägivaldse onu juurest eemale.
Ühel sellisel sooretkel kohtab Morten kummalist tüdrukut Emiliet, kellele ta suudab end lõpuks rohkem avada. Siiski kahtlusest, et ta unistus paremast tulevikust ei pruugi täituda, ta tüdrukule ei räägi. Miks? Aga seepärast, et poisi enesekindlus on juba maha tambitud. Ta tunneb, et on kaks maailma ning üks neist, mida esindavad normaalsed peresuhted, õhtusöögid ühise laua taga, peale kooli ostetud šokolaaditahvel või kino ja kohvik, ei kuulu justkui Morteni ellu. Tema elu on peale kooli raamatukogus istumine, kõhukorin ja hirm onu ees. Ta ei tunne, et oleks väärt esimese maailma asju, et ta oleks väärt normaalsust. Morten arvab, et ta on mitte keegi. „Ma olen poiss, kelle ema on peaaegu hüljanud. Poiss, kes lasi oma onul ennast peksta ega jooksnud isegi minema. /…/ Sest ta uskus, et see ongi tema elu ja ta peab vastu võtma kõik, mida see talle pakub.“ (lk 78).
Tõesti, autorit tuleb kiita raskete probleemide käsitlemise eest. Kurvaks teevad need üksinda kasvama jäetud lapsed, kellele hingeline tugi pole isegi mitte telefoni teel igal ajal kättesaadav. Paraku põhjustab füüsiline eemalolek ka hingelise kaugenemise. Perevägivalla teemadki pole lasteraamatus käsitlemiseks kuigi lihtsad ning rõhuv on sellest ka lugeda, eriti kuna Reinaus pole siin värvidega kokku hoidnud. Kohati tundub kirjeldatu mitte lihtsalt realistlik, vaid lausa naturalistlik. Kirjaniku kaasaelamine pole tuntav, ta on väljaspool sündmusi seisev vaatleja, kes toimuvast ülevaate annab. Mõistetav on kirjaniku soov taolist eraldatust luua, kuna end liigselt kaasa tõmmata lastes poleks võimalik neid teemasid käsitleda. See aga ei tähenda, et noored lugejad Mortenile kaasa tunda ei saaks. Vaatamata sellele, et probleemi jõulisemaks esiletoomiseks on loodud kerge nihestatus, on sündmused kergesti adressaadi aega ja kohta ülekantavad, nõnda et empaatia tekkimine on vältimatu. Õigupoolest kipub kahju olema kõigist, kuid poisist siiski kõige rohkem. On ju täiskasvanul võimalus hea tahte korral ringist välja murda, samas kui lapsel tuleb sageli oma aega alles oodata. Jääb vaid loota, et selleks ajaks pole eneseusku lõplikult hävitatud.
Üks tõhus viis olukorra muutmiseks on lastel siiski veel – tuleb julgus kokku võtta, suu lahti teha ja oma olukorrast rääkida. Oma perekonna koormat kandma harjunud poiss otsustab seda lõpuks teha. Pisut küll oludest tingitult hakkavad hargnema sündmused, mis toovad Morteni ellu pöörde. Tagantjärgi on poiss targem – ta oleks pidanud seda juba varem tegema, toimunu ei olnud tema süü.
Seda, kui kirglikult Reinaus suhtub meie rahvapärimusse, on näha olnud juba tema varasematest teostest. Need teadmised on tal justkui veres, mistõttu on nende esitamine raamatus loomulik ja kontekstisujus. Mõneti üllatav on näha autori soovi lastele ka loodusest rääkida. Kuidagi teatmeteoselikud tunduvad looduslõigud, need tungivad jutustuse üldliinist esile, torkavad liigselt silma ja moodustavad justkui ebakehasid. Paiguti tunduvad nõnda üksikasjalikud kirjeldused ilukirjandusteoses isegi kohatud. Ehk on aga neil roll pinge leevendamisel. Nii nagu Morten läheb sohu, et leida elus taas toetuspunkt.
Loodetavasti aitab raamat noortel lugejatel näha maailma avaramalt, tajuda paremini kaaslasi enda ümber ning märgata ohvreid, mis aga peamine – avada suid neil, kes sarnaste oludega kokku puutuvad. Keegi ei pea vägivallaga leppima.
Illustreerinud Marja-Liisa Plats
Päike ja Pilv, 2020
184 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
Lastekirjanduse aastakoosoleku ettekanded on jõudnud ajalehe Sirp veergudele ning on kõikidele huvilistele veebis lugemiseks kättesaadavad.
Selgusid Kultuurkapitali kirjanduse aastaauhindade laureaadid 2019. aasta teoste eest. Kokku anti välja 12 auhinda 11 kategoorias. Laste- ja noorsookirjanduse kategoorias valiti laureaadiks Jaanus Vaiksoo raamatu „King nr 39“ eest. 
Lastekirjanduse eksperdid kuulutavad sel neljapäeval Eesti Lastekirjanduse Keskuses toimuval aastakoosolekul välja parimad lastele ja noortele mõeldud raamatud. Seekordsesse nimekirja jõudis 15 laste- ja 8 noorteraamatut, mis valiti möödunud aastal ilmunud 824 teose hulgast, millest 185 on algupärandid ning 639 tõlkeraamatud.