Kui vaadata raamatupoelettidel kõiki neid kleitides karusid, vestidega jäneseid ja mütsikestega kasse, kes igasuguse loomalikkuse minetanud, tuleb vägisi igatsus ühe tummise päriskaru, vilka jänese ja isepäise kassi järele. Seda nälga on pisut aidanud küll leevendada kirjastuse Pegasus vene keelest tõlgitud „Laste loomaraamatu“ sari, milles loomad, olgu nad siis, rebased, siilid või oravad, kirjaniku abiga oma metsaelust pajatavad. Et taolised pärisloomadest raamatud on lastele vägagi vajalikud ja nende poolt ka hinnatud, tõestab kasvõi nimetatud sarja edu. Nüüd, kui raamatupoodidesse on jõudnud sama kirjastuse väljaandel Sara Pennypackeri jutustus „Pax“, tundub, et Pegasus on otsustanud selle unaruses valdkonna tõsiselt käsile võtta. Nii on põhjust rõõmustada looduskirjanduse sõpradel, aga õigupoolest ka neil, kes pole selle žanri suurimad austajad, sest lisaks loomaloole on „Paxis“ veel mõndagi muud, mis hinge toidab.

Raamatu sündmustik leiab aset sõja karmides tingimustes. 12-aastase Peteri isa otsustab sõtta minna. Kuna poisi ema on autoõnnetuses surnud, peab poiss selleks ajaks minema mitmesaja kilomeetri kaugusele vanaisa juurde sõjapakku. Et aga vanaisa juurde ei saa kaasa võtta lemmiklooma, mõned aastad tagasi orvuks jäänud ja poisi poolt üles kasvatatud rebast Paxi, sunnib isa Peterit looma loodusesse laskma. Poiss muretseb, et inimestega harjunud ja saagi püüdmises kogenematul loomal puudub oskus metsikus looduses hakkama saada. Poiss tunneb, et ta vastutab oma rebase eest, kuid hirm isa ees saab võitu. Vanaisa juurde jõudnud, otsustab ta tehtu heaks teha. Igaüks, kes on pidanud loobuma oma hingesõbrast, teab, milline jõud viib Peteri oma elu pikimale ja ohtlikumale rännakule.

Peteri ja Paxi elud on põimunud hetkest, mil poiss mõnenädalase rebasepoja leidis. Ise just ema kaotanud, kiindub Peter rebasesse ning nimetab ta seljakotifirma järgi Paxiks. Loomakese nimi osutub tähenduslikuks: ladina keeles tähendab see rahu. Rahulikuma meeleseisundi toob loom Peterile, kel raske leinaga toime tulla. Pole selles ju mingit abi karmist, kohati isegi julmast isast. Nõnda ongi poiss harjunud tundeid varjul hoidma. Peaasi, et ma vihaseks ei saaks ega siis plahvataks, mõtleb ta.

Isegi siis, kui Peter ja Pax lahutatakse, on märgata nende elude paralleelsust, sarnaseid seiku, tundmusi ja igatsusi. Justkui tahetaks viidata, et ole sa inimene või loom, ikka vajad sa, et sind ümbritseks turvaline keskkond, su kõht oleks täis, pesa soe ja hea kaaslane kõrval. Kui Peteri jaoks saab reisil toetajaks üksikus metsatalus elav sõjaveteran Vola, kes samavõrra ise poisile toetub, siis Pax leiab tuge emarebaselt Särtsult, tema väikevennalt Jupatsilt ja vanalt rebaselt Hallilt. Vola õpetab Peterile nii mõndagi tema enese kohta, aitab tal tema senist elu mõtestada ja ennast leida, mis teeb poisi vaimselt ja füüsiliselt tugevamaks. Metsarebased näitavad aga Paxile, kust leida vett, kuidas jahtida saaki ning keda ja miks karta.

Lugu on esitatud vaheldumisi poisi ja rebase jutustusena. Autor, kes uuris teose tarvis põhjalikumalt punarebaseid, nende elulaadi ja omavahelist lävimisviisi, püüab seda häälitsuste, žestide, lõhnade ja näoilmete keerukat süsteemi edastada tõlkena inimkeelde. Mõningatel puhkudel on kirjanik rebaste väljendusrikka keele edasiandmise küll loole allutanud, kuid see häiri.

Lugu, mida ameerika kirjanik Sara Pennypacker jutustab, on kahtlemata väga kaasahaarav. Seda kannab pinge, kas Peteril õnnestub jõuda oma rebaseni, kas rebasel õnnestub seni elus püsida. Põnevuse taustal räägib kirjanik siiski ka muust tähtsast, näiteks sellest, mis on elus olulisim, kuidas ennast leida, miks mitte alla anda jne. Palju arutletakse sõja ja rahu, looduse ja inimese suhete üle. Mõjuvaim on aga autori tarkusetera, et kuigi sageli ei ole lastel valikut ning nad peavad leppima oludega, mis neile antud, on siiski nii mõndagi, mida igaüks saab ära teha, et maailm oleks parem paik.

Tõlkinud Karel Allikas
Illustreerinud Jon Klassen
Pegasus, 2019
280 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Maja Lunde (1975) on nüüdisaja Norra üks menukamaid kirjanikke, kelle lasteraamatud ja täiskasvanuile mõeldud romaanid on kiiresti tõlgitud suurtesse keeltesse ja saavutanud rahvusvahelise edu. Eesti lugejatelegi pole Maja Lunde päris tundmatu nimi. „Mesilaste ajalugu“, mis autorile ehk enim tuntust toonud teos, ilmus eesti keeles samuti käesoleval aastal. Autor debüteeris 2012. aastal, mil ilmus tema lastele mõeldud jutustus „Üle piiri“ (Over grensen), mis käsitles juutide põgenemist Natsi-Saksamaa poolt okupeeritud Norrast. 2018. aastal ilmunud jutustus „Lumeõde“ on autori kümnes lasteraamat. Nagu esikteos, tõstatab ka see suuri igavikulisi küsimusi, kuid erinevalt debüütteose ajaloolisele taustale asetamisest toimub „Lumeõe“ tegevus tänapäeval.

Raamatu peategelane Julian on peagi saabuvate jõulude ajal üheteistaastaseks saav poiss. Paraku on aga jõulude tähistamine seekord seatud kahtluse alla, sest suvel on surnud poisi vanem õde Juuni. Julian, nagu ka ta ema-isa ja väikene õde Augusta on leinast murtud. Leina eest pagemiseks kasutab igaüks talle parimana tunduvat viisi. Julian on leidnud tugipunkti basseinis, kus tuleb vaid ujumistehnikale keskenduda, nii et teistele, kurbadele mõtetele ruumi ei jätku. Juliani väike õde Augusta, keda varem tema keevalise loomuse ja valjuhäälsuse tõttu Dünamiidiks kutsuti, on muutunud vaikseks ja eemaletõmbunuks, liigagi heaks lapseks. Vanemad – Julian nimetab neid vaid surmaeelsete vanemate varjudeks – on justkui hangunud, uinunud, varjusurmas; nad ei meenuta Juunit, justkui teda poleks olemas olnudki. Lastel oleks vaja temast rääkida, tema hauda külastada, teda mälestustes hoida. Julian ja Augusta on valmis leina aktsepteerima ja eluga edasi minema, sest olnut muuta ei saa, nende vanemad pole aga selleks veel valmis. Neil on lihtsam keskenduda argitoimetustele ja mitte meenutada seda, mis möödunus head oli. Seda, kui rõõmus ja ettevõtlik oli Juuni enne haigeks jäämist, kuidas just tänu temale said alguse paljud perekondlikud ettevõtmised, kuidas ta andis kõigile elurõõmu ja -jõu, tiivad, mis kannavad.

Igatsus lahkunud õe järele toob poisi juurde Hedvigi, tüdruku, kes oma särava naeratuse ja punaste juustega on kui elujõu kehastus. Hedvig annab poisile võimaluse rääkida, kui see soovib, pakub talle vajadusel tuge ja aitab jõulutunnet luua. Julianile tundub, et Hedvigis on leidnud ta tõelise sõbra. Varasem kaaslane, kes poisiga peale õe surma millestki muust kui ilmast rääkida ei oska, tundub poisile mõttetu, tegevused temaga igavad. Tänu Hedvigile tajub Julian, et ta ei tohiks olla isekas, et on veelgi väiksemaid ja hapramaid, kellele saad olla toeks nõnda, nagu sulle kord on oldud. See toob poisi suurimast kriisist välja ja ta otsustab, et tähtis pole mitte tema ise ja tema soovid, vaid tema väike õde ja jõulud, mis on Augustale väga olulised.

Samas aga hakkab Julianile silma Hedvigi juures ka palju kummalist: veider sõnakasutus, riietumisstiil ja käitumisviis, ootamatu ilmumine ja kadumine. Mida rohkem ta tüdrukuga aega veedab, seda sagedamini hakkab poisi peas kummitama küsimus, kes ta on.

Ülesehituselt ongi raamat sarnane põnevusjutuga. Adressaadi kärsitust tundes alustab autor sündmustikku loo keskelt, harutades seda sealt siis nii ette- kui tahapoole. Selgust pole lihtne leida, see libiseb lugejal üha eest.

Paralleelid jõulude tuntuima looga on ilmsed. Alustades kasvõi 24 peatükist, milleks teos on jagatud, peategelasest, kes on päästmismissioonil, või koguduse olulisuse rõhutamisest. Mis aga kõige olulisem – „Lumeõde“ lugedes võib läbida omamoodi jõulukatarsise, emotsionaalse puhastumise, mille järel tekib soov olla parem, hoolivam ja hinnata hetki lähedaste seltsis. Raamat on suurepärane võimalus astuda välja argirutust ja kommertsjõulude toodetud kohustuste nimekirjadest, mis aitavad kuidagi vee peal püsida, kuid hinge ei toida. „Lumeõde“ justkui aeglustab maailma, näitab, et saab ka teisiti – vaikselt, rahulikult, südamlikult, süvenenult.

Raamatu imelised illustratsioonid on valmistanud norra mainekas illustraator Lisa Aisato, kelle tööd on võitnud mitmeid auhindu. Lisa Aisato loodud maailm on maagiline. See, nagu raamatu sõnaline osagi, on tulvil erinevaid emotsioone – sügavaimat kurbust ja siiraimat rõõmu, hinge tumedaimaist salasoppidest esile kerkivat viha ja haavatavust.

Tõlkinud Marit Hansen
Illustreerinud Lisa Aisato
Rahva Raamat, 2019
192 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm