fbpx
Hüppa põhisisu juurde

Andrus Kivirähk

Biograafia

Sündinud Tallinnas. Lõpetanud Tallinna 32. Keskkooli 1988 ja Tartu Ülikooli ajakirjanduse erialal 1993, töötab Eesti Päevalehe arvamuslehekülje toimetajana. Kirjanike Liidu liige 1996 a-st.

Avaldanud lühiproosat, humoreske, följetone ja paroodiaid ajakirjanduses ja kogumikena, kirjutanud romaane, näidendeid, lasteraamatuid, filmi- ja telestsenaariume, tegutsenud publitsisti ja arvustajana. On joonisfilmide „Tom ja Fluffy” (1997), „Lotte reis lõunamaale” (2000), „Lepatriinude jõulud” (2001) ja „Leiutajateküla Lotte” (2006) kaasstsenarist.

Lastele kirjutamine ei erine minu meelest kuigivõrd täiskasvanutele kirjutamisest, nii nagu ma ka loen võrdse huviga head täiskasvanute raamatut ja head lasteraamatut. See on umbes nagu söömisega – kotletid on head, aga ega pannkoogidki halvemad pole. Peaasi, et mõlemad oleksid hästi küpsetatud! Ma ei ole kunagi suhtunud lastele kirjutamisesse nagu mingisse humanitaarabisse – et hea küll, olen lahke onu ja kirjutan lastele ühe jutukese, et neil vaesekestel ka midagi lugeda-vaadata oleks. Minu jaoks moodustavad kõik tekstid, mis ma olen kirja pannud, ühe terviku, nii lastele kui täiskasvanutele kirjutades ajan ma ikka ühte ja sama asja. Vahel lihtsalt tikuvad pähe mõtted, mida saab kõige paremini edasi anda just lasteraamatut või ‑näidendit kirjutades, nii nagu näiteks kirssidest on mõtet teha ikkagi moosi, aga mitte tatraputru. (Andrus Kivirähk)

Profiilifoto: Dmitri Kotjuh

 

2022
Hans Christian Anderseni auhind, nominent

2021
Läti laste-, noorte- ja lapsevanemate žürii (Bērnu, jauniešu un vecāku žūrija), 4. koht (vanusele 15+)(„Tilda ja tolmuingel")

2020
Nukitsa konkurss, 1. koht („Tont ja Facebookˮ)

2019
Hea lasteraamat („Tont ja Facebookˮ)
Tallinna Keskraamatukogu auhind Järje Hoidja („Tilda ja tolmuingelˮ)

2018
Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhind („Tilda ja tolmuingelˮ)
Hea lasteraamat („Tilda ja tolmuingelˮ)

2016
Astrid Lindgreni mälestusauhinna kandidaat
Tartu lastekirjanduse auhind (Lapsepõlve auhind) („Oskar ja asjad”)
Eduard Vilde kirjandusauhind („Oskar ja asjad”)
Nukitsa konkurss, 2. koht („Karneval ja kartulisalatˮ)

2015
Hea lasteraamat („Oskar ja asjadˮ)
White Ravens („Suur Tõll”)

2013

Jānis Baltvilksi preemia (Jāņa Baltvilka balva), Läti („Kaka ja kevad”)
Läti laste-, noorte- ja lapsevanemate žürii (Bērnu, jauniešu un vecāku žūrija), 6. koht (vanusele 9+) ("Kaka ja kevad")
Hea lasteraamat („Konna musi”)

2012

Astrid Lindgreni mälestusauhinna kandidaat

2011

Jānis Baltvilksi preemia (Jāņa Baltvilka balva), Läti („Leiutajateküla Lotte”)

2010

Nukitsa konkurss, 1. koht („Kaka ja kevad”)
Läti laste- ja noortežürii (Bērnu un jauniešu žūrija), 2. koht (5.–7. kl) („Sirli, Siim ja saladused”)

2008

IBBY aunimekiri („Leiutajateküla Lotte”)
Nukitsa konkurss, 1. koht („Leiutajateküla Lotte”)

2007

Eesti Vabariigi riiklik kultuuripreemia

2006
 Aasta loominguliste saavutuste eest („Leiutajateküla Lotte” ja näidendid)
Nukitsa konkurss, 1. koht („Limpa ja mereröövlid”)

2005
Eesti Lastekirjanduse Keskuse Aasta Rosina auhind („Ruttu tuttu! Eesti isade unejutte”, koos kogumiku teiste autoritega)
Tallinna Keskraamatukogu auhind Järje Hoidja („Limpa ja mereröövlid”)

2004

Valgetähe V klassi teenetemärk
Nukitsa konkurss, 2. koht („Lotte reis lõunamaale”)

2000

Eesti Kultuurkapitali aastapreemia (joonisfilm „Lotte”, koos H. Ernitsa, J. Põldma, R. Lukk-Toompere ja O. Ehalaga)
Andrus Kivirähk – noorte nõudlike lugejate kirjanik

Romaanid, novellid ja näidendid, arvamuskolumnid ja raadiosaated – Andrus Kivirähk on loominguliselt nõnda tegus ja mitmekülgne, et tema üheselt määratlemine võib keerukaks osutuda. Lastekirjanduse vallaski pole piiritlemine lihtsam – ta on kirjutanud lastele nii näidendeid, lühijutte kui ka pikemat proosat ning on mitmete menukate joonisfilmide kaasstsenarist.
Laiahaardelisus toob aga kaasa selle, et lastekirjandusse ei tule Kivirähk end tõestama või välja elama. Ta kirjutab vaid siis, kui teisiti ei saa, seepärast on iga tema teos kui puhas kuld. Kiiresti pälvib see nii lastest kui täisealistest lugejate poolehoiu, tekitab sageli (tahes või tahtmata?) meediakära ja teenib enamasti ka mõne lastekirjandusauhinna. Esmatrükile järgnevad kiiresti juurde- ja kordustrükid ning tõlked.
Kivirähk tuli lastekirjandusse 1995. aastal avaldades omas ajas lausa revolutsioonilise jutustuse „Kaelkirjak“. Peategelaseks on siin väike Kai, kes kehastab uue põlvkonna uusi väärtusi. Tema ema-isa on hea isu ja praktilise meelega, Kai seevastu aga on närb sööja, kuid seda elavama fantaasiaga. Kuna vanematele jääb väikese tüdruku kujutlusküllane ja rikas tundeelu mõistetamatuks, tunneb tüdruk end üksikuna. Kõhuuss Tõnis, kelle vanemad arvavad tüdrukul olevat, mõistab Kaid ning aitab tal üksildases maailmas fookust leida.
Mõne aasta pärast avaldatud jutustus „Sirli, Siim ja saladused“ (1999) uurib samuti üksindust, kuid teeb seda veidi teisiti. Teoses rõhutatakse, et piir praktilisuse ja ergumat tundeelu omavate inimeste vahel ei jookse mitte vanust pidi. Oma saladuste maailm on lastel (Siim on võlur ja Sirli seltsib pilvebaleriinidega) ja ka vanematel (ema on kuninganna lossis ja isa võitmatu spordivõistlustel), samuti enamikul teistest tegelastest. Ainult kirjanikuhärra Lammas on oma unistused unustanud. Tema värvitu elu saab oma värvid tagasi alles siis, kui lapsepõlves alguse saanud unistused meenuvad.
Omamoodi pretsedendi eesti lastekirjanduses lõi „Lotte reis Lõunamaale“ (2002). Kui varasematel aastatel sattusid kirjandustegelased ikka raamatust filmilinale, siis Lottega juhtus vastupidi. Nagu samanimelises animafilmis (2000) aitab ka raamatus koeratüdruk Lotte leiutajast isa ja onu Oskariga parvest maha jäänud linnupoeg Pipol Lõunamaale vanaema juurde jõuda. Koeratüdruk Lotte on nagu inimlapski – uudishimulik ja teadmishimuline, pisut kartlik ja samas ka seiklusi ihkav. Nii tema kui ka kõik teised tegelased on väikeste puudustega, kuid olemuslikult head - raamatu jooksul ei tehta kellelegi haiget, ei kiusata kedagi. Ehk on just see põhjuseks, miks tänaseks on Lotte lisaks kirjandusteostele - 2006 ilmus ka „Leiutajateküla Lotte“ - mitmete lastelavastuse ja aabitsakangelane?
Kõmu tekitas ka jutustuse „Limpa ja mereröövlid“ (2004) ilmumine, kuna see valmis tuntud limonaadi- ja õlletootja A. Le Coq’i tellimisel ning selle nimitegelase Limpa näol on tegemist tehase maskotiga.. Teravalt tõstatus meedias küsimus lastekirjanduse, reklaami ja raha vahekorrast. Kivirähki süüdistati enese maha müümises ja loomingulisest vabadusest loobumises. Autor pareeris kriitikat, väites, et peategelase nimi ei muuda mingil kombel tema loomingu kvaliteeti. Ja ilmselt on see tõsi. Teose eriliseks vürtsiks on tegelaskujud - pole just kuigi palju teoseid, kus voodiriideid kujutatakse metsikute piraatidena, kellel võrevoodist laev „Must Uni“. Kamba juht on aga padjasõdades karastunud ja seal kogemata „Aarete saarega“ pihta saanud padi.
Peakirja pärast sai palju kriitikat ka jutukogu „Kaka ja kevad“ (2009), mis koondab varem ajakirjanduses avaldatud lühipalu. Analoogsed „Karneval ja kartulisalat“ (2015) ning „Tont ja Facebook“ (2019) tõestasid ilmekalt, et Kivirähki loetavuse tagab siiski muu kui sõnavalik raamatu pealkirjas. Tema vaimukaid, kuid kahtlemata mõtlemapaneva alatooniga lühilugusid ühendab soe ja südamlik fantaasiamaailm, milles mitmeid värvikaid tegelasi. Kuid olgu need siis inimesed, loomad, esemeid, fantaasiategelased või toiduaineid - kirjanik suhtub kõigisse neist äärmiselt soojalt ja lugupidavalt.
Jutustuses „Oskar ja asjad” (2015) naaseb Kivirähk tuttava teema, üksinduse juurde. Raamatu peategelaseks on Oskar, kel lasteaed seljataga ja kool peagi algamas. Kuna ema läheb Ameerikasse, isa on aga sunnitud tööl käima, tuleb poisil minna maale vanaema juurde. Kaugel elava vanaemaga, keda perekond harva külastab, pole aga Oskaril sidet tekkinud. Koju unustatud mobiiltelefon on poisile sarnaselt paljude eakaaslastega justkui turvaese ja selle puudumine süvendab tema hüljatust veelgi. Õnneks suudab poiss trööstitust olukorrast väljapääsu leida. Ta meisterdab endale ise asjadega rääkimise telefoni, mis muudab poisi elu rikkamaks ning aitab ühtlasi leida tee vanaemani.
Kivirähki seni viimase lastejutustuse „Tilda ja tolmuingel“ (2018) sündmused keskenduvad Tildale, kes elab koos emaga. Tema isa on surnud siis, kui tüdruk oli veel päris väike. Nii ei mäleta Tilda teda üldse, ema aga keeldub tüdrukule isast rääkimast. Kui tuba mitu päeva koristamata jääb, jõuab Tilda juurde Tolmuingel. Tolm on teoses miski, milles sisalduvad minevik ja mälestused. Kui tolmu poleks, unustaksid inimesed oma päritolu, tunded ja muutuksid kellekski, kes hoolib vaid tulevikust. Maailm oleks siis puhas ja korras nagu arvutimäng või steriilne nagu haigla.
Tõesti, Kivirähki lasteraamatute seas ei ole sääraseid, mis oleks kirjutatud ainult kirjutamise enese pärast. On selgelt tunda, et tema kirjutamine on olnud mõtestatud ja eesmärgistatud, kajastades kaasaja olulisi probleeme, kuid vaadeldes neid igavikulistelt positsioonidelt. Nii valdabki peale iga tema raamatu lõpetamist hea kerge tunne – kõik klapib. Maailm oleks justkui helgem, taevas kõrgemal ja mured tühised. Seepärast võibki vahel juhtuda, et Kivirähki värske teos saab raamatupoest kiiresti otsa, nii et soovijatel tuleb kordustrükki oodata. On meil siis põhjust vinguda, et lapsed ei loe. Ehk oskavad nad lihtsalt nõudlikud olla?

Jaanika Palm

Avaldatud ingliskeelsena ajakirjas Estonian Literary Magazine, 1/2020, elm.estinst.ee