Laias laastus võib raamatud jagada kahte suurde gruppi. Esimesse kuuluvad teosed, mille lugemine võib olla küll nauditav ja tore, kuid mõni aeg peale nende käest panemist sulle nad lihtsalt ei meenu. Teise grupi moodustavad aga raamatud, mis sunnivad end korduvalt avama, lõike üle lugema ja sisu vaagima, olgu siis tänu reaalsusest saadud stiimulitele või alateadvusest pinnale kerkinud impulssidele. Aino Perviku „Hädaoru kuningas” kuulub kindlasti nende teoste hulka.

Kogenud kirjaniku värske lasteraamat on žanrilt kunstmuinasjutt. See on ilukirjanduse alaliik, mis tänu oma mitmeti tõlgendatavusele ja emotsionaalset maailma avardavatele joontele on aastasadu kütkestanud nii täiskasvanuid kui lapsi. Aino Pervik pole siin mingi erand – üsna suure osa tema loomingust moodustavadki just selles laadis teosed. „Hädaoru kuningat” lugedes tekkisid märgatavamad paralleelid iirlase Oscar Wilde’i ja taanlase Hans Christian Anderseni tekstidega. Nii Wilde’i kui ka Anderseni on peetud üldhumanistlike ideede levitajaiks, nende kõrvale sobib kindlasti ka Aino Pervik.

Loo keskmes on fantaasiamaa Hädaorg. Tegelikult on see maa küll hoopis Tulbiorg, kuid kohalik rahvas, kes kunagi mitte millegagi rahul ei ole, kutsub riiki just nõnda. Otse loomulikult ei meeldi neile ka hetkel troonil olev kuningas. Kuna Hädaoru kuningas on väiksena orvuks jäänud, siis valitseb riigis tegelikult hoopis kuri regent. Kui aga kuningas täisealiseks saab, ei taha regent võimu kuningale üle anda. Ega kuningas ise ka võimu väga igatse, sest otsustamine on raske töö. Ühel päeval aga satub kuningriiki üliõpilane, kopsakas raamatupakk kaenlas. Piirivalvurid vahistavad üliõpilase ja toovad ta kuninga ette. Nii satuvad üliõpilase raamatud kuninga kätte. Ja just siis, kui kuningas raamatut loeb, meenub talle midagi lapsepõlvest. Nüüd on kuningas valmis otsustama ja ka oma otsuste eest vastutama.

„Hädaoru kuningas” võib lugejale tunduda sünge, kohati isegi depressiivne – kõik on raamatu alguses ju nii halvasti, kui veel olla saab. Kui Andersen nägi sest hädaorust pääsu Jumala abil, siis Aino Pervik on selles suhtes märksa maisem, kannatamatum ja ettevõtlikum. Ta leiab, et oma murede lahendus tuleb julgeda ise leida. Loomulikult ei vaja keegi kiirelt sündinud rumalaid otsuseid, ainus tee õigete, rahuldust pakkuvate otsusteni on põhjalik kaalumine, ajaloo interpreteerimine ja kirjasõnast õppimine.

Gerda Märtensi omanäolised, kõigi teiste eesti raamatukunstnike omadest erinevad illustratsioonid sobivad suurepäraselt täiendama Aino Perviku tähendustest tulvil teksti. Kirjutatuga harmoneeruvad ilmekad detailid, väljendusrikas karakterikujutus ja hoolikalt läbi mõeldud värvigamma. Jõulisus ühendatuna maheduse ja sügava hoolimisega iseloomustab mõlemat loojat, praeguses ühiskonnas toimuva julget sõnastajat, tühjast-tähjast puhastatud peegelpildi kujutajat.

Juba Aino Perviku varasematest lasteraamatutest on meile tuttavad keerukad dilemmad, mille lahendus tuleb lugejal endal leida. „Hädaoru kuningas” kujutab köitvalt kõikumist võimu ja vaimu, otsustamisjulguse ja minnalaskmise, tarkuse ja rumaluse, ise mõtlemise eest vastutuse võtmise ja teistele mõtlematult takka kiitmise vahel. Kirjanik annab noorele lugejale õnge, õngenööri, konksud ja sööda. Ta näitab ette ka parimad püügiviisid ja isegi hea püügikoha jõe ääres, kuid kala tuleb siiski igal lugejal endal kinni püüda. Ja eks siis igaüks püüagi, nii nagu suudab, oma parimate oskuste ja varasema elukogemuse kohaselt.

Illustreerinud Gerda Märtens
Tänapäev, 2016
72 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Lastele seni peamiselt õpikuid ja tellimusteoseid ning täiskasvanutele kasvatusalast kirjandust, kultuuritegelaste elust pajatavaid näidendeid ning mälestusteose „Mustamäe valss” (2012) kirjutanud Loone Ots (kes on viimastel aastatel olnud ka Lastekaitse Liidu president) ilmutas möödunud aasta lõpul põneva lasteraamatu „Lugusid kuulsatest eestlastest”. Raamat ühendab endas autori varasematest teostest tuttavaks saanud tugevused – huvi kultuuriajaloo vastu, pedagoogianded ning keeletundlikkuse.

Raamatut kätte võttes võib end tabada küll kiuslik-kahtlustavalt mõttelt, mis on see kuulsus, millele autor pealkirjas viitab. Tagakaanelt leiame kiiresti ammendava vastuse: kuulsatena käsitleb autor inimesi, kellest räägivad õpikud. Nimetatud kogumikus pakub ta lisamaterjali õpikuteksti juurde, ometi on jutud vahvad uurida ja lugeda ka siis, kui vastavat teemat koolis parasjagu vaatluse all ei ole.

Raamat algab lühikese pöördumisega lugeja poole. Sissejuhatav peatükk „Kuidas vanal ajal asjad olid” annab põgusa ülevaate ajaloost, olulisemad tegevuskohad on ära toodud kaardil. Raamatu iga alaosa algab käsitletava isiku pildi ja eludaatumitega. Lisamaterjalid aitavad teemasse kenasti sisse elada ning tuletavad meelde unustusse vajunud taustateadmised.

Teoses käsitletud kaheteistkümne kuulsa inimese seas on kirjanikke ja ajakirjanikke (Kristjan Jaak Peterson, Friedrich Reinhold Kreutzwald, Carl Robert Jakobson, Lydia Koidula, Hella Wuolijoki), heliloojaid ja lauljaid (Miina Härma, Miliza Korjus, Gustav Ernesaks), sportlasi (Georg Lurich) ning sõjamehi ja poliitikuid (Johan Pitka, Julius Kuperjanov, Lennart Meri). Vahet ei ole, kas nad on elanud Eestis või väljaspool selle piire, saanud enne kuulsaks kodumaal või kaugetel maadel. Iga kuulsuse kohta räägib raamatu autor viis kuni kaheksa lugu tema lapsepõlvest ja kujunemisaastatest. Lood on valitud nõnda, et need ilmekalt kujutaksid peategelase karakterit ning põhjendaksid tema elukutsevalikut. Lugude ajaloolise tõepära kohta ütleb autor eessõnas, et kogu kirjapandu on „PEAAEGU tõsi”.

Valitud isikute kaudu saab käsitletud üksjagu olulisi teetähiseid meie ajaloos. Orjuse kaotamine, eestlaste jõudmine ülikooli, naiste ja meeste haridusliku ebavõrdsuse kaotamine, perekonnanimede eestistamine, küüditamine, erinevad okupatsioonid ja iseseisvusperioodid – kõiki neid sündmusi on käsitletud lastepäraselt. Autori lihtsate ja asjakohaste selgituste kaudu saab aimu ka omaaegsetest realiteetidest, nagu öömüts või toidutalong.

Loone Otsa raamat on väga julgustav. Üsna mitmel korral rõhutab ta, et noor lugejagi võib saada kunagi samasuguseks kui need mehed-naised, kellest raamatus jutustatakse. On ju nad kõik kunagi olnud lapsed, kes kardavad, kaklevad ja eksivad. Tugevalt väärtuspõhisena on see raamat praeguses kirjanduspildis erandlik. Ei kirjeldata just tihti nii veenvalt ja soojalt, kuidas käituda kontserdil või külas, miks peab vanemate sõna kuulama, mida tähendab aus mäng ning milleks on vaja head ja kaastundlikku südant. Samas ei ole teos näpuga vibutav või targutav, pigem kumab sellest sügavat usku iga lapse hingesoojusesse ja südameheadusse.

„Lugusid kuulsatest eestlastest” on tugevalt rahvuslik teos. Palju leiab toonitamist oma keele ja rahvuse austamine ja julge tunnistamine, mitte häbenemine või mahasalgamine. Samas aga suudab autor vältida liigset paatost ning õõnest isamaalisust. Raamatuga lõpule jõudnult on justkui uhkem olla – eestlased, keda autor kirjeldab, on julged, ausad, targad, sihikindlad, head ja viisakad. Igaüks tahaks selline olla. Loodetavasti sisendavad need lood meie lastelegi usku enesesse, jõudu ja sihikindlust oma unistuste püüdmise teel – olgu siis kirjaniku, sportlase, teadlase, poliitiku või põllumehena.

Illustreerinud Marja-Liisa Plats
Menu Kirjastus, 2016
192 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm