Veebruaris poodidesse jõudnud Levi Henrikseni „Kuradisaare ingel” on raamat, mis  esmanägemisel ei kõneta. Kaane helesinisel taustal kasutatud foto, millel binokli taha varjuv pusas kuju ning kompass, ei kutsu teost kätte võtma. Tagakaanetekst on nii kirjatüübi kui ka sisu poolest ilmetu. Viide Astrid Lindgrenile ei innusta raamatut lugema, vaid pigem tõukab eemale. Maitsetu ja õõnsana mõjub ka embleem „Rõõm lugemisest”. Nii oligi see teos siiani mul kahe silma vahele jäänud.

Õnneks on sel suvel lasteraamatuid haruldaselt vähe lettidele jõudnud ja nii võibki ootamatult leida tee raamatuteni, mis seni lugemisvara külluses kõrvale tõstetud said. „Kuradisaare ingel”, mille sisu on koorest täiesti erinev, pakkus meeldiva üllatuse.

Raamatu peategelaseks on kümneaastane Astrid Baros, kellele teose tagakaanel viidatakse kui tänapäeva Pipi Pikksukale. Pipi-teema, nagu ka teistele A. Lindgreni tegelastele osutamine, kerkib teoses esile veel nii mõnelgi korral. Kuid Astridi sarnasus Pipiga piirdub aktiivsuse, asjalikkuse ja juhirolli haaramisega. Erinevalt Pipist on tüdruku sooviks kindluse ja turvalisuse taastamine. Et seda teha, tuleb tal mõni aeg tagasi kärjestunud perekond taas kokku tuua.

Astridi arvates on ta vanemad üsna sõbralikult lahku läinud, öeldes talle, et nad on vaid head sõbrad, ei midagi enamat. Hea sõber aga on Astridi arvates üks paremaid asju, mis inimesega juhtuda saab. Nii jääbki talle arusaamatuks, kuidas nad äkki enam ühtse sõbraliku perekonnana koos ei ela. Lapselikku loogikat järgides otsib ta põhjuseid igalt poolt, muu hulgas ka isa päritolust. Nimelt on tema isa Baltasar pärit Tšehhoslovakkiast, mis teadupärast samuti lagunes Tšehhiks ja Slovakkiaks. Kummalgi vanemal on nüüd uus elukaaslane ning tüdruk peab elama nädalakaupa kord ema, kord isa juures.

Astridil pole aga kavatsust nii kergesti alla anda ja lõhenenud perekonnaga leppida. Ta otsustab meelitada oma vanemad koos Rootsi, Kuradisaarele, kus perekond kunagi meeldiva puhkuse veetis. Esialgu lähebki kõik, nagu tüdruk plaaninud on. Ta hangib endale torutangid, laseb vanaemal sünnipäevakingiks mõeldud raha ette maksta, tühistab mobiililepingud ja kõrvaldab mängust elukaaslased. Kui aga perekond Kuradisaarel kokku saab, teeb elu oma korrektiivid. Astridi plaani sekkuvad kurjategijad, röövitud miljonäripoeg ning Jugoslaavia sõjapõgenik. Sündmused võtavad ootamatu pöörde.

Loo alguses, kui Astrid on vanemate peale vihane, kutsub ta neid eesnime pidi. Raskustes avanevad pereliikmete seni varjus olnud iseloomujooned ning tasapisi saavad Emiliast ja Baltasarist taas Astridile armsad ja tuttavad ema-isa.

Tegemist on põneva ja rohkete süžeepööretega humoorika teosega, mille tekst on kergesti loetav, olemata seejuures ülemäära lihtne või labane. Nõnda võib raamat lugemiselamust pakkuda nii suurtele kui väikestele.

Raamatu autor Levi Henriksen on kodumaal Norras tuntud kui muusik ja kirjanik. „Kuradisaare ingel” (Engelen ved djevelgapet, 2012) on tema esimene lasteraamat.

Tõlkinud Annika Kupits
Kujundanud Siiri Timmermann
Välja andnud Egmont Estonia
232 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

„Ma ei hakka kirjeldama, milline ma välja näen. Ükskõik, mida te kujutlete, asi on tegelikult palju hullem.”

R. J. Palacio jutustus „Ime” on ilmunud Ameerikas 2012. aastal. Raamatu autor on päeviti graafiline disainer ja õhtuti kirjanik. Autor ei disaininud raamatu esikaant ise, aga see meeldib talle väga. R. J. Palacio on pärit New Yorgist. Tal on kaks poega ja kaks koera. Ühe koera nimi on Karu ja sama nime paneb raamatu peategelane ka oma koerale. Erinevalt paljudest teistest tänapäeva kirjanikest ei ole R. J. Palacio enda kohta palju infot avaldanud. „Ime” on tema debüütraamat.

Raamatu peategelane on 10-aastane August Pullmann, keda kutsutakse Auggieks. Auggiel on Treacher-Collinsi sümdroom, mistõttu on tema näole tehtud palju operatsioone. Kuigi poisi ema, isa ja õde Olivia tema välimusest suurt numbrit ei tee, leidub ka neid, kes asjasse nii hästi ei suhtu. Raamatu sõlmpunktiks on Augusti kooliminek. Varem on tihedate operatsioonide tõttu õpetanud teda kodus ema. Poisi vanemad otsustavad ta panna Beecheri erakooli. Enne kooli algust kutsub direktor Augusti majaga tutvuma. Ta on sinna kutsunud ka kolm Augusti uut klassikaaslast: Charlotte’i, Jack Willi ja Juliani. Kaks esimest proovivad Augusti nägu mitte tähele panna, Julian aga on näiliselt küll kena, kuid sisemiselt ta Augustisse hästi ei suhtu. Peagi keerab poiss terve klassi Augusti vastu üles. Varsti peale seda kuuleb poiss ka Jacki endast halvasti rääkimas. August on Jacki usaldanud ja see on tugev hoop tema enesehinnangule. Varsti lepivad poisid siiski ära.

Klass läheb kevadel loodusretkele, kus osalevad ka lapsed teistest koolidest. Kui August ja Jack jalutama lähevad, koperdavad nende otsa võõrad seitsmendikud, kes Augustit ja Jack Willi füüsiliselt ründavad. Peagi aga tulevad Augustile abiväed ja seitsmendikud saavad lüüa. August võiks seitsmendike vastu süüdistuse esitada, aga ei tee seda ja minu meelest ütleb see tema kohta väga palju. Ekskursioon pakub Augustile palju uusi kogemusi, milles ta suuresti vaimustub. Raamatu lõpus saab ta ka väga suure preemia. Julian uuest sügisest enam Augustiga samas koolis ei käi. Kuna lugu jutustatakse mitmest vaatepunktist, saavad lisaks Auggiele sõna ka Olivia Pullmann, Augusti head sõbrad Summer ja Miranda, Olivia poiss-sõber Justin ja Jack Will.

Võrreldes teiste noorsooraamatutega on „Ime” kindlasti väga erinev ja just sellepärast see mulle väga meeldib. Rasketest haigustest ja nendega toimetulekust räägivad veel „Süü on tähtedel” (John Green, Pegasus), „Enne kui ma suren” (Jenny Downham, Pegasus), „Ma suudan hüpata üle lompide” (Alan Marshall, Eesti Raamat). Minu kätte pole sattunud ühtegi eesti kirjaniku raamatut, milles seda teemat põhjalikumalt käsitletud oleks.

Minu arvates on „Ime” väga hea raamat ja pani mind päris palju mõtlema. Vahel oli kurb, aga lõpus lahenes kõik hästi, nagu ma lootsin. Mul ei hakanud lugedes kordagi igav ja raamat sai väga ruttu otsa. „Ime” ei ole keerukas keeles ega raskesti loetav, seepärast on see sobilik kõigile. Minu lemmiktegelane oli Summer. Ta ei diskrimineerinud Augustit tema välimuse pärast ja aitas teda rohkem kui keegi teine. Kõige vähem meeldis mulle ilmselgetel põhjustel Julian, kes otsustas inimeste välimuse ja majandusliku seisu põhjal nende iseloomu kohta järeldusi tegema hakata. Minu lemmikosa raamatust oli see, kui August sai vanadusse surnud koera asemel uue koera. Mulle tundus, et ka kirjanik oli seda kirjutades väga õnnelik olnud.

Minu arust peaksid kõik inimesed seda raamatut lugema, et kasvõi natuke suurendada sallivust meie ühiskonnas. Sageli on esmamulje ja välimus petlikud, inimese tõeline iseloom väljendub aga tegudes.

Tõlkinud Hels Hinrikson
Illustreerinud Tad Carpenter
Välja andnud kirjastus Hea Lugu
328 lk

Liisbet Palm, 13-aastane

Menuka fantaasiakirjaniku Neil Gaimani nimi ei vaja tutvustamist. 1960. aastal Inglismaal sündinud, kuid praegu Ameerika Ühendriikides elav autor on kirjutanud väga eriilmelisi teoseid laiale lugejaskonnale. Eesti keeles on temalt ilmunud päris mitu raamatut täiskasvanuile, lastele on tõlgitud „Coraline” (2004). See on autori üks populaarsemaid teoseid, mille kuulsusele on tublisti kaasa aidanud ka selle põhjal valminud film. Neil Gaiman on pälvinud pea kõik olulisemad fantaasiakirjanduse auhinnad. 2008. a. ilmunud „Kalmisturaamat” on saanud Newbery ja Carnegie medali (vastavalt USA ja Briti tähtsaim laste- ja noortekirjanduse auhind) ning Hugo ja Locuse fantaasiakirjanduse auhinna.

Teos jutustab Nobody Owensi nimelisest poisist, kelle vanemad ja õde tapetakse, kui ta on alles õige tilluke. Mõrtsukas kavatses tegelikult ka poisi surmata, kuid juhuse tõttu satub too vanale surnuaiale ja jääbki sinna, kalmistu eriliste asukate hoole alla. Sageli on nendeks aastaid tagasi elust lahkunud hinged, kuid esineb ka teispoolsuse tumedamaid jõude jt põnevaid tegelasi. Et poisi hooldajad teda kaitsta saaks, peab Nobody, hüüdnimega Bod, kalmistul püsima. Algul ei valmista see poisile raskusi, kuid mida aeg edasi, seda keerulisem on tal vaid tuttava surnuaiaga piirduda. Nii satubki Bod igasugu sekeldustesse, mille läbi ta kasvab ja areneb. Peagi saabub aeg kalmistult lahkuda ja oma elu alustada. Teose lõppu võiks pidada lausa ülistuseks lapsepõlvele.

Neil Gaiman oskab luua erilisi tegelaskujusid ja tegevuspaiku. Kuigi suurem jagu tegelastest elab surnuaial ning tegevus toimub enamasti öösel, pole tegemist musta masendust tekitava või õudust esile kutsuva teosega. Autori eluterve huumor ja optimistlik ellusuhtumine teevad sellest põneva ja lõbusa, kuid samas ka sisuka lugemise. Sündmustik on äärmiselt tempokas ja tihe ning pinge säilib kuni viimaste lehekülgedeni. Samas on Neil Gaiman suurepärane meeleolulooja. Paari ilmeka detailiga suudab ta luua õõvastava, lustliku või võitlusliku õhkkonna, minetamata seejuures tempokust ja kaasahaaravust.

Juba esimesi lehekülgi lugedes ilmneb, et kirjanik valdab suurepäraselt keelt. Vältides pikki keerukaid lauselohesid, suudab ta lugu siiski nüansirikkalt edastada. Tal on muljetavaldav omadussõnade register ja rohkelt värskeid võrdlusi. Kindlasti oli nende tõlkimine paras pähkel, kuid Sash Uusjärv on sellega hästi hakkama saanud. Mõned väljendid, nagu näiteks „eeterlikud käed” on eriti õnnestunud, need sobivad konteksti suurepäraselt ja lummavad peale lugemistki.

„Kalmisturaamatu”, nagu paljud teisedki Neil Gaimani teosed, on illustreerinud Dave McKean. Mustvalged joonistused annavad ilmekalt edasi kirjaniku loodud meeleolu. Väljendusrikaste joontega on kujutatud tegelaste ilmeid ja sündmustikku määravaid detaile.

Raamatu lõpus paikneb kirjaniku kõne Newbery medali vastuvõtmisel, mis tõenäoliselt pakub enam huvi täiskasvanuile. Selles teravmeelses sõnavõtus mõtestab Neil Gaiman oma lastekirjanikuks olemist, sidudes selle köitvalt isaks olemise teemaga.

Tõlkinud Sash Uusjärv
Illustreerinud Dave McKean
Välja andnud Tiritamm
302 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm