21. oktoobril 2014 toimub Eesti Lastekirjanduse Keskuses Tallinnas, Pikk tn 73
Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse ühisseminar „Laps kirjanduses 2”.
Seekord keskendutakse Põhjamaade lastekirjandusele, mida on viimastel aastatel eesti keelde palju tõlgitud. Vaatluse alla tulevad nii klassikalised teosed, mis tänastele täiskasvanutelegi lapsepõlvest tuttavad (Pipi, Muumitrolli lood jne) kui ka tulevased klassikud. Võrreldakse eesti lasteraamatute karaktereid Põhjamaade lastekirjandusele iseloomulike tegelaskujudega, arutletakse nii põhjamaise huumori kui ka teostes edastatavate väärtuste üle. Milline on pilt, mis meile läbi tõlgete jõuab? Kas see kirjeldab tegelikult Põhjamaades toimuvat või valitakse meile raamatud, milliseid eesti lastekirjandusest ei leia? Missugust mõju on need tõlked meie lastekirjandusele avaldanud? Seminari lõpetab arutlus, milles uuritakse tõlgete ja algupärandite rolli meie lastekirjanduspildis.
Seminaril esitletakse ka Eesti Lastekirjanduse Keskuse toimetiste 5. numbrit, mis koosneb peamiselt mulluse seminari „Laps kirjanduses” ettekannetel põhinevatest artiklitest.
Osavõtt on tasuta, palume eelnevalt registreeruda aadressil elk@elk.ee 17. oktoobriks.
Registreerimine lõpetatud, kuna kõik kohad on täis!
Täiendav info:
Jaanika Palm, Eesti Lastekirjanduse Keskus, tel 5343 6586, jaanika@smail.ee
Elle-Mari Talivee, Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, tel 672 2846, ellemari@utkk.ee
Kava
10.30 Triin Soone (ELK). Avasõnad
10.35 Jaanika Palm (ELK). Põhjamaade lastekirjanduse tõlked taasiseseisvas Eestis
11.00 Mari Niitra (TÜ; Liivi Muuseum). Karlssoni maavillased sugulased. Kujuteldavate kaaslaste motiiv eesti lastekirjanduses
11.30 Mare Müürsepp (Pirita Majandusgümnaasium; TLÜ). Väga väike ja väga selge trompet. Muumilugude tegelane väike My
12.00 Ave Mattheus (TLÜ). Põhjamaade tüdrukuteraamatu särtsakad kangelannad
Juhatab Elle-Mari Talivee
12.30 ELK Toimetiste 5. vihiku esitlus
13.00-14.00 Lõuna
14.00 Elle-Mari Talivee (UTKK). Kaks maailmaavastajat: väike Illimar ja Nils Holgersson
14.30 Lea Reitel Høyer (Taani). Tendentsid uuemas Põhjamaade lastekirjanduses
15.00 Ilona Martson (Täheke). Põhjamaade uus lastekirjandus ja huumor
15.30 Mart Kuldkepp (TÜ). Pipi ja Bamse Rootsi kultuuriloos
16.00 Krista Kumberg (Lääne Maakonna Keskraamatukogu). Vanad ja lapsed Põhjamaade lastekirjanduses
Juhatab Jaanika Palm
16.30-17.00 Diskussioon
Ettekannete tutvustused
Tähelepanekuid Põhjamaade lastekirjanduse taasiseseisvusaja tõlgetest
Jaanika Palm
Alates aastast 1991 kuni tänaseni on soome, rootsi, taani, norra ja islandi lastekirjandusest eesti keelde tõlgitud üle 500 teose. Millised on raamatud, mis kirevast ja mitmekesisest Põhjamaade lastekirjandusest meieni on jõudnud, kellele need on mõeldud ja milliseid probleeme käsitlevad, kuidas eesti kultuuriruumi sobituvad ning millist rolli siin mängivad – neile küsimustele otsib oma ettekandes vastust Jaanika Palm (MA), Eesti Lastekirjanduse Keskuse lastekirjanduse uurija.
Karlssoni maavillased sugulased. Kujuteldava kaaslase motiiv eesti lastekirjanduses
Mari Niitra
A. Lindgreni teosed jõudsid eesti lugejani V. Beekmani tõlgete kaudu 1950. aastate lõpus. On arvatud, et osalt tänu neile sai alguse ka eesti lastekirjanduses mängulisuse laine. Ilmusid klassikaks saanud E. Raua „Sipsik” (1962) ja I. Marani „Londiste, õige nimega Vant” (1972), E. Niidu Krõlli-lood, A. Reinla „Pätu” (1988). Traditsioon püsib elujõulisena ka tänapäeval, võttes kohati vägagi lennukaid vorme alates sõbralikust kõhuussist A. Kivirähkil kuni sama sõbraliku luukereni P. Raual. Ettekanne vaatleb eesti lastekirjanduse kujuteldavaid kaaslasi lähemalt, kaaludes võimalikke seoseid Lindgreni tegelastega ning püüab üldistada nende funktsioone.
Mari Niitra on Liivi Muuseumi juhataja ja TÜ semiootika doktorant. Väitekirja teemaks on lapseteadvuse ja lastekirjanduse poeetika vastastikused seosed.
Väga väike ja väga selge trompet. Muumilugude tegelane väike My
Mare Müürsepp
Ettekanne süveneb Tove Janssoni ühe tegelase arengulukku, nimelt jälgitakse väikese My ilmumist ja esinemist eri muumilugudes, nagu „Muumipapa memuaarid”, „Ohtlik jaanipäev”, „Trollitalv”, „Nähtamatu laps ja teisi jutte” ning „Muumipapa ja meri”. Töös on kasutatud nii eelnevaid tegelaskujude analüüse eri maade lastekirjanduse uurijatetöödes kui ka tegeldud kõnekamate episoodide lähilugemisega.
Mare Müürsepp (PhD) on lastekirjanduse lektor, kriitik ja samal ajal klassiõpetaja Pirita Majandusgümnaasiumis. Ta on aastaid tegelnud lastekirjanduse klassika tutvustamisega eri haridusastmete õpetajatele ja raamatukogutöötajatele, koostanud kooliõpikuid ja lastekirjandus-alaseid õppematerjale. Tove Janssoni loomingut on ta uurinud koos üliõpilastega nende lõputöödega päädinud uurimustes ja osalenud ühisprojektides Soome kolleegi Katri Sarmavuoriga. 2014. a suvel korraldas Mare Müürsepp õpetajatele Tove Janssoni juubeliseminari Tallinnas ja Helsingis.
Põhjamaade tüdrukuteraamatu särtsakad kangelannad
Ave Mattheus
Põhjamaade laste- ja noortekirjanduses on olnud läbi aegade mitmeid tähelepanuväärseid naistegelasi, silmapaistval tasemel on olnud ja on praegugi tüdrukuteraamat. Nii mõnegi noore põhjamaise kangelanna tegemistest oleme saanud lugeda ka eesti keeles. Nimetagem kasvõi Anni Swani jutustust „Kaarina suvi” (soome 1918, eesti 1932), Karin Michaelise Bibi-lugude seeriat (taani 1929-1939, eesti 1931-1937), Astrid Lindgreni Pipi Pikksuka (rootsi 1945, eesti 1968) ja Madlikese lugusid (rootsi 1960-1983, eesti 1984-1999) või tema teisi säravaid kangelannasid. Uuemast ajast võiks esile tõsta Heidi Linde jutustust „Pym Pettersoni äpardunud perekond” (norra 2012, eesti 2014). Ettekandes uuritakse, millised on need Põhjamaade laste- ja noortekirjanduse kangelannad, kes on jõudnud eestikeelse lugejani – milliseid naise-/tüdrukutüüpe nad esindavad, milliseid väärtushinnanguid endas kannavad. Arutlen ka eesti laste- ja noortekirjanduse konteksti üle, kuhu need teosed toona paigutusid või praegu paigutuvad.
Ave Mattheus (PhD) on Tallinna Ülikooli Eesti Keele ja Kultuuri Instituudi võrdleva kirjandusteaduse dotsent.
Kaks maailmaavastajat: väike Illimar ja Nils Holgersson
Elle-Mari Talivee
Ettekanne on katse võrrelda kaht üsna erinevat, ent siiski ühisjoonelist rännuraamatut. Nende autoreid võiksid iseloomustada sõnad, millega ühele neist, Selma Lagerlöfile, omistati Nobeli preemia: kõrgelennuline idealism, ere kujutlusvõime ja südamest tulev tundlikkus maailma tajuda. Raamatuis rändavad kaks poissi, üks väike ja teine suur, kodunurgas ja kodumaal, õpivad tundma ja armastama selle elanikke, loodust, ajalugu ja rahvapärimust, saavad mõlemad jalgadesse rännukihu, omailma avardamise igatsuse ja oskuse. Ettekanne küsib ka, kuidas üldse maailma tajutakse, mis on seejuures oluline, ja kas maailma avastamiseks peame reisima.
Elle-Mari Talivee on Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse teadur, Tallinn Ülikooli EHI doktorant ja Eesti Kirjanduse Teabekeskuse kodulehe hoidja.
Tendentsid uuemas Põhjamaade lastekirjanduses
Lea Reitel Hoyer
Viimase 10 aasta Põhjamaade lastekirjandus on väga põnev nähtus, mida tasub lähemalt tutvustada. See on väga mitmepalgeline, uuenduslik nii vormilt kui ka teemadelt ning esteetiliselt kõrgel tasemel. Uuem lastekirjandus ei suuda tänapäeva lapsi suurt millegi ennekuulmatuga rabada – kõik tabuteemad on juba tee lasteraamatutesse leidnud. Põhjamaade lastekirjanduse paremik ei moraliseeri ega kasvata lapsi, vaid pakub neile kõrge kunstilise väärtusega lugemiselamusi ja mõtlemisainet elu keerukamate küsimuste lahkamisel. Huvitav tendents on see, et lastekirjanduse lugejaskonna ülemine vanusepiir on aastatega üha tõusnud. Põhjus võib olla selles, et paljud „täiskasvanute kirjanikud” on hakanud kirjutama ka lastele.
Lea Reitel Høyer (cand. mag. norra ja taani filoloogias – Tartu ja Kopenhaageni Ülikool; lastekirjanduse magister – Danmarks Pædagogiske Universitet) on taani keele õpetaja, taani keele ja kirjanduse õpikute kaasautor; Taani Kultuuriministeeriumi lastekirjanduse auhinnakomitee liige.
Põhjamaade uus lastekirjandus ja huumor
Ilona Martson
Kuulume kultuuri, mille lastekirjandus on mõeldamatu ilma huumorita. Meie jaoks on see nii selge, et tavaliselt sellest isegi ei räägita. Ei räägita ka selle tõttu, et nali kui selline allub üldse kirjeldamisele väga raskesti. Huumoriga on nagu armastusega – see kas on või seda pole. Ja nagu armastuse puhulgi, mõjub osale huumorist eriti halvavalt aeg. Eriti tagantjärele võib jääda tabamatuks – mis meid siis ometi omal ajal nii naerma ajas. Kuid on huumorit – nagu armastustki – mis elab kauem kui selle loojad.
Eesti lastekirjandus on väga selgelt seotud Skandinaavia lastekirjanduse traditsiooniga: näib, nagu saaks nii Põhjamaade kui Eesti lapsed naljast ühtemoodi aru. Samas on igal lastekirjanikul ka oma isikupärane naljasoon. Ettekanne püüabki keskenduda üksikute Põhjamaade autorite kirjutamisstrateegiatele ja uurida, mida on nad teinud selleks, et lugeja naerma saada.
Ilona Martson on ajakirjanik ja tõlkija, lasteajakirja Täheke peatoimetaja
Pipi ja Bamse Rootsi kultuuriloos
Mart Kuldkepp
Ettekanne keskendub kahele tegelaskujule, kes kuuluvad Rootsi lastekirjanduse enimtuntud ja armastatuimate kangelaste hulka. Just oma laia kultuurilise kõlapinna tõttu nii laste kui täiskasvanute seas on Pipi (Astrid Lindgren, 1944) ja Bamse (Rune Andreasson, 1966) sobivalt märgilised tegelased, kelle kaudu heita pilk Rootsi ühiskonna arengutesse ja muutumisse Teise maailmasõja ajal ja pärast seda. Ettekandes tuleb juttu sotsiaalsetest väärtustest, mida Pipi ja Bamse seiklused kannavad (või mida neist vähemalt välja on loetud), tegelaskujude retseptsioonist Rootsi kirjanduskriitikas ja ühiskonnas laiemalt, ning rollist, mida nad on mänginud uurimisobjektidena kirjandus- ja koomiksiteadlaste jaoks.
Mart Kuldkepp on Tartu Ülikooli germaani, romaani ja slaavi filoloogia instituudi skandinavistika osakonna doktorant.
Vanad ja lapsed Põhjamaade lastekirjanduses
Krista Kumberg
Millisena kujutab lastekirjandus vanu inimesi? Kas jõutakse ka vanusega kaasnevate probleemide-iseärasuste selgitamiseni? Või on ka siin eakas lapsele naljanumbriks? Olgu ette öeldud, et nalja nendega koos saab, aga nende üle heidetakse nalja haruharva. Selles mõttes on lastekirjanikud taktitundelised. Nad pigem joonivad alla tõiga, et üle ühe põlvkonna (või ka kahe) on läbisaamine ja teineteisemõistmine hoopis parem. Elutark, samas mängualdis vanavanem laseb lapsega suheldes „põlve lõnksu”. Ta ei pea kasvatama ja ema-isa kombel tulemuse eest vastutama. Pigem teeb ta lapsega kaasa (või algatab!) nii mõnegi tembu (näit Maria Parri ja Ulf Starki teostes). Mis ei takista oma eluvaadete edastamist. Üksikud raamatud jutustavad vana inimese probleemidest – seniilsus, vanadekodusse siirdumine (U. Stark, U. Nilsson, M. Parr). Mõni raamat aga laseb lugejal tundma õppida leina, mida kalli (vana)inimese kaotus kaasa toob.
Krista Kumberg on raamatukoguhoidja, kes on arvustanud lastekirjandust, kirjutanud lasteraamatuid ja teinud kaastööd almanahhile Nukits ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse toimetistele. Ta tutvustab lastele ja eakatele igal võimalusel väärt lastekirjandust.
21. oktoobril 2014 toimub Eesti Lastekirjanduse Keskuses Tallinnas, Pikk tn 73
Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse ühisseminar „Laps kirjanduses 2”.
Seekord keskendutakse Põhjamaade lastekirjandusele, mida on viimastel aastatel eesti keelde palju tõlgitud. Vaatluse alla tulevad nii klassikalised teosed, mis tänastele täiskasvanutelegi lapsepõlvest tuttavad (Pipi, Muumitrolli lood jne) kui ka tulevased klassikud. Võrreldakse eesti lasteraamatute karaktereid Põhjamaade lastekirjandusele iseloomulike tegelaskujudega, arutletakse nii põhjamaise huumori kui ka teostes edastatavate väärtuste üle. Milline on pilt, mis meile läbi tõlgete jõuab? Kas see kirjeldab tegelikult Põhjamaades toimuvat või valitakse meile raamatud, milliseid eesti lastekirjandusest ei leia? Missugust mõju on need tõlked meie lastekirjandusele avaldanud? Seminari lõpetab arutlus, milles uuritakse tõlgete ja algupärandite rolli meie lastekirjanduspildis.
Seminaril esitletakse ka Eesti Lastekirjanduse Keskuse toimetiste 5. numbrit, mis koosneb peamiselt mulluse seminari „Laps kirjanduses” ettekannetel põhinevatest artiklitest.
Osavõtt on tasuta, palume eelnevalt registreeruda aadressil elk@elk.ee 17. oktoobriks.
Registreerimine lõpetatud, kuna kõik kohad on täis!
Täiendav info:
Jaanika Palm, Eesti Lastekirjanduse Keskus, tel 5343 6586, jaanika@smail.ee
Elle-Mari Talivee, Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, tel 672 2846, ellemari@utkk.ee
Kava
10.30 Triin Soone (ELK). Avasõnad
10.35 Jaanika Palm (ELK). Põhjamaade lastekirjanduse tõlked taasiseseisvas Eestis
11.00 Mari Niitra (TÜ; Liivi Muuseum). Karlssoni maavillased sugulased. Kujuteldavate kaaslaste motiiv eesti lastekirjanduses
11.30 Mare Müürsepp (Pirita Majandusgümnaasium; TLÜ). Väga väike ja väga selge trompet. Muumilugude tegelane väike My
12.00 Ave Mattheus (TLÜ). Põhjamaade tüdrukuteraamatu särtsakad kangelannad
Juhatab Elle-Mari Talivee
12.30 ELK Toimetiste 5. vihiku esitlus
13.00-14.00 Lõuna
14.00 Elle-Mari Talivee (UTKK). Kaks maailmaavastajat: väike Illimar ja Nils Holgersson
14.30 Lea Reitel Høyer (Taani). Tendentsid uuemas Põhjamaade lastekirjanduses
15.00 Ilona Martson (Täheke). Põhjamaade uus lastekirjandus ja huumor
15.30 Mart Kuldkepp (TÜ). Pipi ja Bamse Rootsi kultuuriloos
16.00 Krista Kumberg (Lääne Maakonna Keskraamatukogu). Vanad ja lapsed Põhjamaade lastekirjanduses
Juhatab Jaanika Palm
16.30-17.00 Diskussioon
Ettekannete tutvustused
Tähelepanekuid Põhjamaade lastekirjanduse taasiseseisvusaja tõlgetest
Jaanika Palm
Alates aastast 1991 kuni tänaseni on soome, rootsi, taani, norra ja islandi lastekirjandusest eesti keelde tõlgitud üle 500 teose. Millised on raamatud, mis kirevast ja mitmekesisest Põhjamaade lastekirjandusest meieni on jõudnud, kellele need on mõeldud ja milliseid probleeme käsitlevad, kuidas eesti kultuuriruumi sobituvad ning millist rolli siin mängivad – neile küsimustele otsib oma ettekandes vastust Jaanika Palm (MA), Eesti Lastekirjanduse Keskuse lastekirjanduse uurija.
Karlssoni maavillased sugulased. Kujuteldava kaaslase motiiv eesti lastekirjanduses
Mari Niitra
A. Lindgreni teosed jõudsid eesti lugejani V. Beekmani tõlgete kaudu 1950. aastate lõpus. On arvatud, et osalt tänu neile sai alguse ka eesti lastekirjanduses mängulisuse laine. Ilmusid klassikaks saanud E. Raua „Sipsik” (1962) ja I. Marani „Londiste, õige nimega Vant” (1972), E. Niidu Krõlli-lood, A. Reinla „Pätu” (1988). Traditsioon püsib elujõulisena ka tänapäeval, võttes kohati vägagi lennukaid vorme alates sõbralikust kõhuussist A. Kivirähkil kuni sama sõbraliku luukereni P. Raual. Ettekanne vaatleb eesti lastekirjanduse kujuteldavaid kaaslasi lähemalt, kaaludes võimalikke seoseid Lindgreni tegelastega ning püüab üldistada nende funktsioone.
Mari Niitra on Liivi Muuseumi juhataja ja TÜ semiootika doktorant. Väitekirja teemaks on lapseteadvuse ja lastekirjanduse poeetika vastastikused seosed.
Väga väike ja väga selge trompet. Muumilugude tegelane väike My
Mare Müürsepp
Ettekanne süveneb Tove Janssoni ühe tegelase arengulukku, nimelt jälgitakse väikese My ilmumist ja esinemist eri muumilugudes, nagu „Muumipapa memuaarid”, „Ohtlik jaanipäev”, „Trollitalv”, „Nähtamatu laps ja teisi jutte” ning „Muumipapa ja meri”. Töös on kasutatud nii eelnevaid tegelaskujude analüüse eri maade lastekirjanduse uurijatetöödes kui ka tegeldud kõnekamate episoodide lähilugemisega.
Mare Müürsepp (PhD) on lastekirjanduse lektor, kriitik ja samal ajal klassiõpetaja Pirita Majandusgümnaasiumis. Ta on aastaid tegelnud lastekirjanduse klassika tutvustamisega eri haridusastmete õpetajatele ja raamatukogutöötajatele, koostanud kooliõpikuid ja lastekirjandus-alaseid õppematerjale. Tove Janssoni loomingut on ta uurinud koos üliõpilastega nende lõputöödega päädinud uurimustes ja osalenud ühisprojektides Soome kolleegi Katri Sarmavuoriga. 2014. a suvel korraldas Mare Müürsepp õpetajatele Tove Janssoni juubeliseminari Tallinnas ja Helsingis.
Põhjamaade tüdrukuteraamatu särtsakad kangelannad
Ave Mattheus
Põhjamaade laste- ja noortekirjanduses on olnud läbi aegade mitmeid tähelepanuväärseid naistegelasi, silmapaistval tasemel on olnud ja on praegugi tüdrukuteraamat. Nii mõnegi noore põhjamaise kangelanna tegemistest oleme saanud lugeda ka eesti keeles. Nimetagem kasvõi Anni Swani jutustust „Kaarina suvi” (soome 1918, eesti 1932), Karin Michaelise Bibi-lugude seeriat (taani 1929-1939, eesti 1931-1937), Astrid Lindgreni Pipi Pikksuka (rootsi 1945, eesti 1968) ja Madlikese lugusid (rootsi 1960-1983, eesti 1984-1999) või tema teisi säravaid kangelannasid. Uuemast ajast võiks esile tõsta Heidi Linde jutustust „Pym Pettersoni äpardunud perekond” (norra 2012, eesti 2014). Ettekandes uuritakse, millised on need Põhjamaade laste- ja noortekirjanduse kangelannad, kes on jõudnud eestikeelse lugejani – milliseid naise-/tüdrukutüüpe nad esindavad, milliseid väärtushinnanguid endas kannavad. Arutlen ka eesti laste- ja noortekirjanduse konteksti üle, kuhu need teosed toona paigutusid või praegu paigutuvad.
Ave Mattheus (PhD) on Tallinna Ülikooli Eesti Keele ja Kultuuri Instituudi võrdleva kirjandusteaduse dotsent.
Kaks maailmaavastajat: väike Illimar ja Nils Holgersson
Elle-Mari Talivee
Ettekanne on katse võrrelda kaht üsna erinevat, ent siiski ühisjoonelist rännuraamatut. Nende autoreid võiksid iseloomustada sõnad, millega ühele neist, Selma Lagerlöfile, omistati Nobeli preemia: kõrgelennuline idealism, ere kujutlusvõime ja südamest tulev tundlikkus maailma tajuda. Raamatuis rändavad kaks poissi, üks väike ja teine suur, kodunurgas ja kodumaal, õpivad tundma ja armastama selle elanikke, loodust, ajalugu ja rahvapärimust, saavad mõlemad jalgadesse rännukihu, omailma avardamise igatsuse ja oskuse. Ettekanne küsib ka, kuidas üldse maailma tajutakse, mis on seejuures oluline, ja kas maailma avastamiseks peame reisima.
Elle-Mari Talivee on Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse teadur, Tallinn Ülikooli EHI doktorant ja Eesti Kirjanduse Teabekeskuse kodulehe hoidja.
Tendentsid uuemas Põhjamaade lastekirjanduses
Lea Reitel Hoyer
Viimase 10 aasta Põhjamaade lastekirjandus on väga põnev nähtus, mida tasub lähemalt tutvustada. See on väga mitmepalgeline, uuenduslik nii vormilt kui ka teemadelt ning esteetiliselt kõrgel tasemel. Uuem lastekirjandus ei suuda tänapäeva lapsi suurt millegi ennekuulmatuga rabada – kõik tabuteemad on juba tee lasteraamatutesse leidnud. Põhjamaade lastekirjanduse paremik ei moraliseeri ega kasvata lapsi, vaid pakub neile kõrge kunstilise väärtusega lugemiselamusi ja mõtlemisainet elu keerukamate küsimuste lahkamisel. Huvitav tendents on see, et lastekirjanduse lugejaskonna ülemine vanusepiir on aastatega üha tõusnud. Põhjus võib olla selles, et paljud „täiskasvanute kirjanikud” on hakanud kirjutama ka lastele.
Lea Reitel Høyer (cand. mag. norra ja taani filoloogias – Tartu ja Kopenhaageni Ülikool; lastekirjanduse magister – Danmarks Pædagogiske Universitet) on taani keele õpetaja, taani keele ja kirjanduse õpikute kaasautor; Taani Kultuuriministeeriumi lastekirjanduse auhinnakomitee liige.
Põhjamaade uus lastekirjandus ja huumor
Ilona Martson
Kuulume kultuuri, mille lastekirjandus on mõeldamatu ilma huumorita. Meie jaoks on see nii selge, et tavaliselt sellest isegi ei räägita. Ei räägita ka selle tõttu, et nali kui selline allub üldse kirjeldamisele väga raskesti. Huumoriga on nagu armastusega – see kas on või seda pole. Ja nagu armastuse puhulgi, mõjub osale huumorist eriti halvavalt aeg. Eriti tagantjärele võib jääda tabamatuks – mis meid siis ometi omal ajal nii naerma ajas. Kuid on huumorit – nagu armastustki – mis elab kauem kui selle loojad.
Eesti lastekirjandus on väga selgelt seotud Skandinaavia lastekirjanduse traditsiooniga: näib, nagu saaks nii Põhjamaade kui Eesti lapsed naljast ühtemoodi aru. Samas on igal lastekirjanikul ka oma isikupärane naljasoon. Ettekanne püüabki keskenduda üksikute Põhjamaade autorite kirjutamisstrateegiatele ja uurida, mida on nad teinud selleks, et lugeja naerma saada.
Ilona Martson on ajakirjanik ja tõlkija, lasteajakirja Täheke peatoimetaja
Pipi ja Bamse Rootsi kultuuriloos
Mart Kuldkepp
Ettekanne keskendub kahele tegelaskujule, kes kuuluvad Rootsi lastekirjanduse enimtuntud ja armastatuimate kangelaste hulka. Just oma laia kultuurilise kõlapinna tõttu nii laste kui täiskasvanute seas on Pipi (Astrid Lindgren, 1944) ja Bamse (Rune Andreasson, 1966) sobivalt märgilised tegelased, kelle kaudu heita pilk Rootsi ühiskonna arengutesse ja muutumisse Teise maailmasõja ajal ja pärast seda. Ettekandes tuleb juttu sotsiaalsetest väärtustest, mida Pipi ja Bamse seiklused kannavad (või mida neist vähemalt välja on loetud), tegelaskujude retseptsioonist Rootsi kirjanduskriitikas ja ühiskonnas laiemalt, ning rollist, mida nad on mänginud uurimisobjektidena kirjandus- ja koomiksiteadlaste jaoks.
Mart Kuldkepp on Tartu Ülikooli germaani, romaani ja slaavi filoloogia instituudi skandinavistika osakonna doktorant.
Vanad ja lapsed Põhjamaade lastekirjanduses
Krista Kumberg
Millisena kujutab lastekirjandus vanu inimesi? Kas jõutakse ka vanusega kaasnevate probleemide-iseärasuste selgitamiseni? Või on ka siin eakas lapsele naljanumbriks? Olgu ette öeldud, et nalja nendega koos saab, aga nende üle heidetakse nalja haruharva. Selles mõttes on lastekirjanikud taktitundelised. Nad pigem joonivad alla tõiga, et üle ühe põlvkonna (või ka kahe) on läbisaamine ja teineteisemõistmine hoopis parem. Elutark, samas mängualdis vanavanem laseb lapsega suheldes „põlve lõnksu”. Ta ei pea kasvatama ja ema-isa kombel tulemuse eest vastutama. Pigem teeb ta lapsega kaasa (või algatab!) nii mõnegi tembu (näit Maria Parri ja Ulf Starki teostes). Mis ei takista oma eluvaadete edastamist. Üksikud raamatud jutustavad vana inimese probleemidest – seniilsus, vanadekodusse siirdumine (U. Stark, U. Nilsson, M. Parr). Mõni raamat aga laseb lugejal tundma õppida leina, mida kalli (vana)inimese kaotus kaasa toob.
Krista Kumberg on raamatukoguhoidja, kes on arvustanud lastekirjandust, kirjutanud lasteraamatuid ja teinud kaastööd almanahhile Nukits ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse toimetistele. Ta tutvustab lastele ja eakatele igal võimalusel väärt lastekirjandust.
