Juhani Püttsepa värske teos „Gibraltari laevakoerte ühing” on käsikirjakonkursi „Minu esimene raamat” võidutöö. Juba esimestest lausetest on arusaadav, miks just see teos pärjatud sai. Nõtkele, südantsoojendavale ja kaasahaaravale stiilile lisanduvad raamatu edenedes värvikad karakterid ja köitev sündmustik. See kõik teeb „Gibraltari laevakoerte ühingust” igati nauditava lasteraamatu.

Teose tegevustik on koondunud vahva ja aruka rebasekarva koera ümber. Ühel päeval ilmub loom Orupõhja linnajao ja pargi piiril asuva kolmekordse, pisut viltu vajunud kortermaja juurde. Majas elavad selle omanik ja värvika natuuriga, kuid mitte kõige maksujõulisemad üürnikud. Nii on selles pisut räämas puumajas kodu leidnud Ü-Mutt gümnasistist tütre Inksi ja eaka kassi Susjäga, usuteaduste professor hundikoer Rolfiga, naiskulturist Jerski, kes lisaks keha treenimisele tegutseb veel ka turumüüja ja koristajana, aeg-ajalt vanglas elav Valts ning pensionär Sirje ja tema lapselaps, vanemate poolt linna kooli saadetud Anton. Koer valib oma uueks elukohaks just poisi ja tema vanaema tagasihoidliku korteri. Kui Sirjel ja Antonil ei õnnestu koera omanikku leida, võetakse loom pereliikmeks. Koer nimetatakse Sakuks, talle muretsetakse toidunõud, kaelarihm ja külastatakse loomaarsti. Seal teatabki Anton, et Saku on gibraltari laevakoera tõugu. Tegemist on poisi poolt välja mõeldud tõunimetusega. Ja kuigi alati ei suju seni vabalt ringi jooksnud koera taltsutamine vanaema Sirjel ja Antonil ülihästi, näitab autor ilmekalt, kui palju rõõmu võib üks neljajalgne pere ellu tuua. Loomulikult ei salata ära ka pahategusid ja koerapidamise ebameeldivamaid külgi, nagu rikutud kodusisustus või muretsemine plehkupannud lemmiku pärast.

Püttsepa jutustatud lugu sobib kõigile vanusegruppidele. Sellel on lihtne ja arusaadav, ilma tarbetute vormimängudeta pealiin, millel mitmeid haaravaid, asjakohaseid kõrvalharusid. Omaette tegelase rolli tõuseb tegevuspaik, väike tasane ülikoolilinn, milles lipilapitud puumajade rajoon. Suure kaasaelamisega kirjutab Püttsepp nii linnast endast kui ka igast tegelasest. Tema humoorikas ja südamlik käsitlusviis rõhutab igal võimalusel maailma turvalisust. Ometi on teoses rohkelt seiklusi ja ootamatuid sündmuspöörded, mis köidavad ka kärsitumat lugejat.

Tore on, et Püttsepa raamatus jääb loom loomaks ja inimene inimeseks. Erinevalt paljudest loomaraamatutest ei püüagi Püttsepp looma nahka pugeda, koera käitumist looma seisukohast selgitada. Tema raamatu koerad ei räägi. Nende sisekõne asemel kasutab kirjanik ilmekaid kirjeldusi, mille alusel tuleb lugejal ise nuputada, kus loomake hulkus, mida ta soovib – nii nagu päriseluski. Kuigi kirjeldusi lastekirjanduses üldiselt väga ei hinnata – ikka ihatakse rohkem tegevust, dialoogi –, siis Püttsepp suudab seda eelarvamust kõigutada. Tema kirjeldused on värvikad, alati põhjendatud ja kaasakiskuvad. Samuti annab taoline inimlik vaatepunkt autorile suurepärase võimaluse loomade hingeelu ja loomapidamist ka filosoofilisemalt vaadelda. Püttsepal on, mida öelda. Ja pole siis ime, et peale raamatu lõpetamist tunned, et oled targem, väärikam ja sallivam inimene.

Illustreerinud Marja-Liisa Plats
Välja andnud kirjastus Tänapäev
232 lk

Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija

New Yorgis sündinud, kuid Iirimaal Dublinis üles kasvanud ja Limericki ülikoolis psühholoogiaprofessori ametit pidav kolme lapse ema Sarah Moore Fitzgerald hakkas ilukirjanduse vallas kätt proovima alles hiljuti. Debüütteos „Tagasi Blackbricki” (Back to Blackbrick) nägi trükivalgust 2013. aastal. Tema teine raamat, noortele mõeldud „Lootuse õunakook”, ilmus kodumaal 2014. aastal. Nüüd, vaevu aasta hiljem, on see nii Iirimaal kui ka väljaspool seda rohkelt tuntust ja tunnustust kogununa Riina Jesmini tõlkes ka meil kättesaadav.

Raamatu tegevus keerleb neljateistaastase Oscar Dunleavy ümber. Tema mõned kuud varem Uus-Meremaale läinud ning nüüd naasnud sõber ja naabritüdruk Meg ning ratastooli abil liikuv noorem vend Stevie on ainsad, kes pole leppinud poisi kadumisega. Oscari isa, koolikaaslased ja õpetajad, nõustaja ja linnakodanikud – kõik on kaotanud lootuse, et sadamakailt rattaga merre sõitnud poiss võiks veel elus olla. Meg ja Stevie asuvad uurima, mis juhtus selle mõne kuu jooksul, mis tüdruk veetis välismaal. Kuidas sai kõigile meeldinud sõbralikust ja populaarsest Oscarist masendunud ja väljapääsu otsimisest loobunud poiss? Mis sundis teda sellist meeleheitlikku ja pöördumatut otsust vastu võtma?

Tekst on üles ehitatud kahe peamise tegelase vahelduvatele jutustustele, tänu sellele saame aimu mõlema, nii Megi kui ka Oscari vaatepunktist. Nad on juba lapsest saati olnud parimad sõbrad, kes üksteist poolelt sõnalt mõistavad, teineteist jäägitult austavad ja usaldavad. Kui Meg peab isa töö tõttu ajutiselt Uus-Meremaale kolima, on just Oscar see, kes veenab teda sinna reisima ning poisi küpsetatud õunakook aitab tüdrukul reisis ka head näha ja sellega leppida. Ebakindlus, armukadedus ja usalduse kaotus aitavad kaasa traagilise sündmusteahela käivitumisele.

Noorte enesetapud on kõikjal maailmas levinud probleem. Eriti palju on enesetappe Leedus ja Venemaal, aga ka Iirimaal. Eesti kuulub noorte enesetappude osas küll keskmiste hulka, kuid sellele vaatama kaotame Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituudi (ERSI) juhataja, psühhiaatriaprofessor Airi Värniku andmeil (Postimees, 27. jaanuar 2014) igas kuus 2–3 noort vanuses 15–19 eluaastat. Meie kohalikes noorteraamatutes on noorte enesetappude teema jätkuvalt tabu. See on tundlik teema, millele ei julgeta eriti tähelepanu pöörata. Birk Rohelennu romaanis „Enesetapjad“ (2009) otsivad küll noored vastust küsimusele, milleks elada, Margus Karu „Nullpunktis” (2010) kirjeldatakse aga ilmekalt piirilolekutunnet. Vastavat teemat käsitlevatest tõlkenoorteraamatutest on eesti keeles ilmunud ka Jay Asheri „Kolmteist põhjust” (2010). Nii eelmainitu kui ka „Lootuse õunakook” keskenduvad enesetappu soodustavatele mõjuritele ja otsivad vastust küsimustele, kuidas ja miks. „Lootuse õunakook” vaatab aga sügavamale.

Raamat näitab ilmekalt, kuivõrd lihtsalt ja kiirelt võib noor sellisesse olukorda sattuda. Nii laseb autor ühel oma tegelasel, Oscari klassikaaslasel Andyl avaldada hirmuäratavat arvamust, et on lausa ime, et keegi teismelistest veel elus on, kuna „täiskasvanuks saamise teel on üks hetk, kui maailm näib äkki üsna mõttetu – kui sind tabab kohutav tegelikkus, nagu miski, mis on taevast alla sadanud” (lk 12). Kuigi alguses rõhutatakse nooruse rolli depressiooni tekkes, siis hiljem jõutakse tõdemuseni, et must masendus, mis traagilise lõpuni viib, võib ootamatult ja kiiresti tabada inimest igas vanuses. Teose alguses päästetava rollis olnud juba eluõhtusse jõudnud Barneyst saab hiljem Oscari päästja.

Raamat rõhutab ka seda, et enesetappudega ollakse tänapäeva ühiskonnas nii harjunud, et kadunud isiku puhul antakse üllatavalt kergesti alla. Tagantjärgi leitakse kadunu elust nii mõndagi, mis võis sundida inimest sellele teele astuma. Justkui liiklusõnnetuses ema kaotanud, töötu isa ja ratastoolis vennaga poiss ei võikski õnnelik olla. Autor leiab, et me ei tohiks leppida enesetappudega ega neile õigustust otsida.

Sarah Moore Fitzgerald kirjutab lihtsalt ja arusaadavalt, kuid samas mitte triviaalselt. Ta ei lasku stampidesse ei käsitletava teema valiku ega selle lahtikirjutamise osas. Ometi on tema teos oma lihtsuses väga inspireeriv, mõtlemapanev, isegi kummitav. See paneb järele mõtlema ka päevi pärast seda, kui raamat on käest pandud. Kindlasti on sellest raskel hetkel abi neile, kes hädasti lõigukest lootuse õunakooki vajavad.

Tõlkinud Riina Jesmin
Kujundanud Britt Urbla Keller
Välja andnud kirjastus Varrak
184 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Raamatukogu riiulile ei jää pikalt lugejat ootama ükski lastekrimka, olgu nendeks siis kodumaised lood Kribust ja Krabust Ilmar Tomuski sulest, Eesti juurtega rootslanna Lena Lilleste jutud Tommy ja Kribu juhtumistest või Widmarki Lassemaia detektiivibüroo tegemistest pajatav sari. Nüüd on eelmainituile lisandunud Anna Holmström Degermani „Maxi ja Morgani krimka”, mille esimene osa „Nohik Niilusel” Rootsis alles mullu trükivalgust nägi.

Juba loo pealkiri sunnib kogenuma lugeja otsima paralleele maailma ühe tuntuma krimikirjaniku, Agatha Christie teosega „Surm Niilusel”. Õnneks avatakse vihje ka neile, kes krimikirjanduse klassikat nii hästi ei tunne. Raamatu peategelase jaoks on pealkirjal aga ka otsene tähendus – emaga ristlusreisile kaasa kaubeldud parimas poisieas Maxile tundub uimaselt veniv laev ning muistsete templite ja hauakambritega tutvumine surmigav. Õnneks on ema talle nädalase ekskursiooniderohke laevareisi eest lubanud teise puhkusenädala veeta hotellis, milles on uhke veepark.

Laevapuhkusel on vaid täiskasvanud, ainult nohiklik Morgan on Maxi vanune. Poisid on erinevad ning tavalises koolisituatsioonis suhtlema ei kipuks. Maxi huvitavad arvutimängud, veepargid ja jalgpall, Morganit aga köidavad raamatud ja Egiptuse ajalugu. Reisitingimustes suudavad (või on sunnitud suutma) poisid kiiresti ühise keele leida. Neid ühendab uudishimu ja seiklusiha. Nii hakkavad nad igavuse peletamiseks jälgima kummaliselt käituvat reisikaaslast, kelle nad Lahedaks Selliks ristivad. Kui viimane templiekskursioonil pidevalt suitsetava nn Vähkmehega kohtub, hakkavad sündmused poiste jaoks üha kiiremini arenema. Algul lihtsa mänguna tundunud lapselik jälitamine näib poistele aeg-ajalt lausa mõttetuna, kuid päädib siiski ohtlikke olukordi lahendades rahvusvahelise kuritegeliku jõugu kinnipidamisega.

Anna Holmström Degermanist (1970), kelle esmateos avaldati 2008. aastal, on nüüdseks kodumaal kujunenud populaarne laste põnevusjuttude autor. Ta on armastatud just oma konkreetse ja selge kirjutamislaadi tõttu. Jutustuses „Nohik Niilusel” köidab lisaks kirjaniku oskus erinevaid teemasid sulandada. Nii põimib ta huvitavalt ja omapäraselt kokku Egiptuse ajaloo ja sealsed kaasaja sündmused, lisab neile pisut Põhjamaade probleeme ning saab põneva, lugejat pidevalt huvikonksu otsas hoidva teose. Kui kohati tundubki, et edasised sündmused on ette ennustatavad, pole see ometi nii. Autor oskab vajalikul hetkel ootamatuid süžeepöördeid köitvalt kasutada või vaatenurka muuta, nii et kuriteo lahendamine tundub olevat kord imelihtne, kord ilmvõimatu.

„Nohik Niilusel” on igati tore suvelugemine kooliealistele lastele, nii poistele kui tüdrukutele. Lisaks lastele võiksid raamatu kätte võtta ka lapsevanemad. Selles pole neilegi midagi üleliia keerukat ega komplitseeritut, puhas põnevus ja lugemisrõõm!

Tõlkinud Allar Sooneste
Illustreerinud Valentin Schönbeck
Välja andnud kirjastus Tammerraamat
116 lk

Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija

Kvaliteetsete tõlkenoorteraamatute valdkonnas on juhtrolli haaranud kirjastus Pegasus. Just siin on ilmunud viimaste aastate parimad eestikeelsed noorteraamatud. Nii näiteks on John Greeni mõtlemapanevad „Süü on tähtedel” ning „Alaskat otsides”, Rainbow Rowelli kütkestav „Eleanor ja Park” ning Salla Simukka põnev Lumikki-triloogia meie noortele emakeeles loetavaks saanud tänu sellele väiksele, kuid meie lastekirjanduselus üsna mõjukale kirjastusele.

Hiljuti lisandus nende köitvate noorteraamatute ritta veel üks, ameerika kirjaniku E. Lockharti „Me olime valetajad”. Kitšilik ja imal kaanekujundus ning poosetavalt mõjuv tagakaanetekst lasevad aimata kerget, paari tunniga läbitavat ajaviiteromaani. Lobeda lugemise lootjail tuleb aga paraku pettuda, sest kerguse ja meelelahutusega pole Lockhardi raamatul midagi pistmist.

Teose keskmes on rikkad ja ilusad Sinclairid – mõjuvõimsa impeeriumi loonud vanaema ja vanaisa ning nende kolme tütre pered. Sinclairidel on tavaks koguneda suvepuhkuseks maalilisele erasaarele. Raamatu algusosas leiduva saare plaani ja sugupuu abil saab tegevuspaikadest ja esialgu keerukana tunduvatest sugulussuhetest hõlpsasti ülevaate. Suved saarel on igale pereliikmele üliolulised – isegi kogu ajaarvamine käib saarel veedetud suvede järgi.

Sündmusi edastatakse pere kolmanda põlvkonna vanima liikme, 17-aastase Cadence Sinclair Eastmani silme läbi, kes nimetab end irooniliselt „saare, varanduse ja ootuste pärijannaks”. Sündmuste käivitajaks on Sinclairide noorema põlvkonna pikakasvuliste ja sihvakate, heledanahaliste ja blondide võsukeste Cadence’i, Johnny ja Mirreniga 8. suvel liitunud tõmmu ja jässakas Gat, Johnny ema uue elukaaslase õepoeg. Väljastpoolt tulnuna ja teistsugust elu näinuna oskab Gat perekonna elu-olu ja tavasid distantsilt vaadata. Märkamatult ja tasahilju puistatud sädemed paisuvad osalistegi jaoks ootamatult suureks leegiks.

Kirjanik ei esitata süžeed lineaarselt, vaid tagasivaates, mistõttu olevikuga põimub meenutusi nii varasemast lapsepõlvest, perekonna ajaloost kui ka pöördelistest 15. suve sündmustest. Mõistatuse lahendamise põnevus hoiab sündmustikku kenasti koos ja loob pinge, mis kestab raamatu esimestest lehekülgedest viimaseni välja.

Lisaks ühe perekonna traagilisele loole kerkivad teoses jõuliselt esile ka rassismi küsimused. Avalikust hukkamõistvast suhtumisest hullem on viisakalt varjatud võõraviha teisest rassist või klassist inimeste vastu. Nii tulebki India rangelt klassilisest ühiskonnast pärit inimestel vabaduse etalonina tuntud Ameerikasse saabudes ikka kokku puutuda põlgamisega, tõsi küll varjatumal kombel. Käsitletakse ka rikaste laste mässu vanemate vastu. Tarbides küll kõiki hüvesid, mida vanemad põlvkonnad on loonud, igatsetakse ometi midagi muud – lihtsust, vabadust, tavadest ja etiketist loobumist. Keeruliste olukordade ühe lahendusena näeb autor probleemidest avameelselt ja tabudeta rääkimist. Oluline on, et selle käigus suudetaks teistest aru saada, mitte solvata tahtlikult ega solvuda iga pisiasja peale.

Kirjanik näikse lähtuvat põhimõttest „vähem on rohkem”. Nii kasutabki ta lihtsat ja selget keelt, keerukatel lausekonstruktsioonidel ja põhjendamata kirjeldustel pole tema teosesse asja. Noorteraamatule sobivalt tempokalt ja huvitavalt, samal ajal siiski salapära säilitades juhib ta sündmustiku lõppvaatuseni.

E. Lockhart, kodanikunimega Emily Jenkins (s 1967) on paljude lasteraamatute autor. Lisaks menule tavalugejate seas on tema raamatud pälvinud ka kriitikute kõrge hinnangu. Nii ongi ta saanud rohkelt mitmesuguseid lasteraamatuauhindu. „Me olime valetajad” (orig 2014) on tema esimene ja loodetavasti mitte viimane eesti keeles ilmunud teos.

Tõlkinud Pille Kruus
Välja andnud kirjastus Pegasus
230 lk

Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija