„Iiris“ on Sarah Crossani neljas eesti keeles ilmunud raamat. Varem on meil välja antud „Üks“ (2017), „Õun ja vihm“ (2018) ning „Kuutõus“ (2020), mis kõik on praegusaja ühiskonna olulistele probleemidele ja valupunktidele tähelepanu pööranud. Kodumaal 2019. aastal trükivalgust näinud „Iiris“ („Toffee“) jätkab sama liini. Raamatu keskseteks teemadeks on vägivald, surm ja mälu.
Teose peategelane, 16-aastane Allison põgeneb kodust. Tema ema on surnud õige pea pärast tütre sündi, mistõttu on isa kasvatanud tüdrukut üksinda. Aeg-ajalt on isa-tütre elust läbi käinud ka kasuemakandidaate, kuid keegi pole pikemalt pidama jäänud. Kui nende ellu saabub Kelly-Anne, on tüdrukul esimest korda tunne, et saab kellelegi loota. Siis aga otsustab naine lahkuda ja kutsub tüdrukut kaasa. Allison ei suuda isa maha jätta ja otsustab jääda. Hiljem ümber mõelnud, ei ei leia tüdruk Kelly-Anne’i naise saadetud aadressilt eest. Rahata ja telefonita Allison satub ööbima vanasse kuuri, mille omanik, mäluprobleemide käes kannatav Marla arvab teda olevat oma noorpõlvesõbranna Iirise. Kuna tüdrukul pole kuhugi minna, otsustab ta naise juurde jääda ja Iirist teeselda. Õige pea avastab Alison, et temal ja Marlal on rohkem ühist, kui esmapilgul paistis.
Nii nagu Marla puhul ei hoolita tema tunnetest ja mõtetest, pidades neid mõttetuks vanainimese soigumiseks, nõnda ei võeta tõsiselt ka teismelise Allisoni soove. Tüdruk on juba varases eas õppinud hoidma võimalikult madalat profiili nii koolis kui kodus. Ta ei vaata inimestele otsa, et mitte provotseerida, püüab hoida kodu nii korras kui vähegi võimalik, valmistada just selliseid sööke, nagu isa tahab, kuid see ei aita. Niipea kui ühed nõudmised on täidetud, ilmuvad uued, mis annavad vägivallatsejale taas põhjuse oma tundeid tüdruku peal välja elada. Allison on kaua aega tundnud süüd, et ta pole piisav, et olemas olla.
Pidevalt isa vaimse ja füüsilise vägivalla all kannatanud Allison tahab Marla juures olles unustada oma varasemat elu, arvates, et puhtalt lehelt alustamine toob kaasa rahu. Nähes aga, kuidas naine piinleb, suutmata meenutada eilseid juhtumisi või kaugemaid eluseikasid, jõuab temani teadmine, et tulevik sünnib vaid mineviku baasil. Sellest tuleb järeldused teha, neist õppida ja siis edasi minna. Alles siis, kui tüdruk julgeb oma olukorda tunnistada ja abi saamiseks võimude poole pöörduda, saab alata tervenemine.
Neile, kes Crossani teisigi raamatuid lugenud, ei tule omapärane kirjutamisviis üllatusena. Proosaluulena esitatud tekst on võluv ja tempokas. Selles on palju silmale tajutavatki, mis tähenduslikkust loob (taandread, kaldkirjad, moodustuvad graafilised elemendid jmt). Kiita tuleb ka tõlkijat Kristina Uluotsa, kes teksti, milles mitmeid tähendustasandeid, nõnda sujuvasse eesti keelde on suutnud panna. Samas aga jätab selline hõre teksti esitamise viis piisavalt ruumi lugeja mõtetele ja tunnetele. Kindlasti pole „Iiris“ kiirelt läbistamise teos, vaid miski, mis pikemalt meeltesse pidama jääb.
Tõlkinud Kristina Uluots
Kaaneillustratsioon Eike Malva
Varrak, 2021
360 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
