24. oktoobril 2017 kell 10.30–16.30 korraldavad Eesti Lastekirjanduse Keskus ning Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus seminari „Laps kirjanduses 5“ teemal „Laps ja ajalugu“.
Seekordsel juubeliseminaril käsitletakse lastekirjanduse ja ajaloo suhteid. Vaadeldakse, kuidas on ajalooteemad väljendunud meie lastekirjanduses ning tõmmatakse ses vallas paralleele taani ja norra lastekirjandusega. Uuritakse, kuidas on muutunud idülli kujutamine lasteraamatutes ja kuidas peegelduvad kasvatusteemad eri ajastute teostes. Pööratakse tähelepanu ka muutustele lasteraamatute illustreerimisel ning kirjeldatakse väljakutseid lastele keerukate ajaloosündmuste vahendamisel.
Seminar jätkab 2013. aastal algatatud seminarisarja „Laps kirjanduses”. Varasematel aastatel on arutletud selle üle, millised raamatud ja autorid mõjutavad noort lugejat, vaagitud on lapstegelase olulisust, süüvitud Põhjamaade lastekirjandusse, keskendutud tsensuurile ja tabudele tänapäeva lastekirjanduses ning kooli ja kirjanduse suhetele.
Seminar toimub Eesti Lastekirjanduse Keskuses Tallinnas, Pikk tn 73.
Lisainfo: jaanika@elk.ee, ellemari@utkk.ee
Osavõtt on tasuta. Eelregistreerinud saavad oma kulul osaleda lõunasöögil Maaeluministeeriumi Härraste kohvikus.
NB! Kohtade täitumise tõttu on registreerimine lõppenud.
ERRi kultuuriportaal kannab üle seminari esimese poole: video
KAVA
10.30 Avasõnad
10.35 Krista Kumberg (Lääne Maakonna Keskraamatukogu). Lasteraamat – uks ajapeeglitagusesse maailma
11.05 Ulrike Plath (Tallinna Ülikool / Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus). Baltisaksa laps ajaloos ja kirjanduses
11.35 Mare Müürsepp (Randvere Kool). Idülli aegruum eesti lastekirjanduses
12.05 Jaanika Palm (Eesti Lastekirjanduse Keskus). Lastekasvatus enne ja nüüd. Näiteid eesti lastekirjandusest
12.35 Lea Reitel Høyer (Ellebæki Kool, Kalbyrise osakond, Taani). Lapse kuvand taani ja norra lastekirjanduses läbi aegade
Seminari 1. poolt juhatab Elle-Mari Talivee
13.00–14.00 LÕUNA
14.00 Mari Niitra (Liivi muuseum). Linnulennul eesti autoriraamatust
14.30 Elle-Mari Talivee (Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakond). Pilguheit lasteraamatu illustratsiooni muutumisele
15.00 Jaak Juske (Gustav Adolfi Gümnaasium, kirjanik). Kuidas kirjutada lastele ajaloost?
15.30 Moonika Siimets (stsenarist ja režissöör). Ajaränd aastasse 1950 ehk kuidas valmis mängufilm „Seltsimees laps“
16.00 Kokkuvõtted, arutelu
Seminari 2. poolt juhatab Jaanika Palm
Seminari toetavad Kultuurkapital ja Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse Astra projekt.
ETTEKANNETE TUTVUSTUS
Lasteraamat – uks ajapeeglitagusesse maailma
Krista Kumberg
Vaatan oma ettekandes, millist võttestikku kirjanikud minevikusündmustest kirjutades kasutavad. Jäme ots tundub olevat pihtimuslike minajutustuste käes. Kolmandas isikus jutustaja on minevikuainelistes teostes sageli naiivne jutustaja, taotluslikult lapsemeelne-keelne. Sama tihti esineb ka kõiketeadev, didaktiline, harvem irooniline jutustaja. Minevikusündmustest ja ajaloolistest isikutest kirjutades kasutavad autorid sageli humoorikat ja/või põnevust tekitavat laadi. Juhtub, et väljamõeldis hakkab segama või lausa varjutama ajaloolist tõde. Kui meelde jääb kõrvaline (sealjuures väljamõeldud) seik ja mitte ajaloolise persooni tegelik tegevus, mille tõttu teda mäletatakse – kas siis on ikka raamat oma eesmärgi täitnud? Praegu on lapsel (ja noorel) rohkem võimalusi lugeda nõukogude ajast kui näiteks muistsest Eestist või keskaegsest maailmast. Viimasest 60–70 aastast kirjutatakse memuaarse koega jutte, kaugema minevikuga on tegelenud Lehte Hainsalu, Loone Ots, Jaak Juske ja Lauri Vahtre.
Baltisaksa laps ajaloos ja kirjanduses
Ulrike Plath
Baltisaksa ajalugu ja kirjandus on tänapäevani väheuuritud alad. Tänases teemapüstituses on sisuliselt mõlemal puhul tegemist ühise alateemaga: laste ühiskondlik positsioon peegeldus kirjanduses, kirjandus mõjutas aga omal moel laste reaalsust. Kas aga baltisaksa laste ajaloos ja kirjanduses võime leida teatud spetsiifilisi jooni, mis eristuvad eesti ja saksa omadest? Ettekandes lahatakse seda küsimust, tuues näiteid 18. ja 19. sajandi kunstist, mälestustest, arstiteadusest ja lastekirjandusest. Loodan oma ettekandega asetada arutelu Eesti lastekirjandusest mitmekeelsele ja rahvusülesele alusele.
Idülli aegruum eesti lastekirjanduses
Mare Müürsepp
Sõna „idüll“ – midagi meeldivat ja maalilist oma loomulikus lihtsuses – on sõnastikes tihti seletatud näitelausega idüllilisest lapsepõlvest. Idüll seostub mõistetega ’arkaadia’, ’utoopia’. Lastekirjanduse teoreetikud on laste- ja noorteteoseid tõlgendanud kolmes kategoorias: lasteraamatud kujutavad ideaalset õnnelikku maailma, nad võivad esitada maailma karnevali peeglis või esindavad kokkuvarisemist, kollapsit. Idülli kujutavale teosele on omane harmoonia, tegelaste justkui teadvuseta olek, suletus, müütilisus, romantika; tsükliline aeg – ehk sündmuste kordumise võimalus, korduv tegevus, samas selle korduvuse pühalikkus. Selles mõisteraamis vaadeldakse eesti lastekirjanduse näiteid läbi aja – Jaan Lattikust Anti Saareni.
Lastekasvatus enne ja nüüd. Näiteid eesti lastekirjandusest
Jaanika Palm
Lastekirjandus ja lastekasvatus on läbi ajaloo olnud omavahel keerukais suhteis. Kord on lastekirjanduses prevaleerinud kasvatuslikud tendentsid, siis on aga neile jõuliselt vastu astutud. Ettekandes uuritakse Eesti lastekirjanduse näidete varal, mil viisil kasvatuslikud tendentsid lastekirjandusse jõuavad, kuidas seal väljenduvad ning millist eesmärki täidavad. Kas lasteraamatus väljenduvat kasvatuslikkust determineerivad pigem ses ajas domineerivad pedagoogilised vaated või on määravamaks siiski kirjaniku isiksus?
Lapse kuvand taani ja norra lastekirjanduses läbi aegade
Lea Reitel Høyer
Ettekanne annab lühiülevaate taani ja norra lastekirjanduse arengust ning vaatleb, kuidas lapse kuvand on aastate jooksul muutunud. Taani ja norra keel on üsna sarnased ning naabermaade lastekirjanduses leidub palju ühiseid jooni. Sellegipoolest on kummagi maa kirjanduses ka eriomaseid nüansse. Kuna arusaam lapsest ja lapsepõlvest muutub ajas ja ruumis, siis on mõlemal maal selleski osas oma eripära. Ettekandes püütakse selgitada neid muutusi põhjustanud faktoreid: ajaloolisi sündmusi, ühiskonna ja kultuuri arengut ning filosoofilisi ja ideoloogilisi suundumusi, mis on mõjutanud põhjamaise mentaliteedi arengut.
Pikema loenguga samal teemal esineb L. Reitel Høyer 20. oktoobril kell 16.00 Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonnas Tallinnas Väikese Illimari 12. Kõik huvilised on oodatud, registreerimine aadressil ellemari@utkk.ee.
Linnulennul eesti autoriraamatust
Mari Niitra
Autoriraamatu all mõistetakse teost, mille sõnalise ja pildilise teksti on loonud üks ja sama inimene. Kuna niisugune vorm eeldab mitmekülgseid andeid, on autoriraamatute osakaal alati olnud küll marginaalne, kuid leidnud sellegipoolest väga isikupäraseid väljendusi. Kutsub ju autoriraamat otsiva vaimuga loojaid väljakujunenud žanripiire ja teemavaldkondi ületama. Nii on eesti lastekirjanduspilti rikastanud näiteks kunstnik Jüri Arrak, animaatorid Priit Pärn, Ülo Pikkov ja Kaspar Jancis jpt. Paljud teevad sellesse valdkonda üksnes juhusliku põike, kuid on ka loojaid, kelle jaoks saab autoriraamat peamiseks väljenduseks, nimetagem siin näiteks Edgar Valterit ja Piret Rauda. Ettekanne teeb põgusa visandi eesti autoriraamatust läbi aegade.
Pilguheit lasteraamatu illustratsiooni muutumisele
Elle-Mari Talivee
Ettekanne otsib lugeja vaatepunktist ülevaadet lasteraamatu illustratsioonist. Miks on mingil perioodil olnud ühtmoodi ja seejärel teistmood pildid? Kuidas on sellega olnud seotud ajalugu? Miks nägid just sellised välja Friedebert Tuglase esikteose „Siil“ tegelased Liisi ja Juku? Asta Vender, ligi 250 raamatu ja jutu illustraator, on meenutanud, kuidas 1950-ndatel pidid pildid olema realistlikud, „isegi kompvekipaberi peal pidid kõik käe sõrmed olema välja joonistatud, muidu Glavlit ei lasknud läbi”. Tausta on pisut laenatud mujaltki: näiteks Astrid Lindgreni tegelane Pipi on sündinud sõja-aastate lõpus. Tove Janssoni muumitrollid on trükivalgust näinud esmalt 1945: muumide ilmumise taga on samuti sõjamasendus.
Kuidas kirjutada lastele ajaloost?
Jaak Juske
Räägin, kuidas minu lasteraamatud sündisid, kuidas isaks olemine ja õpetajaamet sellele kaasa aitasid. Kuidas keerulistest teemadest lastele kirjutada.
Ajaränd aastasse 1950 ehk kuidas valmis mängufilm „Seltsimees laps“
Moonika Siimets
Kuidas on vaadata maailma läbi lapse silmade? Milline võis see maailm olla 1950. aastal Nõukogude Eestis? Oma ettekandes püüan anda aimu väljakutsetest ja valikutest, millega režissööri ja stsenaristina kokku puutusin, tehes ajaloolist mängufilmi „Seltsimees laps“ (mis põhineb Leelo Tungla autobiograafilistel romaanidel „Seltsimees laps“, „Samet ja saepuru“). Räägin ajastutruude keskkondade loomisest; tööst lapsnäitlejatega; ajaloo tõlgendamisest ja sellestki, kuidas võiksid peagi kinolinale jõudvat lugu mõista tänapäeva lapsed ja täiskasvanud. Ettekannet ilmestavad fotod ja visuaalsed materjalid.
