„Laps kirjanduses 11. Raamatukogu toob kokku“
23. oktoobril 2023 Eesti Lastekirjanduse Keskuses
Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus ning Eesti Lastekirjanduse Keskus on kümme aastat ühiselt korraldanud seminari „Laps kirjanduses“. Seekordne, 11. seminar tähistab ühtlasi Eesti Lastekirjanduse Keskuse 90. sünnipäeva, kuna 12. novembril 1933. aastal asutati ELK eelkäija, Tallinna Noorteraamatukogu, esimene spetsiaalselt lastele ja noortele loodud raamatukogu. Kuna raamatukogu toob kokku nii raamatute tegijad kui nende lugejad, uurimegi seekordsel seminaril, mismoodi on toimunud ja toimub lastele kirjutamine, tõlkimine ning toimetamine ja milliseid viise raamatute lasteni viimiseks on aegade jooksul kasutatud.
Täname Eesti Kultuurkapitali seminari toetamise eest.
Seminaril osalemiseks registreeri end SIIN.
Otseülekannet seminarist on võimalik jälgida ka ERR kultuuriportaalist ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse Facebooki lehelt. (Ülekande vaatamiseks registreerima ei pea.)
Kava
NB! Kavas võib tulla muudatusi
10.30
„Sured wägga head orangi ounad“ – võõraste maade kirjeldustest laste misjonijuttudes 19. sajandi keskel
Maris Saagpakk, Tallinna Ülikooli saksa kultuuriloo ja kirjanduse dotsent, Eesti tõlkeloo teadusteema uurija
19. sajandi keskpaigas ilmub eestikeelset ilukirjandust vähe, peamised žanrid on luuletused-laulud, valmid ja vaimulikud jutud. Eraldi lastele suunatud kirjanduseks olid peamiselt vaid kooliõpikutes ilmunud tekstid. Huvitavaks erandiks on aga lastele mõeldud misjonijutukesed, mida anti üllatava järjekindlusega välja nii Eestis, aga ka Kuramaal, Riias ja Saksamaal. Kokku ilmus alates 1850. aastatest eraldi trükistena kümneid jutukesi.
Misjoniraamatukeste originaalid on ilmselt olnud ingliskeelsed, eesti keelde tõlgitud on nad aga saksa keele kaudu. Huvitav on antud sarja irdumine toona tavapärasest muganduse ja lihtsustamise strateegiast võõraste maade tutvustamisel. Ettekanne vaatleb misjonijutukeste tegevuspaikade geograafilist ulatust ja võrdleb seda sama perioodi ajakirjanduses tavapärase võõraste maade kujutamise praktikaga. Juttu tuleb „Kina ma“ teest, „Idda-India kohwist“ „Wirgini tubbakast“ ja „kokussepuu pähklitest“.
11.00
Lasteraamatukogust Eesti Vabariigis enne nõukogude okupatsiooni
Piret Lotman, Eesti Rahvusraamatukogu vanemteadur /ajaloolane
Eesti avalike raamatukogude võrku hakati üles ehitama koos Eesti Vabariigiga 1919. aastal. Ettekandes püütakse leida vastust küsimusele, milline koht ja kas üldse oli selles lasteraamatukogul. Millisena käsitati lasteraamatukogu kahe maailmasõja vahelises Euroopas ja millest sõltus lastele mõeldud raamatukogu asutamine reaalselt? Kuidas sobitusid euroopalikud ideed meie oludesse ja milline lahendus leiti noore lugeja raamatukogu jaoks Eestis?
11.30
Tuglase raamatukogu ja lapselik uudishimu
Elle-Mari Talivee, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse vanemteadur / Tallinna Ülikooli teadur
Tuglas on 85-aastaselt oma raamatukogu saatuse pärast muretsedes osutanud, et tegemist on tema neljanda raamatukoguga: nooruspõlve oma kandus vanematekodust laiali siis, kui ta 1906–1917 pagulasena Euroopas rändas; Soome pelgupaigas tekkinu põles maha koos sõprade majaga; kolmas sai kannatada Teises maailmasõjas. Lisaks on Tuglas meenutanud pisut ka lugemisvara, mis teda võlus lapsena. Neljanda raamatukogu pärandas Tuglas teaduste akadeemiale ning see on säilinud tervikuna muuseumis Väikese Illimari tänaval, sisaldades ühtpidi Tartu kogust säilinut, ent ka neid raamatuid, mis lisandusid 1944–1971. Selle lugemisvara hulgas on paljugi sellist, mis võiks paeluda ka/hoopis noort lugejat.
12.00
Krunniga tädi ja hiirvaikne ruum – kas ikka veel?
Krista Kumberg, Lääne Maakonna Keskraamatukogu bibliograaf
(Laste)raamatukogu ja seal ametis oleva bibliotekaari kuvand kirjanduses ei muutu sugugi nii kiiresti nagu tegelikkuses. Nende kirjeldamisel kohtab ikka veel palju kinnisarusaamu, mis toovad mõistva, teinekord ka äratundva muige huultele. Mõlemaid kujutatakse ennemini konservatiivses võtmes, enamasti küll sooja poolehoiuga, kuid juhtub sedagi, et elatakse mingid lapsepõlves saadud halvad kogemused kirjandusteose lehekülgedel välja. Meil on neli varianti pildil olla. Esiteks, raamatutes, mis tutvustavad mudilastele nende jaoks uusi kohti ja ameteid, põimib autor jutu sisse teabe, juhised ja positiivse suhtumise. Teises variandis osutub raamatukogu vajalikuks informatsiooni hankimise kohaks, kus noored detektiivid uurivad vanu ajaleheartikleid ja küsitlevad raamatukoguhoidjat. Kolmandaks võib raamatukogu olla tegelastele turvaliseks paigaks, koguhoidja kui neutraalne täiskasvanu lastele ning noortele omamoodi mentoriks või toetajaks. Neljandaks võib raamatukogu olla oluliseks või koguni määravaks sündmuspaigaks.
12.30
Muudab maailma. Laps muinasjutusubjektina
Risto Järv, Eesti Rahvaluule Arhiivi juhataja, Eesti Kirjandusmuuseum
Muinasjutužanri seostame tänapäeval ennekõike lastega, kuid Euroopa/ Eesti rahvapärastes imemuinasjuttudes on kangelaseks ennekõike noor, kes aktiivselt tegutsemist alustab alles (muinasjutus) küpseks saanuna. Nii esineb laps muinasjutus sageli objektina, nö. vahendina, kes kellegi teise eesmärke täidab. Ent leidub siiski ka muinasjutusüžeid, kus just laps on subjekt, see, kes tahab ja otsustab, teeb ja muudab asju. Sellised muinasjutud võiksid pakkuda teistsugust vaadet, kus lapsel on väärtus iseeneses, mitte vaid täiskasvanuks saamises.
VAHEAEG
14.00
Lugemine keelatud!
Jaanika Palm, Eesti Lastekirjanduse Keskuse lastekirjanduse uurija
Kuigi tavaliselt tuuakse esile ennekõike lugemise plussid lapseeas, on mõnigi kord leitud, et lugemisel võib ka miinuseid olla. Üks esimesi, kes vooruste kõrval ka puudustele tähelepanu juhtis, oli luuletaja ja prosaist Juhan Liiv. 1889. aastal Sakalas avaldatud kaheosalises teoreetilise suundumusega kirjutises „Laste kirjavara“ tõstatab Liiv muu seas ka küsimuse, kui palju ja mida võiksid lapsed lugeda ning ja miks üldse nad seda tegema peaksid. Mida aeg edasi, seda rohkem vajub lugemise eest hoiatamine tagaplaanile, kuid päris minevikunähtuseks ei saa seda pidada tänapäevalgi.
14.30
Eesti lapse oma ajakiri: lasteajakirjandus minevikus ja tänapäeval
Ilona Martson, Tähekese peatoimetaja
Lasteajakirjandus on olnud terve eelmise sajandi jooksul oluliseks kanaliks, mille kaudu lasteautor suhtleb lugejaga. Nüüd on see olukord muutunud. Kui 20. sajand oli kirjakultuuri sajand, siis 21. sajand ilmselt enam mitte. Lugeja vastuvõtt on selgelt visaalkultuuri poole kaldu. Kummati ei tähenda see lugemiskultuuri kadumist, vaid pigem elitariseerumist. On selge, et lugejate arv tõmbub koomale. Selle kõrval on muutunud tänapäeva laste lugemisstrateegiad. Kirjapandud tekst ei pruugi kõnetada, sest see nõuab pingutust, keskendumist, tähelepanu koondamist. Senisest olulisemaks muutub lugeva täiskasvanu roll. See on väljakutse meile kõigile.
15.00
Mis sa seal toimetad? Pilguheit (keele)toimetaja töö kulisside taha
Mari Klein, vabakutseline toimetaja
Milliste probleemidega pistab rinda lasteraamatute toimetaja? Mille poolest erineb tõlkeraamatu toimetamine kodumaise autori omast? Kas eelistada originaalnimesid või sihtkeele omi? Kas lauseehitus olgu pigem lihtne või arendav? Kui palju tuleb teksti toimetades pöörata tähelepanu pildile? Miks tekitab reeglite leevenemine frustratsiooni? Mida teha luuletustega? Kes on „tema“? Verb ja rõhk, sünonüümid ja süntaks, linnud, loomad ja vähemused. Pealkirjad, pealkirjad, pealkirjad. Kas olulisem on kirjastaja või lugeja, tõlkija või toimetaja? Kes otsustab, kes vastutab? Kelle kapsaaeda lendab kivi?
15.30
Mürgitamine väikeste dooside haaval ehk Imaginaarse raamatukogu salakäigud
Jürgen Rooste, Tabasalu Gümnaasiumi kirjanduse õpetaja / luuletaja
Mul pole kunagi vastuseid, õigeid vastuseid vähemasti mitte. Olen koolis katsetanud mõnd väikest nippi või viisi, et noori lugema saada, olen filosofeerinud teemal, kuidas see avab ajus aknaid ja varjatud paiku, mis muidu puudutamata jäävadki… Aga kõik võib-olla ei taha olla igalt poolt puudutatud? Vahel on tunne, et lapsele/ noorele raamatuga lähenemine on juba mingit liiki vägivald. Kuidas seda tunnet ületada ja kuidas tegelda selle vägivallaga vähehaaval – noh, peksta nii natuke, et nad ise peaaegu aru ei saaks, et neid pekstakse – see on küsimus ajastul, mil kõik tunnevad, et neil – või sel ajal endalgi – on ADHD. Väike (mõtte)retk nõudlike lugemisülesannete maailma. Ja kirjeldus selle retke paratamatust luhtumisest…
