Hüppa põhisisu juurde

Selgunud on 2022. aasta kauneimad lasteraamatud

Täna, 10. veebruaril 2023 kuulutati Kirjanike Maja musta laega saalis välja 2022. aasta kauneimad lasteraamatud. Lastekirjanduse keskuse eripreemia sai Regina Lukk-Toompere illustreeritud ja kujundatud „Rongisõit“, mille kirjutas Ellen Niit.

Eesti Lastekirjanduse Keskuse žürii leidis, et „Rongisõidu“ uustrükk on suurepärane näide sellest, kuidas värskete illustratsioonidega saab klassikalisele tekstile anda uue hingamise. Seikluslikul rongisõidul on küll mahe värvigamma, kuid külluslikult detaile. Särtsu lisavad isikupärased loomtegelased.

2022. aasta viie kauneima Eesti lasteraamatu konkursile esitati kokku 43 teost, mille hulgast tunnustati raamatuid:

  • „Rongisõit“ – illustreerinud ja kujundanud Regina Lukk-Toompere, kirjutanud Ellen Niit (ka Eesti Lastekirjanduse Keskuse eripreemia);
  • „Kuldse sõnnikumardika saladus“ – illustreerinud Sirly Oder, kujundanud Inga Joala, kirjutanud Helen Käit;
  • „Pisike puu“ – illustreerinud Anu Kalm, kujundanud Katrin Kaev, koostanud Ülle Väljataga ja Jaanika Palm Eesti Lastekirjanduse Keskusest;
  • „Emil, Sass ja kivimutukad“ – illustreerinud ja kirjutanud Tiiu Kitsik, kujundanud Endla Toots;
  • „Kullakallis kass“ – illustreerinud ja kujundanud Catherine Zarip, kirjutanud Ilmar Tomusk.

Viie kauneima lasteraamatu konkursi žürii eripreemia pälvis Marju Tammiku illustreeritud ja Tuuli Aule kujundatud „Sohvi tähed“, mille on kirjutanud Sohvi Jürgen ja Madis Jürgen. Žürii eripreemia uuele tulijale sai Pamela Sameli illustreeritud, Endla Tootsi kujundatud ning Tiiu Kitsiku kirjutatud raamat „Kes seal on?“. Eesti Kujundusgraafikute Liidu eripreemia läks aga raamatule „Hea tunne“, mille on illustreerinud ja kirjutanud Kristi Kangilaski ning kujundanud Endla Toots.

Viie kauneima Eesti lasteraamatu konkursi žüriisse kuulusid Eesti Lastekirjanduse Keskuse esindaja Anneliis Sepp, Triinu Lepp Eesti Kirjastuste Liidust, Regina Lukk-Toompere, Piret Niinepuu, Anne Pikkov, Priit Rea, Tiina Mariam Reinsalu ja Ulla Saar Eesti Kujundusgraafikute Liidust ning Rene Mäe Eesti Rahvusraamatukogust.

Võidutöid saab näha veebruari lõpuni näitusel Solarise keskuses, 2. korrusel rahvusraamatukogu Solarise saatkonna ees. Külalistel on võimalik hääletada neile enim meeldinud raamatu poolt. Hääletanute vahel loositakse välja raamatupoodide kinkekaardid. Oma arvamust saab avaldada suuremates Rahva Raamatu ja Apollo poodides.

Kauneimate lasteraamatute konkurss toimub alates 1998. aastast. Selle eesmärk on väärtustada illustreeritud lasteraamatuid kui vaimse kultuuri nähtust. Konkurss toimub samaaegselt 25 kauneima Eesti raamatu konkursiga. Viie kauneima Eesti lasteraamatu ja 25 kauneima Eesti raamatu konkursse korraldavad Eesti Rahvusraamatukogu, Eesti Kirjastuste Liit, Eesti Kujundusgraafikute Liit, Eesti Lastekirjanduse Keskus ning Eesti Trüki-ja Pakenditööstuse Liit.

Uuri lisa Rahvuraamatukogu veebilehelt.

Loe lähemalt

Paul-Eerik Rummo „Lugemik, lugemiki“ (1974)

Üha kõrgemalt üle taeva käiv päike toob kaasa ülemeelikumad tujud. Kui muu möllamine ära väsitab, aga lustakus kuidagi järele anda ei taha, on tore pöörduda just mõne vahva raamatu poole. Neil, kes kasvanud möödunud sajandi 70.-80. aastatel, meenub ühena esimestest kindlasti  Rummo lugemiki. Selle vahva oranž kaas on kui kevadesse astumiseks hädavajalik vitamiin, harv ja eriline nagu omaaegne apelsin.

Luuletaja kutsub raamatu kätte võtnu kohe endaga kaasa. Ta alustab kogumikku sugestiivse manamisega (tidiridi PAH, tidiridi PAH, tidiridi PAH), mis viib nii autori enese kui ka lugeja  tema käekõrval oma meeltes justkui pahupidi. See on kui reaalsusest tõukuv, kuid siiski sellest äratuntavalt erinev põnev mäng. Kannideks pole siin aga mitte nukud ja autod, vaid tähed ja silbid, nendest moodustuvad sõnad ja laused. Eriliselt suurde rolli tõusevad tekstiloomes kordused, parallelism ja sellest tulenev rütmistatus, mis tekstile uusi radu rajab ja värskeid tähendusi loob. Ohtralt rõõmu pakub nii poeedile endale kui lugejalegi reeglipärasuste eiramine, olgu selleks siis sõnade käänamine (riiul/ riiulu, lamp/ lambu, lugemik/ lugemiki), kõnekeelse kuju kasutamine kirjakeelse asemel (toonud/ toond; söönud/ söönd) vmt. Kogu selline pahupidistus aga aktiveerib lugeja enda fantaasia, nii et paratamatult leiab teksti vastuvõtja endki sõnadega mängimast, neile silpe lisamast, teistmoodi käänamast, rütmi sobitamast.

Omas ajas vägagi eriilmelise kujunduse on Rummo tekstidele teinud Jaan Klõšeiko. See justkui ilmutamisel nässuläinud fotosid meenutav pildimaterjal sobib oma teatava võõritava efekti tõttu selle värsikooslusega suurepäraselt. Kuigi samu luuletusi on ka uuesti välja antud („Vigurilood“, 2006; „Tihane tõstab tiibu“, 2017), pole need esmatrükiga harjunuile armsaks saanud. Mis parata, kui tekst ja kujundus on ideaalilähedase ikonotekstilise terviklikkuse saavutanud, nii et osisteks seda lahutada ei õnnestugi.

Niisiis tõmbangi taas kardinad akna ette, panen põrandalambu põlema, ise poen tugitoolu ja hakkan seda päris kapsaks loetud lugemikki uurima… Vana kallis lugemik, armas lugemikikene!

Raamatu on kujundanud Jaan Klõšeiko, välja andnud Eesti Raamat 1974. aastal.

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Loe lähemalt

Veebruar 2023. Anti Saar „Õudne lugu: hoiatuseks lastele ja vanematele“

Anti Saare loomingu innukamad austajad mäletavad kindlasti tema „Juturaamatus“ (2016) leidunud lugu vendadest Eskost ja Askost, keda vanemad utsituste ja keelituste abil kõiges kõige paremad olema sundisid. Aasta lõpus ilmunud raamatus „Õudne lugu“ töötleb Saar selle süžee lastele mõeldud värssjutuks.

Sarnane kasvatus, erinev elutee

Õudse loo keskmesse on Saar asetanud neljaliikmelise perekonna, kuhu lisaks emale ja isale kuuluvad ka nende kaksikutest pojad Tiit ja Teet. Juba poiste sündides olid vanematel lastega suured plaanid – kogu hingest soovisid nad, et poistest kasvaksid suurepärased inimesed, vahet pole, olgu nad siis kas ministrid, superstaarid, tšempionid või ärihaid. Et poisid oleks kõigist kõige tublimad, parimatest parimad. Nii nõuti ja keelati, pahandati ja keelitati, koolitati ja huviringitati – kõik ikka selleks, et lapsepõlvest ei saaks tühipaljas ajaraisk. Vaatamata sellele, et Tiit ja Teet said ühesuguse kasvatuse, ootas neid aga ees täiesti erinev elutee. Tiit jäi ka täiskasvanuelus püüdlema lapsepõlvekodust saadud kõige suurema, kõige mahukama, kõige kallima poole, põdedes nõndaviisi teatavat suurushullustust.  Kuidas tema elu täpsemalt lõppes, pole teada. Teet seevastu lähtus edasises elus ennekõike mõõdukusest ja keskpärasusest. Ta õppis ameti, mille eest sai keskmist palka, muretses endale keskmise perekonna, kes elas keskmist elu (selle oli Teet statistikat uurides kindlaks teinud). Mõõdukust, hallust ja keskpärasust hindas Teet ka oma lastes, ning õhutas neid mitte kuskil esile tükkima, vaid ikka keskmiste seas olema. Kui siis aga Teet meeste keskmise eluea piiri ületas, nägi ta, et kõik elus ei sõltu siiski tema soovidest.

Kriitika edukultuse suhtes

Perekonnaloo raamib Saar autori jutuga teadusuuringutest, mis vaatlevad sarnase kasvatuse mõju erinevatele lastele. Nii asetab ta lihtsa, koomilise ja ülepaisutatud loo laiemale ühiskondlikule foonile, küsides, kas kasvatus on oluline ja kui, siis kui tugevad on selle juured ning miks need isenditi erinevad. Teadusuuringu ilmestamiseks toob Saar näite lapspõlve pudrusööjatest, kes täiskasvanueas kas samuti putru eelistavad või siis vastupidi –  seda enam silmaotsaski sallida ei suuda.

Saare värsiseadmisoskust saime esimest korda nautida luuleloos „Suur koogitegu“ (2020), mis pajatas humoorikalt ja ülevoolavalt ettearvatust suuremahulisemaks kujunenud pannkookide küpsetamisest. „Õudne lugu“ on vähemalt sama vaimukas ja küllane, kuid erinevalt eelmainitud teosest on siin märgata ühiskonnakriitilisust. Peamiseks satiiri põhjustajaks on praeguse ühiskonna edukultus ja sellest tulenev elu võitlusena nägemine. Edukusele rõhumine ja oma lastele parima anda soovimine, tahe mitte rongist maha jääda võib lapsevanemais paanika esile kutsuda. See sunnib laste varasele jõulisele kasvatusele ja harimisele ülemäärast tähtsust omistama, usaldamata seejuures lapse sisemist arengumootorit. Soovides niimoodi saada eelist edasiseks eluteeks, ei küsita endalt, kas tegemist on lapse enda soovide või vanemate unistustega, kas tegutsetakse järeltulija parimaid huve silmas pidades või rahuldatakse vaid iseenda eduigatsust.  

Lustlikud värsid, leidlik kujundus

Tõsistele teemadele vastukaaluks on Saare värss leidlik ja lustiga loetav. Selles on ühtaegu nii sujuvust ja voolavust kui ka hoogu ja üllatuslikkust. Autori riimid on läbivalt vaimukad ja uudsed (oleksid/Rolexid; põlgu/õlgu, seis on nii/ PlayStationi jpt). Võluvalt on vihjeid varasematele kultuuritekstidele (Aeg tuli nagu ikka maalt ja merelt). Vägagi virgutav on ka Saare siirdekasutus, mis ei lase mõttel lõppeda värsirea piires. See sunnib nii mõndagi salmi mitu korda üle vaatama, kuid hoiab teksti mõnusalt elus ja lugeja kaasatuna. Ettelugemise tarbeks võiks loo vähemalt korra endamisi läbi lugeda, et olulisem ikka esile toodud saaks ja vürtsikamad kohad tähelepanuta ei jääks.

Vägagi meeliköitev on ka teose tehniline teostus, alates ebatavalisest kaanematerjalist kuni kujunduse ja illustratsioonideni välja. Läti kunstnik Vivianna Maria Stanislavska võiks meile tuttav olla Ieva Flamingo luuleraamatu „Kärarikas klass“ kaudu. Tema pildid on vaimukad ja soojad, sobivad hästi Saare õuduslugu edasi andma ning lisavad tekstile uusi kihte, mis seda mõnusalt laiendavad. Eriti meeldib kunstniku ilmekas karakterikujutus ja värvikasutus. Kui raamatule üldse midagi ette heita tahaks, oleks selleks leheküljenumbrite puudumine. See on komme, mis viimase aja raamatutes üha rohkem levib ja teoste kasutajaile rohkelt segadust külvab. Antud juhul, tõsi küll, korvab seda pisut liigendamine viiesalmistesse nummerdatud alaosadesse.

Illustreerinud Vivianna Maria Stanislavska

Kirjastus Kolm Elu 2022, 73 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Loe lähemalt

Keskuses uued näitused

Alates 31. jaanuarist kuni 23. veebruarini on lastekirjanduse keskuses avatud Eesti raamatukunstnike uuemat loomingut tutvustav näitus „Värsked raamatupildid“ ja illustraator Ulla Saare isikunäitus.

Eesti illustraatorite näitusel saab näha Katrin Ehrlichi, Kadri Ilvese, Tuulike Kivestu Rotella, Kadi Kurema, Anne Linnamägi, Regina Lukk-Toompere, Viive Noore, Kertu Sillaste ja Catherine Zaripi viimaste aastate töid. Trepigaleriis on võimalik uudistada aga Ulla Saare isikunäitust.

Näituseid saab külastada keskuse lahtiolekuaegadel E-R 10-18 ja L 11-16.

Loe lähemalt

Tähistame eesti kirjanduse päeva kooslugemise ja uute näitustega

Esmaspäeval, 30. jaanuaril kutsub Eesti lastekirjanduse keskus osalema Tuglase Seltsi ideest alguse saanud üleilmsel eesti kirjanduse kooslugemise päeval. Sel korral võtame kätte Andrus Kivirähki raamatu „Sirli, Siim ja saladused“. Lisaks avatakse lastekirjanduse keskuses pidupäeva tähistamiseks Eesti illustraatorite näitused.

„Sel päeval loevad eestlased üle maailma üht ja sama eesti raamatut, et väärtustada eesti keele oskust ja eesti kirjanduse tundmist. Ühiselt lugedes saavad väliseesti lapsed tuttavaks samade lugude ja tegelastega, kes Eestis elavate laste ellu kuuluvad,“ märkis Tuglase seltsi koolitus- ja lõimumisjuht Järvi Lipasti. „Nii säilib meil ühine kultuuriruum ning Kunksmoor, Sipsik, Naksitrallid, Nublu, Lotte ja Londiste jäävad eesti laste ühisteks tuttavateks sõltumata elukohariigist. Lastekirjanduse klassika koos lugemine ühendab nii peresid ja põlvkondi kui eestlasi üle maailma,“ lisas Lipasti.

Eesti Instituudi ja Tuglase Seltsiga koostöös korraldatud kooslugemise päeval loeti 2021. aastal  Aino Perviku „Kunksmoori“ ja 2020. aastal Eno Raua „Naksitralle“. Sel aastal loeme Andrus Kivirähki raamatust „Sirli, Siim ja saladused” 25. peatükki, mille saab alla laadida siit. Peatükki saab lugeda ka inglise, läti, leedu, prantsuse, sloveeni, ungari, vene ja soome keeles. Samuti on raamatut võimalik näitleja Sepo Seemani esituses kuulata ERR lasteekraani koduleheküljel helifailina (sama peatükk algab 11. osast, alates 05:32). Kooslugemise päeva Facebooki sündmusel saab end osalejaks märkida ja jagada oma muljeid raamatust postituse, joonistuse või fotona teemaviitega #loemekoos2023. Aktiivsemate osalejate vahel loosime välja auhindu. 

Pilt ja tekst käivad lasteraamatus alati käsikäes ja seetõttu avame lastekirjanduse keskuses ka kaks illustratsiooninäitust, millest „Värsked raamatupildid“ tutvustab Eesti raamatukunstnike uuemat loomingut ning trepigaleriis on illustraator Ulla Saare isikunäitus.

Tänavu tähistatakse 30. jaanuari ehk A. H. Tammsaare sünnipäeva esimest korda riikliku tähtpäeva ja lipupäevana. Selle päeva eesmärk on väärtustada kirjanduse tüvitekste ning pöörata tähelepanu tänapäeva kirjandusele ja kirjanike rollile Eesti kultuuris ning ühiskonnas. Lisaks kooslugemisele toimub rida teisi päevale pühendatud sündmusi, mille kohta saab rohkem infot Kultuuriministeeriumi kodulehelt. 

Lisainfo
https://elk.ee/lastekirjandus/raamatusoovitused/kooslugemise-paev/
Brita Tuuling
Eesti Lastekirjanduse Keskuse kommunikatsioonijuht
617 7238
brita.tuuling@elk.ee

Järvi Lipasti
Tuglase Seltsi koolitus- ja lõimumisjuht
jarvi.lipasti@tuglas.fi

Loe lähemalt

Eesti illustraatorid valiti Bologna lasteraamatumessi illustratsiooninäituse finaali

Bologna rahvusvahelise lasteraamatumessi 57. illustratsiooninäituse konkursi finaali valiti kolme Eesti illustraatori, Pamela Sameli, Gertrud Obergi ja Ulla Saare tööd.

Kokku esitati konkursile 4345 kunstniku tööd 91 riigist või piirkonnast üle kogu maailma. Žürii valis konkursi lõppvooru 315 finalisti, kellest kolm on eesti illustraatorid.

Pamela Samel esitas konkursile illustratsioonid Liis Kiviranna raamatust „Toru“ (2021, kirjastus Päike ja Pilv), mis on kujutlusvõimet ja maailmahuvi ärgitav teos. See suunab last märkama ümbritsevat keskkonda ja ka ise selle kohta küsimusi esitama. Raamatust leiab vaimukaid pilte, millelt laps avastab palju tuttavat, aga ka nii mõndagi üllatuslikku. Raamatu idee võitis 2021. aastal ka Põlvepikuraamatu konkursil III koha. Pamela Samel on kunstiõpetuse ja tekstiilidisaini taustaga kunstnik, keda kõnetab joonistustes reaalsuse ja mängulisuse siduvus ning igapäevase kujutamine naivistliku rõõmsameelsuse ja igatsuse kaudu.


Noor Eesti graafik Gertrud Oberg sai näituse finaali oma graafiliste joonistustega, mida on kasutatud rollimänguraamatu „His Majesty the Worm“ illustreerimiseks. Gertrud Oberg on lõpetanud Põlva kunstikooli ja on klassikalise kunsti tudeng. Tema tööd on väga realistlikud ja detailirohked.


Ulla Saar saatis konkursile illustratsioonid Liis Seina raamatust „Mona isepäine isa“ (2022, kirjastus Pegasus), mis kõneleb ühe pere isast, kes otsustab, et tema senine elu peab muutuma. See tekitab omakorda tõelise hobide maratoni ja paneb proovile pereliikmete kannatuse. Ulla Saar on arhitektuuritaustaga illustraator, kelle piltide stiili iseloomustab kaasaegne disainerlik lähenemine raamatuillustratsioonile, mis on vaimukas ja mänguline, ent pigem kujunduse osa kui iseseisev pilt.


Bologna rahvusvahelise lasteraamatumessi illustratsiooninäitus toimus esmakordselt aastal 1967. Näitusel saab tutvuda kõige värskemate maailma trendidega lasteraamatuillustratsiooni valdkonnas ning uudistada nii kogenud raamatukunstnike kui uute andekate tulijate loomingut. Eelmisel, 2022. aastal toimunud Bologna rahvusvahelise lasteraamatumessi 56. illustratsiooninäitusel sai näha ka illustraator Marja-Liisa Platsi töid Triinu Laane raamatust „Luukere Juhani juhtumised“.


Lasteraamatumess toimub Itaalias 6.-9. märtsini 2023. Messi ametlik koduleht on leitav siit.

Pamela Sameli illustratsioon raamatule „Toru“

Loe lähemalt

Ilmunud on uus vastsündinute kinkeraamat „Pisike puu“

Eesti Lastekirjanduse Keskus ja kultuuriministeerium jätkavad toredat traditsiooni kinkida raamat nii kodumaal kui väljaspool sündinud väikestele kodanikele. Kinkeraamatu „Pisike puu” eesmärk on toetada laste lugemishuvi ja väärtustada eesti lastekirjandust.

„Pisikese puu“ uus, 2022. aasta lõpul ilmunud väljaanne kannab alapealkirja „Lapsepõlve lood ja laulud“. Lastekirjanduse uurija ja raamatu ühe koostaja Jaanika Palmi sõnul erineb värske kogumik varasemast selle poolest, et valikusse sattunud autorite looming on esitatud ajalises järgnevuses tsüklite, alaosade või rühmadena. „Need on liigitatud lapse vaatepunktist lähtudes esivanemate, vanavanemate, vanemate ja lapse enda lugudeks ja luuletusteks. See tähendab, et alustatakse rahvaluulest ja jõutakse päris tänapäevaste lugude ja lauludeni välja. Nii rõhutatakse järjepidevust, esivanemate olulisust ja põlvkondlikku sidet,“ märkis Palm.

Palmi sõnul on teos essents meie kõige väiksematele kirjandussõpradele mõeldud lastekirjanduslikust kultuurimälust, mida möödunud aegadest tänaseni on otsustatud kaasas kanda. Raamatust leiab rahvalaule ja -jutte, aga ka Ernst Enno, Jüri Parijõe, Heljo Männi, Ellen Niidu, Ott Arderi, Leelo Tungla, Aino Perviku, Andrus Kivirähki ja paljude teiste autorite loomingut pere pisematele. Kirjeldatud on nii argipäevade toimetusi, nagu söömine, pesemine, jalutuskäigud, kuid oma osa on ka tähtpäevadel, nagu jõulud, emadepäev, vabariigi aastapäev või mõni muu oluline sündmus.

Lastekirjanduse keskuse direktor Triin Soone tõdes, et vaevalt leidub mudilast, kellele ei meeldiks raamatuid vaadata või jutte ja luuletusi kuulata. „Raamat „Pisike puu“ sobib hästi esimeseks sammuks raamatumaailma ja avab ukse lugemishuvile,“ ütles Soone.

Vastsündinuile mõeldud kinkeraamatu traditsiooni algatas 2007. aastal lastekirjanduse keskus, alates aastast 2015 kannab kinkeraamat nime „Pisike puu“.

Uuendatud sisu ja illustratsioonidega väljaande „Pisike puu. Esivanemate lood ja laulud” on koostanud Jaanika Palm ja Ülle Väljataga. Raamatu on illustreerinud Anu Kalm, kes oma illustratsioonides on kasutanud rohkelt rahvalikke kujundeid ning igale ajaperioodile vastava eriilme andnud.

Projekti toetab kultuuriministeerium. Täiendavat infot „Pisikese puu“ kohta saab lastekirjanduse keskusest ja kohalikust rahvaraamatukogust, välisministeeriumi kaudu jõuab raamat ka välismaal sündivate eestlasteni.  

Loe lähemalt

Noorteromaanikonkursi võitis Kristi Piiper

Tänavuse noorteromaanikonkursi võitis Kristi Piiper käsikirjaga „Esimene kord“, mille  peategelane on 15-aastane Anna, kes satub ootamatult netikiusu ohvriks. Žürii tõstis esile tugevat peategelast ning ajakohase probleemi heas vormis käsitlust, kus peale kirjeldamise pakutakse ka lahendusi. Kristi Piiper (snd 1983) on kirjutanud tosin lasteraamatut ja noorteromaani, ta elab Tartus.

Lisaks andis žürii välja kaks kolmandat kohta ning märkis ära ühe käsikirja avaldamissooviga.

Kolmanda koha pälvisid Liina Vagula käsikiri „Lenda, vaba lind“ ning Kaia Raudsepa „Mina, sina ja nemad“. Käsikirja „Lenda, vaba lind“ peategelane on tüdruk, kes tutvub salapärase metsas kohatud noormehe Joonataniga ning tükk aega segatakse jälgi, kuhu poole lugu hakkab arenema. Käsikirjas „Mina, sina ja nemad“ sõidavad lasterohke pere vanemad välismaale ning vanemad ja nooremad lapsed peavad omapäi hakkama saama.

Ära märgiti Marek Liinevi käsikiri „Raske on olla inimene“, mis kirjeldab peamiselt ühe pere läbielamiste kaudu Eestisse jõudnud sõda ja selle tagajärgi.

Tänavu toimus noorteromaani konkurss juba kaheteistkümnendat korda ning konkursile saabus 23 käsikirja. Konkursi žürii koosnes lastekirjanduse keskuse töötajatest ja kirjastuse Tänapäev toimetajatest. Võistluse auhinnafond on 3500 eurot.

Konkursil osalenud käsikirjade teemad olid taas väga erinevad, siin oli kirjeldusi esimesest armastusest, seiklusi kauges tulevikus, värssromaan, mütoloogiat ning kirjeldusi raskustest kohanemisel erinevate muutustega. Silma paistis tegevuskohtade lai geograafia, peale kodumaa toimusid lood ka Argentiinas, Inglismaal, Belgias, Mehhikos ja mujal. Uudistest tuttavatest teemadest oli mõningaid viiteid sõjale ning pandeemiale, kuid domineerisid ajatumad inimlikud teemad. Vähemaks on jäänud ulmekirjandust. Endiselt on valdav osa autoreid naised.

Kõik auhinnatud ja ära märgitud käsikirjad on plaanis avaldada umbes aasta jooksul.

Eesti Lastekirjanduse Keskus ja kirjastus Tänapäev korraldavad noorteromaani võistlust 2000. aastast, kui võitis Aidi Valliku käsikiri „Kuidas elad, Ann?“. Nende kaheteistkümne konkursi jooksul on esitatud kokku üle 300  käsikirja, millest raamatuna on ilmunud üle 50. 

Varasemate konkursside parimad:

2000 – Aidi Vallik „Kuidas elad, Ann?“

2002 – Helga Nõu „Kuues sõrm“; Katrin Reimus „Haldjatants“; Jaan Tangsoo „Hanejaht“

2006 – Diana Leesalu „Mängult on päriselt“

2008 – Kristiine Kurema „Jäätunud võõras“; Birk Rohelend „Enesetapjad“

2010 – Reeli Reinaus „Must vares“

2011 – 2. koht: Reeli Reinaus „Nahka kriipivad nädalad“; Kristel Kriisa „Piinatud hinged“

2012 – Kaja Sepp „Hetk enne homset“

2014 – Ele Arakas „Esmaspäevad“

2016 – Mairi Laurik „Mina olen surm“.

2018 – Lille Roomets „Üks väike valge tuvi“.

2020 – Jana Maasik „Enne lõppu“

Lisainfo:
Tauno Vahter
Kirjastus Tänapäev
6691 894
tauno@tnp.ee

Loe lähemalt

Jaanuar 2023. Nikola Huppertz „Kaunis nagu kaheksa“

Need, kes laste- ja noortekirjandusega rohkem kursis, teavad kindlasti, kuivõrd raske on leida meeliköitvat lektüüri, mida teisme-ea künnisel olevatele noorukitele lugemiseks pakkuda. Mõnes mõttes on see isegi mõistetav, kuna selles vanuses osatakse tekstide suhtes vägagi nõudlik olla ja soovitakse, et raamat sisaldaks nii põnevust, huumorit, köitvaid karaktereid kui ka mõtlemapanevaid teemasid.

See teeb aga kirjaniku jaoks olukorra üsnagi keerukaks, mistõttu kiputakse kas juba eos loobuma või siis ei suudeta oma ülesande kõrgusel olla. Õnneks leidub ka autoreid, kes väljakutset ei pelga ning sellega rohkem kui kenasti hakkama saavad. Saksa autor Nikola Huppertz on ilmselt üks selliseid, igatahes tundub see nii, olles lugenud tema esimest eesti keelde tõlgitud teost „Kaunis nagu kaheksa“.

Arvudel on vaja iseennast

Raamatu peategelaseks on peagi kolmeteistkümneseks saav Malte, kellele üle kõige meeldib matemaatika selle loogilisuse, lihtsuse ja lahendatavuse tõttu. Isegi keerukad ülesanded Maltet ei heiduta, pigem suudab ta neid võtta kui väljakutset ning olla enesekindel. „Lõppude lõpuks olen ma alati kõik ära lahendanud. Sest matemaatika on nimelt loogiline, ja loogilistele asjadele leidub varem või hiljem lahendus,“ arvab ta (lk 12).

Poisil on tema üle uhked ja toetavad vanemad, kes on tema hobist vaimustuses ja seda igati õhutada püüavad. Malte teab küll, et enne tema emaga abiellumist on ta isal olnud teine naine ja tütar, kuid suuremat omavahelist läbikäimist neil pole. Niimoodi oma mõnusas, harmoonilises ja rutiinses mullis on poiss elanud kuni hetkeni, mil selgub, et tema poolõde, poisist pea neli aastat vanem Josefine nende juurde elama tuleb, sest tema ema on ravikliinikus vähist taastumas. Ja justkui muutustest koduses rutiinis veel ei piisaks, hakkab tüdruk ka Maltega samas koolis käima, nii et poiss kardab oma maine pärast. On ju Josefine igas mõttes Malte vastand – ta on iseteadlik ja mässumeelne, armastab luulet ja julgeb oma tundeid välja näidata. Märksa rafineeritumaks kasvatatud Malte elu saab pea peale pööratud ja rohkem kui varem loodab poiss tasakaalu leida matemaatikast, sest selles tunneb ta end kindlamalt. Ja pealegi „Arvudel on vaja vaid iseennast“ (lk 25).


Inimsuhted on nagu luuletused

Siis aga, kui matemaatikaklubisse tuleb Maltega samavanune ja vähemalt sama andekas Lale, lööb ka teine oluline tugisammas poisi elus kõikuma. Malte varasem enesekindlus kaob ning ta satub veelgi suuremasse segadusse. Tüdruk on küll kaunis nagu kaheksa (number, mis Malte meelest on täiuslik) ja jagab poisi huvisid, kuid on poisi jaoks miskipärast vähemalt samavõrra ärritav kui meeldiv. Sündmuste keerises hakkab aga Malte tasapisi taipama tasakaalu olulisust. Ta saab teada, et matemaatika pole ainus, mis elus tähtis saab olla. Olulised võivad olla ka peresuhted, sõprus ja kiindumus, vaba aeg, mida veedetakse lõbutsedes, ilma mingi konkreetse hariva eesmärgita. Malte tajub, et inimsuhetes kehtivad hoopis teistsugused reeglid kui matemaatikas. Siin ei ole võimalik leksikoni appi võtta või õpetajalt nõu küsida, sest kõigele ei pruugi üksüheseid vastuseid leiduda, asjad võivad jääda lausa lahendamata ning selguse ja loogikagagi ei pruugi omavahelistel suhetel teinekord mingit pistmist olla. Samas aga, mida edasi, seda rohkem tundub Maltele, et kuigi inimsuhted on keerulised ja hoopis teistsuguse loogikaga kui matemaatika, on need siiski hiiglama köitvad. Need on nagu luuletused, mis unustavad otseütlemise ja loogika, kuid väljendavad omas keeles märksa rohkem, kui matemaatika seda iial suudaks.

Huppertzil, kes enne kirjanikukarjääri alustamist õppis psühholoogiat, on kahtlemata oskus luua elutruusid, kaasa elama kutsuvaid karaktereid, kellega noortel on lihtne samastuda. Kui sellele lisada ka põnev, kiiresti kulgev tegevustik, sümpaatsed huumoriampsud ja kaasajas olulised, mõtlemapanevaid teemad, saamegi teose, mis on mõnus lugemine nii noortele kui ka neile, kelle teismeiga juba aastate taha jäänud.

Tõlkinud Mari Klein

Illustreerinud Barbara Jung

Kirjastus Vesta, 224 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Loe lähemalt

Jaan Kaplinski „Jalgrataste talveuni“ (1987)

„Kui õues on kurjad ilmad/ ja pime ja sajab lund,/ laste jalgrattad kuuris/ magavad talveund.“ Nii algab Jaan Kaplinski esimene lasteluulekogu, mille kaanepilt popis botases triibupõlvikuga jalast ning hiigelsuurest üksrattast on ilmselt nii mõnelegi toonasele lapsele mällu sööbinud. Alustades talvest liigutakse kogumikus läbi kevade (katsuge olla kukupaid,/ kui kevad on tulnud linna, lk 12), suve (laste taskud tolmu täis,/ püksipõlved auke täis, lk 15) ja sügise (aga vihmal on ilus hääl, lk 34) taaskord uue talve suunas (enam ei taha olla lumeta, lk 40). Kaplinski aastaring on valdavalt vallatu ja lustlik, kuid vahel kumab kogumikust vastu ka teistsuguseid meeleolusid. Nii näiteks ollakse mõtlikud, kui oodatakse kuuvalgel ööl und või igatsetakse sõprade kirju, mõneti hirmutavgi võib aga tunduda üksinda kodusolek.

Kaplinski luulekogus on lisaks köitvatele lapselähedastele teemalahendustele ka vahvaid vormilisi eksperimente. Olgu siin esile toodud tagurpidi loetav „Peeglikese kevadelaul“, lugulaul „Mullid“, milles üle rea korduv refrään (üheksandamal korrusel) loob mõnusa sugestiivse rütmistatuse, või vahvat jadalist ülesehitust pakkuvad „Kitsu ja kätsu“ ning „Siret siret siterkuuti“. Suurima üldrahvaliku tuntuse osaliseks on saanud luuletus „Aeg“ (Aeg käib vanas seinapalgis/ vaikse tiktak-sammuga). Seda tunnevad nii mõnedki meist tänu René Eespere loodud viisile, mille Kärt Tomingas koos ansambliga Park tuntuks laulis. Enamasti ei teata aga, et selle sügavmõttelise teksti lugejaina pidas Kaplinski silmas peamiselt lapsi.

Samavõrra mitmekesine, läbimõeldud ja tervikut taotlev kui Kaplinski luulevalik, on ka Jaan Tammsaare illustratsioonid ja kujundus. Raamat on tervik alates kaanepildist kuni viimase leheküljeni välja. Tammsaare mitmekihilised ja fantaasiarikkad illustratsioonid põimivad võluvalt tõetruud ja kujutluslikku. Rohkelt mängitakse proportsioonide ja paigutusega, et tekitada võõritavat efekti. Pildid on seotud terviklikuks raamatuks läbiva, liikumisele ja aja kulgemisele viitava paela (lõnga, nööri, lõime) kujundiga, mis on asetatud erinevatele tähendusväljadele. Teksti ja pildi kooskõlas sündinud põnev sümbioos jätab tänaselgi päeval kätte võttes vägagi kaasaegse mulje. Kui üldse miski, siis vaid paber ja pehme kaas viitavad raamatu rohkem kui kolme aastakümne tagusele sünniajale.

Raamatu on illustreerinud Jaan Tammsaar ja selle on välja andnud Eesti Raamat 1987. aastal.

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Loe lähemalt
logo-print

For more information or copyrights, please contact ulla.saar@elk.ee