Rahvusvaheline Bologna lasteraamatumess kolis koroonaviiruse tõttu veebi. Nelja messipäeva jooksul toimuvad virtuaalkeskkonnas näitused, veebinarid, kohtumised, konverentsid ning auhinnatseremooniad. Näha saab raamatuid tutvustavaid videosid, vaadata virtuaalset illustratsiooninäitust ning tutvuda uue messiblogiga.  

Bologna lasteraamatumessil kogunevad tavapäraselt valdkonna professionaalid, et osta ja müüa lasteraamatute autoriõiguste kasutuslitsentse, leida parimaid teoseid, luua kontakte ning arutleda uute trendide üle. Eriolukorra tõttu toimub mess sel aastal virtuaalkeskkonnas. Messile registreeritud kirjastajad ja külalised saavad rahvusvahelise kirjandusega tutvumiseks ligipääsu autoriõiguste kirjastamislitsentside vahendamise veebikeskkonnale. Samuti avaldatakse messi kodulehel ning Facebookis jooksvalt infot ning artikleid, intervjuusid ja muud.

Eestit esindab messil Eesti Lastekirjanduse Keskus ja Eesti Kirjastajate Liit.

Messi avas konverents, kus arutleti lastekirjanduse kirjastamise üle ülemaailmsete liikumispiirangute kontekstis ning sektori olukorrast maailmaturul käesoleva kriisi valguses.

Tutvu messiprogrammiga Bologna lasteraamatumessi kodulehel

Järgmine mess toimub Bolognas juba 12.–15. aprillil 2021.

Eesti lapsed valisid 2020. aasta Nukitsa konkursil oma lemmikkirjaniku ja -illustraatori. Juba 15. korda toimunud Eesti Lastekirjanduse Keskuse lugejaküsitlusel hindasid 6–13-aastased lugejad 2018. ja 2019. aasta jooksul ilmunud sadat algupärast lasteraamatut. Kokku andis Eesti raamatukogudes ja veebis oma hääle 7825 last.

Noored lugejad valisid oma lemmikkirjanikuks Andrus Kivirähki ja parimaks illustraatoriks Heiki Ernitsa raamatuga „Tont ja Facebook“ kirjastuselt Varrak. Teise koha vääriliseks hindasid lapsed kirjanik Anu Auna ja illustraator Sirly Oderi. Tunnustuse tõi autoritele raamat „Eia seiklus Tondikakul“ (Postimees Kirjastus). 3.–4. kohta jäid kirjanike hulgas jagama Helen Käit raamatuga „Kummitusmaja“ (Tänapäev) ja Ilmar Tomusk raamatuga „Päiksemetsa vanadekodu kriminalistid“ (Tammerraamat). 3. koha raamatukunstnike hulgas tõid Catherine Zaripile illustratsioonid Ilmar Tomuski raamatus „Väike Vunts“ (Tammerraamat). Võitjad saavad auhinnaks Nukitsa pronkskuju, esikolmik Kultuurkapitali toel ka rahalise preemia.

Nukitsa konkursi eesmärk on populariseerida raamatuid ja lugemist ning tunnustada meie lasteraamatute autoreid ja kirjastajaid. Et kahe aasta jooksul ilmuvate algupärandite hulk on kasvanud rõõmustavalt suureks, tegid lapsed esmakordselt valiku eelnevalt kitsendatud nimekirja hulgast, kuhu valiti sada teost.

Triin Soone: „Nukitsa auhind on suurima otsustajate ringiga lastekirjanduse tunnustus ja mul on hea meel, et selles osaleb nii palju lapsi üle Eesti. Samuti on see üks vahetumaid ja kindlasti ka magusamaid auhindu, andes raamatute tegijatele teada, millised lood ja pildid lastele meeldivad. Võitjad Andrus Kivirähk ja Heiki Ernits on võitnud jäägitult noorte lugejate poolehoiu ja mõlemad viivad koju juba üsna mitmenda Nukitsa kuju. Samas on suur rõõm, et iga kord jõuab tippu ka mitu uut tegijat.“

Nukitsa konkurssi korraldab Eesti Lastekirjanduse Keskus koostöös Eesti raamatukogudega iga kahe aasta tagant alates 1992. aastast. Varasemate laureaatide hulka kuuluvad näiteks kirjanikud Ilmar Tomusk, Andrus Kivirähk, Kristiina Kass ning kunstnikud Hillar Mets, Heiki Ernits, Edgar Valter jt.

Vaata ka, kuidas läks teistel lastekirjanikel ja illustraatoritel.

Kirjanike edetabel
Kunstnike edetabel

Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia laureaadiks laste- ja noortekirjanduse kategoorias valiti sel aastal Jaanus Vaiksoo. Tunnustuse tõi kirjanikule 2019. aastal ilmunud raamat “King nr 39”. Kirjanik andis lastekirjanduse keskusele intervjuu, kus räägib teose saamisloost ning lastele kirjutamisest laiemalt.

Alustame traditsioonilisest küsimusest. Jutustage palun selle raamatu sünnilugu. Kuidas idee sündis ja küpses? Mis oli kirjutamise juures tore, mis keeruline?

Idee küpses tegelikult pikalt. Mingi idu tärkas millalgi pärast „Harry Potteri“ lugemist. Väike Harry pidi sõitma võlukunstikooli perroonilt 9 ¾ ja ta läkski selliselt perroonilt rongile. Mul tuli ühel päeval silme ette pilt poisist, kes juhuslikult proovib poes jalga kingi nr 9 ¾ ehk siis Euroopa mõõdus kingi nr 39 ja satub samuti mingisse teise kujutlusmaailma. Pigem oli algidee selline Potteri või võlumaailma paroodia. Tore oli see põhiseltskond – Paul Viies, Minna, isa Artur, Hugo Bachmann ja Jekaterina – välja mõelda. Käisin mõne aasta eest 11. klassi õpilastega Berliinis keelereisil, õpilased olid pikad päevad tundides ja mul oli palju aega linnas ringi jalutada. Kui ma õigesti mäletan, siis Charlottenburgi lossipargis ringi jalutades see nimetatud seltskond kokku saigi ja kuju võttis.

Kuidas Teist üldse sai lastekirjanik?

Ma arvan küll, et see on olnud pikk ja märkamatu kujunemine läbi lugemise. Õppisin viieselt lugema ja siis muudkui lugesin ja lugesin, kuni sain suureks ja enda peas hakkasid mingid lood kuju võtma. Küllap on nii kõigi (laste)kirjanikega, et nad kõik on armastanud lapsest peale palju lugeda.

Olete öelnud, et kirjutasite raamatu „King nr 39“ kindlale vanusegrupile ja selle lugeja võiks käia 5. klassis nagu teose peategelasedki. Samuti olete öelnud, et antud vanusegrupile ei kirjutata väga palju seikluslikke raamatuid? Mis te arvate, mis võiks selleks põhjuseks olla?

Sihtgrupi dikteeris mulle ikkagi ette peategelane Paul Viies, kes avastas endas tärkava puberteedi koos kõige selle juurde kuuluvate vastuoluliste tunnetega. Paul tahtis olla ka kõva mees, aga mis sa teed, kui oled loomult pigem pehme ja hea poiss. Õnneks kohtas ta Minnat, kes oli nii „normaalne“ tüdruk, et Paul ei pidanud oma pubekakomplekside pärast eriti põdema.

Väga palju ei kirjutata tõesti sellele vanusegrupile. Viies, eriti kuues klass, on selline piiripealne seltskond, pole enam lapsed ega ka veel sellised arukad gümnaasiumiõpilased. Nad ei tea ise ka sageli, mida tahavad ja näitavad oma heitlikku suhtumist siis igal sammul välja. Õpetajad ja vanemad teavad hästi, et neid n-ö „kätte saada“ on päris keeruline.

Varem olete kirjutanud pisut noorematele lugejatele. Mida tuleb uuele vanusegrupile kirjutades silmas pidada?

Kui ma meenutan, milliseid raamatuid ma ise tahtsin üheteistkümneselt lugeda, siis põhiline oli ikka seiklus selle kõikvõimalikes vormides. Seiklus võis olla Jules Verne’i „Viieteistkümneaastane kapten“, aga samavõrd põnev oli minu jaoks ka Jaan Rannapi „Viimane Valgesulg“. Tean, et tänapäeval ei pruugi need raamatud samas vanuses last enam niivõrd kaasa haarata, aga märksõnad on samad: seiklus, huumor, omavanused tegelased.

Kultuurkapitali aastapreemia žürii tõi välja, et antud raamatu puhul paistab silma selle helgus: „Lapsed on arukad ja head, täiskasvanud lahked ning arusaajad.“ Noorteraamatus oleks vast lihtne kirjutada probleemsetest noortest ja nende veel probleemsematest vanematest. Kas helge teose kirjutamine oli teadlik valik? Kuidas selline helgus raamatu lehekülgedele jõudis?

On tõsi, et noortel on palju probleeme, see suureks saamise aeg ei möödu enamikul meist valutult. Probleeme ja jamasid on palju, ikka sageli palju rohkem kui mingil muul eluperioodil, selline see kesikuiga juba on. Aga jällegi, kui mõelda enda sellele vanusele ja kui jälgida koolis selles vanuses noori, siis ikka enamasti on pagana lõbus. Tehakse omavahel nalja ja otsitakse (teravaid) elamusi. Tagantjärele vaadates oleme me kõik teinud selles vanuses vahel hulle tempe ja lollusi, aga suures enamuses ei ole need kantud kurjusest ja vihast, vaid ikka pulbitsevast elurõõmust ja energiast.

Raamatus jookseb realistliku pealiini kõrval ka selline fantastilisem või unenäolisem liin, kus jalga proovitud jooksutossud aitavad peategelasel maratoni võita ning kummikud püüda kevade kõige suurema kalasaagi. Kas kirjutades tekkis ka isu selle fantastilisema liiniga kaugemale minna (kirjutadagi võlukingapoest, võlukingadest vms)? Mis sundis siiski realistlikuma lahenduse kasuks valima?

Ei, sellist isu küll ei tekkinud, kirjutada näiteks võlukingapoest. Ma arvan, et siin tuleb enda vastu ausaks jääda. Ma ei oska niimoodi kirjutada. Sellises žanris ilmub väga palju raamatuid, nii häid kui halbu. Näiteks eelmise aasta raamatutest loetud sakslase Stefanie Taschinski „Caspar ja Unustuse Meister“ ongi väga meisterlikult kujutatud fantaasiamaailm. Head fantaasiat on vahel tore lugeda, aga see ei ole mu lemmik, nii ei saaks ma siis ise ka selles žanris kirjutada.

Tundub, et raamat on ka noorte lugejate poolt soojalt vastu võetud. Mis te arvate, mis neid selle loo juures köidab? Milline on teie hinnangul üks tore lasteraamat?

Ma olen käinud päris paljudes koolides õpilastega kohtumas ja ikka mõned peatükid ette lugenud. Ettelugemise võlu on selles, et tajud väga selgelt, kuidas lugu kuulajale pärale jõuab, kas see kõlab loomulikult lugeja kõrva jaoks. Püüan seda kirjutades jälgida, teksti loomulikku kõla, sest see on väga oluline.

Olete ERR kultuuriportaalile antud intervjuus öelnud, et eesti lastekirjandusel läheb väga hästi. Kas millestki on ka puudust? Milliseid kolleegide kirjutatud lasteraamatuid teistelgi lugeda soovitaksite?

Ma oleksin väga ülekohtune, kui tooksin välja ainult mõne nime ja pealkirja, sest meil ilmub tõesti igale vanuseastmele väga palju häid lasteraamatuid, meil on terve suur seltskond väga häid lastekirjanikke ja kunstnikke. Kui hiljuti oli Tähekese 60. juubelisünnipäev, siis ma vaatasin ringi, kui palju häid autoreid oli korraga saalis ja terve hulk veel puudus.

Mis teil praegu käsil on? Millal saame Teie sulest järgmist lasteraamatut oodata?

Ma tahaksin kirjutada „King nr 39“ järge. Need tegelased on saanud mulle kuidagi omaks, justkui alles saime tuttavaks, nii et ei raatsi nendest kohe loobuda. Aga ma annan aru, et kohati on praeguses keerulises ajas raske keskenduda, kuigi ju võiks. Kodus olemise aega on hulga rohkem kui tavaliselt, aga ikka jälgid ja analüüsid, mis sest ilmaelust saab, kuhu kõik pöördub, kuidas muutub. Aga muidugi ma püüan kirjutada, sest töö ja hea kirjutamise rütm teeb ikkagi kõige parema enesetunde. Tean väga hästi, mida tähendab saada kätte mõnus töötegemise rutiin.

Mida saadud preemia Teile tähendab?

See preemia on mulle tõesti oluline, just selle raamatu puhul. Nagu eespool ütlesin, kandsin seda mõtet kaua endaga kaasas. Nii et olen väga tänulik, et raamat läheb lugejatele korda!

Küsis Kadri Naanu

Astrid Lindgreni mälestusauhinna laureaadiks sai Lõuna-Koreast pärit raamatukunstnik Baek Heena. Animatsiooni taustaga kunstnik on avaldanud kolmteist pildiraamatut, millest mitmed on tõlgitud ning saanud populaarseks üle kogu Aasia.

Heena lasteraamatud kõnelevad üksindusest ja ühtsusest ning ning neid illustreerivad originaalsed fotolavastused endaloodud miniatuursetest kujukestest ja keskkondadest. Žürii tõi esile kunstniku harukordse tunnetuse nii materjali, näoilmete kui ka žestide osas, mis avab ukse harukordsesse maailma, kust leiab pilvedest küpsetatud leiba, kuusorbetti ja muudki toredat.

Tänavu nomineeriti mälestusauhinnale kokku 240 kandidaati 67 riigist. Kandidaadid kuulutati välja Frankfurdi raamatumessil 17. oktoobril 2019. Eestist kandideerisid auhinnale lastekirjanik Leelo Tungal ja illustraatorid Ulla Saar ning Urmas Viik. Varem Eestist auhinnale nomineeritud kirjanike ja illustraatorite nimekirja näeb siit. Traditsiooniliselt antakse auhind üle rahvusvahelisel Bologna lasteraamatumessil. Tänavu kuulutati auhinna laureaat välja Stockholmis Astrid Lindgreni kodus.

Loe lisa Bologna raamatumessi koduleheküljelt.

Tartu linn annab kuuendat korda välja Lapsepõlve auhinna nime kandva kirjandusauhinna, mille laureaadiks saab üks 2019. aastal ilmunud laste- või noorsooraamatu autor. Auhinna võitja kuulutatakse välja rahvusvahelisel raamatu ja roosi päeval 23. aprillil.

Viieliikmeline žürii, mida juhtis kirjanik Eva Roos, valis auhinna kandidaatideks järgmised autorid ja raamatud: Kairi Look “Piia Präänik ja bandiidid”, Tuul Sepp “Allikahaldjas”, Jaanus Vaiksoo “King nr 39”, Kristi Piiper “Armunud keldrikoll, vegan verikäkk ja teised” ning Els Heinsalu “Haldja saladus”.

Kairi Look “Piia Präänik ja bandiidid” (Tänapäev) on autori teine raamat, mille tegelaseks on Piia Präänik. Seekordsed sündmused Papli tänaval algavad uudisega, et Piiast saab korraga suur õde tervelt kolmele vennale. Põnevust ei tekita mitte ainult kolmikute majja tulemine, ka Piia naabrid lisavad mõistatusi, mida tüdruk oma uue sõbra Villemiga lahendama asub. Toredate piltidega vaimukas ja lõbus raamat nii iselugejale kui ettelugejale.

Tuul Sepp “Allikahaldjas” (Varrak) on kaunite illustratsioonidega eesti mütoloogia-aineline raamat õe ja venna suvevaheajast vanaema-vanaisa juures. Suvi, mis vanaema käe all pidi tulema õpetlik ja igav, osutub oodatust hoopis erinevaks, sest lapsed avavad Unustustemaailma värava ning peavad aitama Allikahaldjal kinni püüda unustuse hõlmast pärismaailma põgenenud müütilisi elukaid. Meeldejäävate tegelaste kaudu on raamatusse lisatud hulgaliselt huvitavaid fakte, mis annavad loole tummi ja tihedust.

Jaanus Vaiksoo “King nr 39” (Ärkel) algab päeval, mil 5. klassi poiss Paul Viies magab sisse ja teeb koolist poppi. See juhuslik sündmus toob Pauli ellu uusi värvikaid tuttavaid ja sõpru: salapärase Kingamehe, kes ostab alati ainult ühesugusid nr 39 kingi, kingapoe ilusa müüjanna Jekateriina, muheda üksikisa Arturi ja tema tütre Minna Riinu. Lugu on kaasakiskuvalt ja omanäoliselt kirjutatud, ning Kingamehe müsteerium kruvib põnevust kuni lõpuni välja.

Kristi Piiper “Armunud keldrikoll, vegan verikäkk ja teised” (Tänapäev) koosneb kahest tosinast omaette loost, mille ühenduslüliks on Liisa ja tema pere.  Lood, kus juttu näiteks jõuluvana ettevalmistustest, unematide muredest, usside parasiithaigustest ning paljust muust saavad humoorika, teravmeelse ja ootamatu lõpplahenduse. Raamatus on loole sobivalt veidi „karvased“ ning omanäolised pildid.

Els Heinsalu “Haldja saladus” (Argo) annab lihtsalt ja selgelt baasteadmised seedimisest, jutustades loo väikesest Haldjast, kes on kogemata õe klaaskuuli alla neelanud ning tunneb selle pärast muret. Raamatus on palju ilusaid ja asjalikke illustratsioone ning kõrvalpõikena selgub üht-teist ka inglite, mõisapreilide, vaimude, hingede ja kummituste seedimisest.

Žürii koosseisu kuulusid kirjanik Eva Roos, Anu Amor-Narits ja Kirsti Läänesaar Tartu Linnaraamatukogust, Marge Pärnits Tartu Mänguasjamuuseumist ja Miina Härma Gümnaasiumi raamatukoguhoidja Helgi Rootslane. Sarnaselt varasematele aastatele lähtuti valiku tegemisel põhimõttest, et teos pakuks midagi nii ettelugejale kui ka ise lugejale,  lugu oleks kaasakiskuv, fantaasiaküllane ning mingil moel arendav, keel oleks ladus ja mitmekülgne ning tekst, illustratsioonid ja kujundus moodustaksid ühtse üksteist toetava terviku.

Varem on Lapsepõlve auhinna pälvinud Kairi Look, Andrus Kivirähk, Reeli Reinaus, Kadri Hinrikus ja Jana Maasik.

Täiendav info: žürii esimees Eva Roos, tel 56631629
laste- ja noorteosakonna juhataja Adu Neemre tel 736 1389, 55551884

Allikas: Tartu linnaraamatukogu pressiteade

Rahvusvahelisel lasteraamatupäeval, 2. aprillil tunnustab Tallinna Keskraamatukogu Järje Hoidja auhinnaga lastekirjanik Mika Keräneni teose „Soome pitsa“ eest. Järje Hoidja auhinnaga tunnustatakse Mika Keräneni, kui järjepidevuse hoidjat lastele väärt lugemisvara pakkumisel. Kirjanikku tänatakse sügisel Pelgulinna Gümnaasiumi õpilaste poolt raamatu „Soome pitsa“ ainetel joonistatud pildiga.

„Soome pitsa“ on üks tõeliselt üllatusterohke põnevuslugu, kus Rampsu salaselts jätkab, vaatamata liikmete mõningatele erimeelsustele, saladuse lahendamist. Millise uue ameti leiab omale konstaabel Kuul ja kellest saab Mati uus sõber – vastused saab salaselts Rampsu kümnendas juhtumis „Soome pitsa“.

Järje Hoidja antakse 2019. aastal ilmunud ja Tallinna Keskraamatukogus enim laenutatud Eesti laste- või noorteraamatu autorile. Tallinna Keskraamatukogu tänab laste ja noorte hulgas populaarset kirjanikku juba viieteistkümnendat korda. Auhinna on saanud Andrus Kivirähk lasteraamatu „Tilda ja tolmuingel“ eest (2019), Anti Saar „Pärt ei oska saltot“ eest (2018), Reeli Reinaus „Verikambi“ eest (2017), Ilmar Tomusk „Kriminaalne pangapresident. Kriminalistid on tagasi” eest (2016), Aino Pervik „Härra Tee ja Proua Kohvi“ eest (2015). Kõik Järje Hoidja pälvinud kirjanikud leiab Tallinna Keskraamatukogu lastelehelt.

Rahvusvahelist lasteraamatupäeva tähistatakse alates 1967. aastast Hans Christian Anderseni sünniaastapäeval 2. aprillil. Iga kord on üks Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu (IBBY) osakond ka üleilmse tervitussõnumi ja postri autoriks. 2020. aastal on selleks Sloveenia ja sõnumiks „Sõnanälg”.

Koroonaviiruse leviku tõkestamiseks kehtestatud eriolukorra tõttu toimuvad lastekirjanduse keskuse huviringid aprillis ja mais veebi teel.

Veebiringid viiakse läbi Zoomi keskkonnas ja need on tavatundidest pisut lühemad. Uue formaadiga huviringi tasu on 12 eurot kuus.  

Lisainfo:
Irma Mets, irma@elk.ee