„Laps kirjanduses 13. Vete lood: sinihumanitaarne pilk lastekultuurile“
20. oktoobril 2025 Eesti Lastekirjanduse Keskuses
Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus ning Eesti Lastekirjanduse Keskus korraldavad 13. korda ühisseminari „Laps kirjanduses”. Sel aastal uuritakse ettekannetes, mil moel on vett ja suhteid veega esitatud mitte ainult laste ilukirjanduses, vaid lastekultuuris üldisemalt: rahvapärimuses, illustratsioonis, aimeraamatus, filmis, lauamängus jm. Seminaril kutsutakse osalejaid kaasa mõtlema, mismoodi lastekultuuris levitatud vete lood haakuvad meie aina hapramaks jääva maailma murekohtadega ning pakuvad tõlgendusalust keskkonnahumanitaaria alasuunale sinihumanitaariale.
Täname Eesti Kultuurkapitali seminari toetamise eest.
Seminaril osalemiseks registreeri end siin.
Otseülekannet seminarist on võimalik jälgida Eesti Lastekirjanduse Keskuse Facebooki lehelt. (Ülekande vaatamiseks registreerima ei pea.)
Kava
NB! Kavas võib tulla muudatusi
Avasõnad 10.30
Esimene sessioon 10.40-13.00, juhatab Elle-Mari Talivee
Mida küsib sinihumanitaaria?
Ene-Reet Soovik, Tartu Ülikooli semiootika osakonna toimetaja, kirjandusteadlane
Umbes käesoleva sajandi teisest kümnendist alates on keskkonnaga tegelevate humanitaarteaduste hulgas selgemad piirjooned omandanud suundumus, mida on hakatud nimetama sinihumanitaariaks (ingl. k blue humanities). Sinihumanitaariat on kirjeldatud kui olemuslikult üksikdistsipliinide piire ületavat, veele keskenduvat valdkonda, mis hõlmab nii kunstilist kui ka teadusloomet, tegeleb niihästi teoreetiliste probleemipüstitustega kui ka vaatleb praktilisi veega suhestumise viise ja nende kujutamist erinevates kunstiliikides. Ettekandes vaadeldakse põgusalt selle suundumuse kujunemist ja käsitletakse näidete abil konkreetseid küsimusi ning nähtuseid, mille vastu sinihumanitaarid teadlastena võivad huvi tunda, pöörates erilist tähelepanu (laste)kirjandusele.
Sinised merelehmad ja tähised hobused
Mare Kõiva, Eesti Kirjandusmuuseumi folklorist ja usundiuurija
Elava ja elutu piirid on sajandite jooksul pakkunud mõtteainet, samuti on mitmed vanemad ideed uuesti esile kerkinud uutes usundite ja rituaalide vormides. Veeolenditega seotud mütopoeetilised motiivid moodustavad põneva kihistuse folklooris, poeesias ja kunstis.
Kirjeldan lühidalt vetehaldjatega seotud traditsiooni mõningaid silmatorkavaid, eeskätt usundilistes juttudes leiduvaid motiive ja sümboleid ning nende tõlgendusi. Osa haldjapärimusest väljendab keskmisest rahvajuttudest enam emotsioone ja isiklikke tõlgendusi, mis lubab meenutada antropoloog Elisabeth Hsu tuntud üldistust: „ … sensoorsed kogemused põimuvad emotsioonide, tähenduste ja mäluga, neid tajutakse koosmõjus ning me jõustame neid“. Kas vetehaldjad on pigem meestepärimus ja mis roll on neis lugudes naistel? Kas meestel ja naistel on sarnased lood? Kas tegemist on haldjate liigiga, kellel aitas viimased sada aastat üle elada kirjandus ja kunstiteosed? Või olid kesksed siiski fantaasia, unistused ja kogemused?
Merest eesti lastekirjanduses
Jaanika Palm, Eesti Lastekirjanduse Keskuse lastekirjanduse uurija
Merest kirjutamist on Eestis, ilmselt meie geograafilist asupaika arvestades, peetud loomulikuks ja enesestmõistetavaks. Siiski ei saa öelda, et mere ja (laste)kirjanduse suhteid oleks ülemäära uuritud. Ettekande eesmärgiks on kaardistada mereteema kajastamist meie lasteproosas. Vaadeldakse, kuidas meri erinevatel aegadel lastekirjanduses peegeldub. Kas meie lasteraamatutes on esil pragmaatiline vaade, mis innustab merd ära kasutama ja allutama, või lähenetakse pigem romantiliselt, kutsudes lapsi randa ja sadamasse merd imetlema? Kas meri on müstiline ja salapärane fantaasiateoste pärusmaa, kus toimetavad piraadid ja salapärased mereolendid, või leitakse inspireerivam olevat just armsa ja kodusena tunduva mere realistlik kujutamine?
Pervik ja meri
Krista Kumberg, Lääne Maakonna Keskraamatukogu bibliograaf
Pervik pole merekirjanik nagu Uustulnd, Sergo või Mälk. Ometi on mõnes tema raamatus meri jõuliselt tegevuses, autor kirjeldab selle eri olekuid ja meeleolusid ja mõju inimesele.
Debüütteoses „Kersti sõber Miina“ (1961) on merel veel tagasihoidlik roll. See on puhkajate meri, ranna, suitsuahju ja lutsukividega, mere karmi ja ohtlikku palet näeme vaid Ranna-vanaisa põnevas jutustuses. Mererand on mängupaik ka Tirilinna lugude raamatus „Piknik Ristineemel“ (2010). Ohtu meri seal endast ei kujuta, küll aga kätkeb mererand ohutuid saladusi ja võimalusi. Lood, milles merel on kandev roll, kus meri on mitmepalgeline, ohtlik ja salapärane, on „Arabella, mereröövli tütar“ (1982) ja „Kunksmoor“ (1973). Merele saab pageda ja seal end turvaliselt tunda, aga selle ürgse loodusjõuga tuleb arvestada, seda austada. Samas vajab meri meie kaitset ja hoidmist, et sellega seotud elu säiliks ning kestaks. Pervik ei romantiseeri merd ega sellega seonduvat. „Arabellas …“ lõhub ta selle romantikaoreooli, mis määrab põnevusjuttudes mereröövlite kuvandi. Loodus ja järjepidevus on Perviku teemad ning sinna mahub suurepäraselt ka meri.
LÕUNA 13-14
Teine sessioon 14.00-16.00, juhatab Jaanika Palm
Noorteromaanid ja teismeliste suhted veega
Elle-Mari Talivee, Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse vanemteadur
Vaatlen oma ettekandes kaht olustiku- ja mälestusromaani ehk Leida Kibuvitsa
„Soomustüdrukut“ ja Olev Remsu „Supilinna poisse“, mis paigutuvad ühtaegu noorteromaani žanri piirile. Mõlema teose peategelasi on kujutatud murdeealistena, täiskasvanuks saamise lävel. Tundlike ja normidele vastupanu osutavate noorte isiksustena, täiskasvanute maailma ootustele tihti mittevastavatena on nad sageli üpris üksildased. Mõlemal on aga üks keskkond, kus nad tunnevad end hästi, nagu kalad vees – ehk Tartu linna läbival Emajõel, selle ääres, veel ja jääl. Jõgi näib neile samaga vastavat: kui keegi teine neid ka ei mõista, siis on olemas koht, kus olla ja mille ääres mõtiskleda.
Lapsepõlveni vesises lood(t)uses ehk vee-elu ja -ilu kajastamise keerukus
Marko Mägi, Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituut, linnuökoloog/ kirjamees
Veeta ei ole elu Maal, kuid me ei oska seda tähtsustada. Märkame vee olulisust, kui oja haiseb, mererand lööb vahutama ehk siis, kui midagi on juhtunud. Vee-elustikule on aga väike muutus suur katsumus. Loodust vahendavates lasteraamatutes olen rohkem või vähem vesise teemaga tegelenud, enim „Tiigielus“, kuid ka teistes. Räägin enda kogemusest, mida olen veest rääkides oluliseks pidanud. Näiteks pean oluliseks, et linnastuvas ühiskonnas jääks lapsel võimalus näpud vette pista – et ligipääs looduslikule veele oleks olemas, et vett ei peljataks, vaid võetaks loomulikuna ning teadmised veeloomadest oleks paremad. Heidan ka pilgu veega seotud aspektidele, mis moel või teisel meid mõjutavad ja kaudselt kirjandusse kanduvad.
Kunstniku rollist loodusteadusliku sõnumi vahendajana
Mark Antonius Puhkan, vabakutseline kunstnik, illustraator, õppejõud
Koostöös Tartu Ülikooli teadlastega on valminud mitu kirjanduslikku ja visuaalset projekti. 2024. aastal ilmus Postimehe illustreeritud loodusteaduslikest artikliveergudest alguse saanud koostööna Tuul Sepa raamat „Loovad loomad muutuvas maailmas”, mis lisaks haaravale kirjasõnale sai kaante vahele ka ebaharilikult palju illustratsioone. Koostöö Tuul Sepa ja Jeffrey Carbillet’ga jätkus teaduspõhise lauamänguga „Kajakasaar”, millele järgnes samanimeline koomiksiraamat. Mõlemad tutvustavad läbi seiklusliku loo kalakajakate elu sünnist täiseani. Ettekandes uurin, millist rolli mängib kunstnik teaduslike andmete vahendamisel. Miks vajavad teaduslikud faktid visuaalset tõlgendust? Kuidas luua kujutisi, mis tekitavad empaatiat teiste liikide vastu ja aitavad mõista ka loomi, keda sageli peetakse isegi eemaletõukavateks?
