Rehepapp

„Rehepapp“ on kinnistanud ennast kahekümne aasta jooksul Eesti kirjandusklassikasse. Selle sünge fantastika raamatu tegelased kavaldavad nii igapäevaselt üle kuradit, kuid ka varastavad teineteise tagant labaselt kola. Márquezi tasandil maagilise realismi tekitavad ettekujuteldamatud juhtumised nagu hingedepäeval saunas valgete kanadena vihtlevad kadunukesed, ning fantastilised olendid, kelle hulgast leiab muuhulgas merilehmad ja sajajalgse ilvese. Kõik see annab ausa ja ilustamata pilgu inimeseks olemise valule ja vaevale. Ning loomulikult sellele, kui halenaljakas see valu saab olla.

Veiko Tammjärv valab hinnatud teose graafilisse vormi ning annab jutustusele visuaalse osa, rikkumata algteksti maagilist fantaasialendu. Samavõrd jäme kui eksistentsiaalne, loob graafiline novell atmosfääri ja maailma, kuhu on kerge kaduda ja mis jääb lugejat saatma nagu mälestus unenäost. Mälestus mis on veidi hirmus, kuid haarav oma maagias ja tões.