22. oktoobril 2020 kell 10.30–16 toimus juba kaheksandat korda Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse ühisseminar „Laps kirjanduses“. Seminari alapealkiri oli seekord „Mäng ja lastekirjandus“ ning see uuris, milline roll on mängul lasteraamatutes.
Ütlus „Mäng on väikese inimese töö“, on üldtuntud, kuid kas me ka teame, mis on mäng teoreetiliselt ja kuidas seda uurida saab? Kas oskame arvata, mil moel mäng lastekirjanduses väljendub, kes on meie kõige mängulisemad kirjanikud ning kuidas noortele lugejatele selline kirjandus mõjub? Kas mõistame, miks on oluline keelemäng või nukuteater, mänguline lasteraamat või lustlik muuseumiprogramm, õpetaja või lapsevanema võime märgata lastekeele rikkust? Nendele küsimustele otsisid seminariettekannetes vastust Oliver Laas, Jaanika Palm, Krista Kumberg, Mari Niitra, Taavi Tõnisson, Katre Kikas, Keiti Vilms, Andra Kütt ja Elle-Mari Talivee.
Lastekirjanduse uurija ja seminari korraldaja Jaanika Palmi sõnul ei ole mängu ja lastekirjanduse suhteid ammuilma põhjalikuma vaatluse alla võetud. „On tore, et nüüd tänu sellele seminarile saime teemast niivõrd mitmekülgse pildi. Vaadeldi ju mängu nii mänguteoreetilisest vaatepunktist, uuriti eri teoste mängulisust kui käsitleti ka viise, kuidas mängulisuse abil rohkem lapsi ja noori lugemise juurde tuua.“ Palm loodab, et pärast seminari on osalejail kergem lastekirjanduses mängu märgata ning nad saavad palju inspiratsiooni lugemisteemadele loovamalt lähenemiseks.
Underi ja Tuglase kirjanduskeskus vanemteaduri Elle-Mari Talivee sõnul oli seminari kava mitmekülgne ja põhjalik. Ta ise ootas väga muuhulgas arutlust mängu piiridest Andrus Kivirähki loomingus: „Mu oma poisid on kasvanud suureks just tema lasteraamatutega ning see lõbus julgus, mis neis õpetab kõige üle sõbralikult naerma, on justkui osa sellisest leidlikust mängust, mis aitab igapäevamaailmaga hakkama saada.“ Sõna „mäng“ paneb Talivee sõnul juba iseenesest kuklakarvad põnevusest ja ootusärevusest püsti tõusma.
Seminarisarja „Laps kirjanduses” sai alguse 2013. aastal. See toob igal sügisel lastekirjanduse keskusesse kokku Eesti parimad lastekirjanduse uurijad ja spetsialistid, kes süüvivad olulistesse lasteraamatutega seotud teemadesse. Möödunud aastatel on arutletud huumori olemuse üle, vaagitud lastele mõeldud klassika olulisust, süüvitud Põhjamaade lasteraamatutesse, keskendutud tsensuurile ja tabudele tänapäeva lastekirjanduses ning kooli ja kirjanduse suhetele.
Otseülekannet seminarist on võimalik järele vaadata Eesti lastekirjanduse keskuse Facebooki-lehel.
Seminari toetab Eesti kultuurkapital.
KAVA
10.30 Oliver Laas. „Millest me räägime, kui me räägime mängust?“
11.00 Jaanika Palm. „(Laste)kirjandus ja/kui mäng“
11.30 Krista Kumberg. „„Mina mängin Robinsoni …“ ehk üksiku lapse mängude eripära“
12.00 Mari Niitra. „Kutse mängule. Mõnda uuematest eesti pildiraamatutest“
12.30–13.30 LÕUNA
13.30 Taavi Tõnisson. „Mäng teatris“
14.00 Katre Kikas. „Mäng mängu piiridel Andrus Kivirähki lasteraamatutes“
14.30 Keiti Vilms. „Keel mängu või meel kängu“
15.00 Andra Kütt. „Kust see laps need sõnad võtab ehk keelelise kasvukeskkonna mõjust lapse kõne arengule“
15.30 Elle-Mari Talivee. „Siilimäng Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muusemi programmis“
ETTEKANNETE TUTVUSTUS
Millest me räägime, kui me räägime mängust?
Oliver Laas, Tallinna Ülikooli Humanitaarteaduste instituudi filosoofia nooremlektor; Eesti Kunstiakadeemia Vabade kunstide teaduskonna dotsent ja nooremteadur
Mäng on erinevate distsipliinide piires töötavate uurijate süvenenud tähelepanu objektiks olnud alates 19. sajandist. Uuritud on loomade ja inimeste mängu, laste ja täiskasvanute mänge, mängimist erinevates kultuurides ning mängulisuse ilminguid erinevates valdkondades. Tulemuseks on erinevad ja kohati vastandlikud käsitlused mängust ning mängimisest. Brian Sutton-Smith on väitnud, et sellised erimeelsused tulenevad erinevatest mängimisest mõtlemise viisidest. Käesolev ettekanne püüab näidete varal näidata, et need viisid mõjutavad ka mängimise määratlusi, mille aluseks on sageli vaikivad eeldused mängude ja mängimise kohta.
(Laste)kirjandus ja/kui mäng
Jaanika Palm, Eesti Lastekirjanduse Keskuse lastekirjanduse uurija
Hollandi kultuuriuurija Johan Huizinga määratleb mängu kui vabatahtlikku toimingut või tegevust, mida sooritatakse teatud kindlaksmääratud aja- ja ruumipiirides, vabatahtlikult omaks võetud, kuid tingimata siduvate reeglite järgi; tema eesmärk on temas eneses ja teda saadab põnevus- ning rõõmutunne ja teadmine tema „teistsugususest“ „tavalise eluga“ võrreldes (Huizinga 2004: 38–39). Avaralt võttes on need tunnused üle kantavad ka kirjandusele. Nagu mängul lapsepõlves üldse, on ka lastekirjanduses mängu roll märgatavam kui täiskasvanutele mõeldud kirjavaras. Ettekandes uuritaksegi, kuidas väljendub mängulisus lastekirjanduses, millistel tasanditel ja kuidas võime mängu märgata ning millist eesmärki see täidab.
„Mina mängin Robinsoni …“ ehk üksiku lapse mängude eripära
Krista Kumberg, Lääne maakonna keskraamatukogu raamatukoguhoidja
Põneva, lõbusa ja menuka lasteraamatu lehekülgedele on enamasti lahti lastud punt poisse-tüdrukuid, kelle sekeldustele-mängudele lugejal on tore kaasa elada. On äratundmisrõõmu, mõnikord tuleb mõni mäng raamatulehekülgedelt päris ellu üle. Kuid päris elus on ka palju üksikuid (või end üksikuna tundvaid) lapsi. Millised raamatud peegeldavad nende mänge ja mõtteid? Millised need mängud ja mõtted on ning kas need on ajas muutunud? Kas need (mõtte)mängud on kirjutatud ise kogetu-läbielatu või jälgimise-ettekujutamise-kaasaelamise pealt? Nende küsimuste saatel teen väikese retke mööda lasteraamatuid.
Kutse mängule. Mõnda uuematest eesti pildiraamatutest
Mari Niitra, Liivi Muuseumi juhataja, Tartu Ülikooli lastekirjanduse assistent
Mis võiks veel paremini lapse fantaasiat ja loovust stimuleerida kui mitte mänguline pildiraamat? Sündigu see siis kirjaniku ja kunstniku kongeniaalses sähvatuses või hoopis autoriraamatuna ühe inimese käe all. Viimaste aastate eesti pildiraamatusaagis leidub nii sõna- kui pildimängulisi teoseid. Ettekandes püüan vaadelda, kuidas neis toimub tõlkimine sõnalisest väljendusviisist pildilisse ja vastupidi; milliseid ootamatuid kujundeid pildi-sõna sümbioos võib luua ja kuidas vahealade, lünkade ja ümberütlemiste kaudu kujuneb fantaasiarikas tervik.
Mäng teatris
Taavi Tõnisson, Eesti Noorsooteatri näitleja
Viljandi kultuuriakadeemias näitlejaerialal õppides tekkis mul haruldane võimalus meistriklassis kohtuda lavastaja Adolf Šapiroga. Küsisin temalt, mis teater tema jaoks on. Tema vastas…
Kas teater on mäng? Kas näitleja mängib laval? Kui teater on mäng, siis millistele reeglitele mäng allub? Kuidas mängima hakata? Kuidas leida mängu käivitavad mootorid? Kuidas mängu elus hoida?
Lapstegelasi on Eesti Noorsooteatri (endine NUKU) lavastustes läbi aja olnud palju, aga lapsnäitlejaid on laval harva. Miks see nii on? Millised on lapsnäitleja lavastuses kasutamise eelised ja millised on miinused?
Kas lapspublik erineb täiskasvanud publikust? Mil moel? Kuidas need erinevused näitlejate mängu mõjutavad?
Mäng mängu piiridel Andrus Kivirähki lasteraamatutes
Katre Kikas, Eesti Kirjandusmuuseumi teadur
Johan Huizinga määratluse järgi on mäng vabatahtlik, mängul on omad, just konkreetses mänguruumis kehtivad reeglid; mäng on tavareaalsusest selgelt piiritletud ning puuduvad utilitaarsed eesmärgid. Huizinga määratluse kaudu Kivirähki raamatutele lähenemine võimaldab käsitleda mänguna/mängureaalsusena mitte üksnes seda, mida raamatutes nii nimetatakse, vaid ka muid mängu tunnustele vastavaid sala- ja unistustemaailmu.
Teemad, mida seda kaudu puudutan: kujutlusvõimega ja kujutlusvõimeta inimesed, mängumaailma piiritlemine ning piiride ületamine, mängumaailma jagatavus, laps ja täiskasvanu, mäng ja päriselu, mäng ja vale, mäng ja mänguasjad, mäng ja igavus.
Keel mängu või meel kängu
Keiti Vilms, kalamburist ja emakeele populariseerija
Sotsiaalmeedia kasutamine eesti keele ja kirjanduse õpetamiseks.
Kust see laps need sõnad võtab ehk keelelise kasvukeskkonna mõjust lapse kõne arengule
Andra Kütt, Tallinna Ülikooli keeleteaduse doktorant, nooremteadur; Keeleilu Erahuvikool
Lastele suunatud kõne ehk see, kui palju, millal ja kuidas vanemad lapsega suhtlevad, on tähtis varakult, sest erinevused laste keelelistes võimetes ilmnevad juba esimesel eluaastal. Kuidas toetada lapse keelelist arengut ning mis roll on sellel (keele)mängus?
Siilimäng Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muusemi programmis
Elle-Mari Talivee, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse vanemteadur, Tallinna Ülikooli teadur
Friedebert Tuglas kirjutas 15-aastaselt lasteloo „Siil“ ja redigeeris selle viiskümmend aastat hiljem raamatukeseks, mida tunneme praegu. Uus variant pakub lugemiselamust nii lapsele kui ka täiskasvanule, oluliseks tegelaseks on aga mõlemal korral metsast leitud siilike. Underi ja Tuglase muuseumi programmis oleme siili abiga tutvustanud loodust ja kirjandust kõige väiksematele muuseumikülastajatele. Ettekande esimene pool räägib muuseumi „Siilimängust“, ettekande teises pooles küsin, miks on sellised mängud vajalikud.
