„Laps kirjanduses 10. Noorus on ilus aeg!?“
25. oktoobril 2022 Eesti Lastekirjanduse Keskuses
Eesti Lastekirjanduse Keskus ning Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus korraldavad järjekorras juba kümnenda seminari sarjast „Laps kirjanduses“. Kuna seminar hakkab jõudma teismeliseikka ning noortekirjandus kuigi sageli avalikkuses käsitlemist ei leia, on seekord päeva keskmes just see valdkond. Seminaril uuritakse viimaste aastate suundumusi Eesti noortekirjanduses, tehakse kokkuvõtteid paarikümne aasta pikkusest noorteromaanivõistlusest, pakutakse ideid värske noortekirjanduse koolitundides kasutamiseks, arutletakse noortefilmi ja ‑kirjanduse seoste üle, meenutatakse Nõukogude Eesti tütarlastekirjandust, kuid heidetakse pilk ka Põhjamaade noortekirjandusele. Teemat aitavad lahata kirjandusteadlased, kirjastajad, õpetajad, noortekirjanduse ja -filmide loojad, sõna saavad ka noored ise.
Täname Eesti Kultuurkapitali seminari toetamise eest.
Seminaril osalemiseks registreeri end SIIN
Otseülekannet seminarist on võimalik jälgida ka ERR kultuuriportaalist ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse Facebooki lehelt. (Ülekande vaatamiseks registreerima ei pea.)
Kava
NB! Kavas võib tulla muudatusi
10.30
Noortekirjandus kui nooruse manifest. Põlvkondlikkus algupärastes noorteromaanides
Andrus Org, Tartu Ülikooli eesti kirjanduse lektor
Ettekandes tehakse sissevaade põlvkondlikkuse kujutamisse 2010. aastate eesti noorteromaanides. Millisena paistab neis teostes generatsioon, kellele sotsiaalmeedia on globaalne kodu ja kellele digitehnoloogia annab identiteedi? Milliseid väärtusi see põlvkond hindab ja milliseid hoiakuid endas kannab? Pilk algupärastele noorteromaanidele sedastab need alusväärtused, millele praegused noored apelleerivad. Fookuses on noortele adresseeritud teoste eetiline (didaktiline) funktsioon, mille kaudu piirjoonistub ühtlasi noorte väärtusmaailm ja enesekuvand.
11.00
Noortekirjanduse iseäralikud ja kaunid kannatused
René Tendermann, kirjastaja ja tõlkija, Rahva Raamat
Eesti originaalse noortekirjanduse tase, kui vähesed imelised erandid välja arvata, on üsna kehvake. Seetõttu on ülimalt tähtis, et eesti keeles ilmuksid hea tasemega rahvusvaheliselt menukad noorteraamatud. Raamatud avardavad noore maailmapilti ja pakuvad vastuseid tema jaoks olulistele küsimustele. Hea noortekirjanduse väljaandmise juures ei pääse üle ega ümber tõlke ja toimetamise kvaliteedist – selle kaudu õpib noor ka eesti keelt. Viimasel ajal on noorteraamatute tõlgete tiraažid järsult kukkunud, kõrge omahinna tõttu on aastas ilmuvate nimetuste arv languses.
11.30
22 aastat noorteromaanivõistlust
Jaanika Palm, Eesti Lastekirjanduse Keskuse lastekirjanduse uurija
Aastal 2000 toimus esimene lastekirjanduse keskuse ja Tänapäeva kirjastuse noorteromaanivõistlus. Võistlusel saavutas esikoha Aidi Vallik, luuletav õpetaja Haapsalust, kelle „Kuidas elad, Ann?“ hõivas kohe koha kooli kirjavaras ega plaanigi sealt lahkuda. Nüüd, 22 aastat ja 11 võistlust hiljem, mil tosinanda võistluse käsikirjad on žüriiliikmete kirjutuslaudadele, öökappidele ja diivaninurkadesse jõudnud, on paras aeg teha kokkuvõtteid ja analüüsida, kes on selle võistluse innukamad osalejad, milliseid teemasid ja probleeme on armastatud kajastada ning kas nüüd, mil olud me ümber on kardinaalselt muutunud, on noorteromaanivõistluse järele üldse vajadust.
12.00
„Mitte midagi“ või siiski midagi Taani ja Norra noortekirjandusest
Lea Reitel Høyer, Norra ülikooli (OsloMet) haridusteaduste instituudi norra keele ja kirjanduse õppejõud
Taani ja Norra noortekirjandus on mitmekesine ja sageli kõrge esteetilise kvaliteediga, kuid uurimused näitavad, et Skandinaavia noored loevad vabal ajal üha vähem. Samas leiavad paljud noored, et kirjandusõpetus koolis on huvitav ja kaasahaarav. Kirjandus, mida õpetajatele meeldib koolis käsitleda ja raamatud, mida noored vabal ajal vabatahtlikult loevad, on üsna erinevad nähtused, kuid õnneks on neil ka terve rida ühisjooni. Neist joontest lähtudes püüab ettekanne anda põgusa ülevaate tendentsidest uuemas taani ja norra noortekirjanduses ning tuua näiteid eripalgelistest ja huviäratavatest teostest.
Vaheaeg
13.30
Noortekirjanduse roll minu elus
Eva Kreem, Kadrioru Saksa Gümnaasiumi 9. klassi õpilane
Ettekandes püütakse määratleda noortele mõeldud kirjanduse mõistet ja piire ning vaadeldakse noore arengut läbi kirjanduse. Samuti uuritakse peamiselt iseenda lugejakogemusele tuginedes, mida ja kuidas noored loevad ning milliseid raamatuid lugeda tahavad. Sellest tulenevalt tuuakse välja ka ootused noortekirjandusele ja -kirjanikele.
13.45
Noortekirjanduse piirid ja tähtsus noore inimese jaoks. Kas noor inimene tahab olla kirjanduses piiritletud?
Elisabet Heinsalu, luuletaja, Kirjanike Liidu noored liige
Mis on noortekirjandus ja kellele see on mõeldud? Kas noortekirjandust peaks määratlema eraldi žanrina ja kust jookseb noore inimese ja noortekirjanduse piir? Kas meil on siis on vaja noortekirjandust?
Pilk noore inimese vaatepunktist, kes on noortekirjandusest üle hüpanud. Noorena noortekirjandust lugeda tundub enese liiast raamidesse surumine ja noort inimest pisendav, sest tahetakse täiskasvanu olla. Sellegipoolest ka täiskasvanuna noortekirjanduse lugemine tundub kummastav, sest tahetakse paista ehk targem ja haritum.
14.00
Kas värskel noortekirjandusel on asja koolitundi?
Siim Lill, Luunja kooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja, luuletaja
Kirjanduse üks oluline roll on hoida elus kujutlusvõime känguvaid kombitsaid. Koolitunni steriilses keskkonnas on see pidev võitlus: kuidas tekitada tekstidega emotsionaalne side, kuidas leida tekstile kohta kõikehõlmavate ekraanide kõrval, kas üldse on võimalik noortele näidata, et lugemisega karastamine aitab ümbritseva maailma, ajaloo ja kultuuriga sidet luua? Toon näiteks põhikoolile pakutava noortekirjanduse klassikalised teosed ja võrdlen neid värskemate tekstidega. Kas värske noortekirjandus kõnetab rohkem ja kas ta suudab täita talle koolisüsteemis antud rolli?
14.30
Tütarlapse kuju Nõukogude Eesti tüdrukutekirjanduses
Johanna Ross, kirjandusteadlane, ajakirja Keel ja Kirjandus peatoimetaja
Hilisnõukogude Eesti noortekirjanduses võib rääkida tüdrukuteraamatute lainest, mille algatas Silvia Rannamaa kuulus Kadri-diloogia (1959–1963) ning mis jätkus Silvia Truu, Heljo Männi, Aino Perviku jt jutustustega. Neis jutustustes on peategelasteks tütarlapsed ja süžeeliinid puudutavad soorolliga seonduvaid küsimusi, sh suhteid vastassugupoolega. Ettekanne kirjeldab, kuidas tekstides joonistatakse välja naiselikku, poistele vastanduvat tütarlapsekuju, ning püüab seda kontekstuaalselt mõtestada.
15.00
Kuidas seletada kurjust?
Aidi Vallik, kirjanik ja stsenarist
Raske on leida inimest, kes enda kohta ei arvaks, et ta on hea inimene. Kui see oleks tõsi, siis peaks aga maailm olema juba hoopis parem paik, kus ei sünniks kurjust. Ometi on see kõik jätkuvalt maailmas olemas, seega sünnib kurjus paradoksaalselt neistsamadest inimestest, kes usuvad end olevat head. Mind on kirjanikuna kogu aeg huvitanud, kuidas ja miks see niimoodi on. Tegelesin kurjuse teemaga juba oma üsna varases nooruses kirjutatud noorteraamatus „Mis teha, Ann?“, veidi hiljem natuke noorematele koolilastele kirjutatud „Narkohollos“ ja „Koletise loos“, ning nüüd jõudsin kuidagi välja filmini „Tagurpidi torn“, mis samamoodi tegeleb kurjuse märkamatu sünni küsimustega. „Tagurpidi tornis“ ma jälgin kurjuse ratta veeremaminekut viie lapse ja nende kodude kaudu. Kuidas võib avalduda meie, täiskasvanute hämar ning iseendagi poolt teadvustamata hingeosa, meie laste tegudes ning otsustes, sellest räägib mu film ja sellest kõnelen ka oma ettekandes.
15.30
Poiss minus eneses
Ilmar Raag, stsenarist ja kirjanik
Minu filme käivitab mingi emotsioon. Tugev emotsioon, mis teeb loo isiklikuks. Filmi „Klass“ puhul oli selleks isiklik kokkupuude vägivallaga koolis ja nõukogude ajateenistuses. Minu viimase filmi puhul oli selleks esimese armumise mälestus. Teisalt olen ma ilmselt üheaegselt moralist ja samas ka relativist. Igal mündil on kaks külge ja igas loos on oma paradoks. Selles perspektiivis kõneleb minus alati täiskasvanu, aga võib-olla mitte samavõrd pedagoog.
