Hüppa põhisisu juurde

Fabiana Bocchi näitus

Eesti Lastekirjanduse Keskuse illustratsioonigaleriis on avatud Itaalia illustraatori Fabiana Bocchi isikunäitus „Unelmate teater“. Näitust on võimalik külastada 31. augustist kuni 25. septembrini 2021.

Fabiana Bocchi elab ja töötab Parmas vabakutselise illustraatorina. Talle meeldib illustreerida süngeid ja kurbasid lugusid ning tihti kohtab tema piltidel muinasjutumetsi, kuhu võib eksida. Kunstnik on kirglik tumedate toonide austaja. Tema lemmikuteks on must, sügav tumeroheline ja müstiline sinine. Nii tumedaid toone kui süngemaid teemasid kohtab ka lastekirjanduse keskuses välja pandud illustratsioonivalikus.

Tehnikatest eelistab kunstnik sarnaselt paljudele teistele Itaalia illustraatoritele pliiatsijoonistust ja harilikku pliiatsit. Eesti Lastekirjanduse Keskuse kunstiekspert Viive Noore sõnul kasutab Bocchi neid levinud tehnikaid aga silmapaistvalt erineval viisil. „Kui tavaliselt on Itaalia pliiatsijoonistus kerge ja õrn, siis Bocchi käekiri jääb silma just selle realistlikkuse ja sünguse poolest. Tema pildid ei paista esmapilgul just eriti lapsesõbralikud, kuid kindlasti on siin uurimist igas vanuses kunstihuvilisele,“ lausus Noor.

Ühe põnevama osa Bocchi näitusest moodustavad tema entsüklopeedilised või uurimuslikud joonistused merineitsitest. Illustraator justkui proovib üles joonistada selle mütoloogilise olendi erinevad liigid. „Neid isemoodi ja silmapaistvaid joonistusi võib vaatama jäädagi,“ lisas Noor.

Fabiana Bocchi on lõpetanud Paolo Toschi nimelise Riikliku Kunstiinstituudi. Samuti on ta end täiendanud Londonis St.  Martini koolis, Sarmede illustratsioonikoolis, võtnud Maurizio Quarello juhendatud kursuseid Macreata Kaunite Kunstide Koolis ja läbinud M. Sowa jt juhendamisel mitmeid õpitube. Ta teeb koostööd kommunikatsioonibüroode ja kirjastustega, õpetab maalimise kursuseid ning viib läbi töötube alg- ja põhikooliõpilastele. Ta on teinud koostööd paljude kirjanikega ning on andnud välja hulga raamatuid ühes Itaalia lastekirjaniku Serenella Quarelloga.

Fabiana Bocchi illustratsioon

Ainulaadne tegelusnäitus “Raamatuuputus”

Eesti Lastekirjanduse Keskuses avatakse Läänemere päeval, 26. augustil 2021 Skandinaavia mütoloogiat tutvustav tegelusnäitus „Raamatuuputus. Seiklus läbi Põhjamaade lugude“.

Näituse idee autor on Islandi kirjanik ja illustraator Kristin Ragna Gunnarsdóttir. See tutvustab läbi mänguliste tegevuste iidseid Põhjamaade muistendeid ja muinasjutte ning tänapäevaseid raamatulugusid. Nii näevad külastajad, millistes rahvajuttudes peituvad tänapäeval Skandinaavias populaarsete lastejuttude juured. Islandilt alguse saanud näitus on varem rännanud Leedus ja Lätis ning igas riigis on see avatud erinäolises ja uues kuues. Nii ka Eestis, kus lisaks mütoloogilistele Põhjala kangelastele kõneldakse meie koduste rahvajuttude tegelastest.

„Kirjandus on midagi, mis ühendab ja inspireerib, laiendab silmaringi ning arendab loovust. Mul on hea meel, et ühes Eesti Lastekirjanduse Keskusega saame tuua noorte lugejateni laia valiku Põhjala ja Eesti kirjandust. Koos viime huvilised põnevale reisile maailma, kust leiab eest juba nii tuttavaid kui ka täitsa uusi kirjanduskangelasi,“ sõnas Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esinduse noorte- ja kultuurinõunik Andra Heinat.

Näitusele oodatakse klassigruppe ja ka üksikkülastajaid koos perega. See on raamatuhuvilistele avatud 26. augustist kuni 30. oktoobrini 2021.

Eesti näituse pani kokku Eesti Lastekirjanduse Keskus. Kujundas ja illustreeris Kertu Sillaste, tekstiilid valmistas Tiia Mets. Näituse toimumist ja Põhjala jälgede toomist Eestisse toetab Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindus Eestis, The Nordics programm ja Islandi Vabariigi Suursaatkond.

August 2021. Rob Harrell „Vidusilm“

Ameeriklase Rob Harrelli jutustuse „Vidusilm“ võib liigitada nn. sick-fictioni žanrisse, mis kajastab haigusi (nii vaimseid kui füüsilisi) ja nendega toimetulekut. Paralleele võiks tõmmata R. J. Palacio „Imega“, mis mõned aastad tagasi eesti keelde tõlgiti ja millest valminud film sarnaselt raamatule palju austajaid kogus. „Vidusilmale“ lisab aga kihte ja ehk ka usaldusväärsust see, et tegemist on autori elulool põhineva teosega. Samuti ei edastata siin, erinevalt „Imest“, kõigi osaliste vaatepunkte, vaid saame juhtunust ülevaate vaid läbi Rossi silmade. See annab aga võimaluse peategelase intiimseimatesse tunnetesse süvenemiseks.

Raamatu peategelane on seitsmendat klassi alustav Ross Maloy, kes lisaks tavapärastele teismeliste probleemidele peab toime tulema suvel avastatud agressiivse silmavähiga. See toob kaasa operatsioonid ja kiiritusravikuurid, juuste väljalangemise ja vajaduse kanda mütsi, silmakreemi ja -tilkade rohke kasutamise. Poiss elab koos isa ja kasuema Lindaga. Kuna aga isa on kord selle teekonna juba läbinud – Rossi ema on võitluse vähile kaotanud ja lahkunud, kui poiss oli viiene – ei taha Ross teda oma muredega ülemäära koormata.

Tagasihoidliku loomuga Ross pole koolis kuigivõrd populaarne olnud ega taha mingilgi kombel silma paista. Tema parimad sõbrad on ekstravagantne Abby ja arvutimängur Isaac, kes uues olukorras erinevalt reageerivad. Kui Abbys on empaatiat ja julgust suhtuda Rossi samamoodi kui varem, siis Isaac ei suuda kuidagi leida viisi, mil moel Rossiga taas suhelda. Nii tõmbubki ta sõbrast temale toetuse pakkumise asemel hoopis eemale.

Lisaks sõpradele on Rossil aidanud koolipingetest vabaneda koomiksid Bätnotsist, mida ta vabal ajal joonistada armastab. Bätnots on nahkhiirekostüümis vapper siga, kes ka kõige raskemate elus ettejuhtuvate seikadega mängleva kergusega toime tuleb. Põneval viisil põimuvad koomiksis Rossi läbielamised ja fantaasia. Ühtlasi on koomiksi joonistamine Rossile ka side tema illustraatorina töötanud emaga. Siis aga, kui poiss vajab lisatuge, avastab ta muusika võlujõu. Tänu radioloogiatehnik Frankile, kes talle kiiritusseansside ajal erinevaid ansambleid tutvustab, jõuab ta kitarriõpingute ja hiljem oma bändi moodustamiseni. Muusikaga tegelemine, keskendumine millelegi muule kui haigusele aitab Rossil end välja elada ning haigust vaid väljakutsena tõlgendada.

Vaatamata karmile teemale on teos optimistlik ja elujulgust sisendav. Siin on ohtralt hetki, mis mõjuvad äärmiselt lõbustavalt, samas aga neid, mis pisara silmi toovad. Teose autor on meisterlik pingehoidja. Ta ei lao kogu teadmist kohe lugeja ette, vaid annab talle tükkhaaval vajaliku koguse, tehes seda tempokalt ja osavalt dialoogi ja kirjeldusi balansseerides. Huvikonksud peatükkide lõpus suunavad lugemist jätkama. Meeldivaks vahelduseks on teksti põimitud koomiksipausid ja autori illustratsioonid, mis jätavad raamatust õhulise ja kerge mulje.

Teosest jääb kõlama üleskutse hinnata inimesi mitte nende välimuse, haiguste, vanuse, soo vm järgi, vaid vajadus eelarvamustest lahti lasta ja vaadata igaüht kui indiviidi. Raamatus tuuakse esile, kuivõrd lihtne on inimesi stereotüpiseerida ja neile nende välimusest johtuvaid omadusi juurde mõelda. See on igati vajalik õppetükk enne uue kooliaasta algust.

Kiita tuleb ka tõlkijat, kes originaalkeeles pealkirja „Wink“ kandva teose nii leidlikult eesti keelde on pannud. Tõsi, mõnes kohas on küll selle väljakutseid pakkuva töö traagelniite näha, kuid see ei häiri, pigem on tõlkija lõplik valik mõistetav. Lugejale on abiks ka rohked joonealused märkused, mis teksti selgitavad. Tore, et vahepeal ei pea teost googeldamiseks käest panema.

Tõlkinud Piret Orav
Illustreerinud Rob Harrell
Hea Lugu, 2021
320 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Ülle Meistri näitus lastekirjanduse keskuse trepigaleriis

Eesti Lastekirjanduse Keskuse trepigaleriis on alates 2. augustist 2021 avatud illustraator Ülle Meistri näitus „Pildid, mis kunagi raamatusse ei jõudnud“. Tema illustratsioone on võimalik imetleda kuni 19. augustini.

Aasta alguses meie hulgast lahkunud kunstnik oleks 27. augustil saanud 73 aastaseks. Nii nagu näituse pealkiri kõneleb, näeb keskuses Meistri loodud illustratsioone, mis ühegi raamatu kaante vahel ilmunud ei ole. Tegemist on jõuliste, suureformaadiliste ja tumedatooniliste illustratsioonidega, mis on valminud näitusepiltidena. Nendel kujutatakse eesti muinasjuttude ja muistendite tegelasi ning stseene. Antud tööd on äratanud imetlust nii Venemaal kui ka Itaalias, nii Suurbritannias kui ka Jaapanis.

Lastekirjanduse keskuse kunstiekspert Viive Noore sõnul on tegemist Ülle Meistri loomingu paremikuga. „Kahju, et ei leidunud ühtki julget kirjastajat, kes oleks seda tahku kunstniku andest osanud ära kasutada. See võimalus on nüüdseks jäädavalt kadunud,“ lausus Noor.

Raamatukunstnik Ülle Meister sündis 27. augustil 1948 Virumaal Lüganusel. Ta lõpetas 1973. aastal kunstiinstituudi raamatukujundajana cum laude ja tema diplomitööna valminud aabits oli koolides kasutusel mitmeid aastaid. Tehnikatest eelistas ta akvarelli, milles saavutas erakordse meisterlikkuse. Ülle Meistri illustreeritud ja kujundatud raamatud on saanud hulganisti auhindu, mille hulgas on nii Jaan Jenseni nimeline preemia (1986), 25 kaunima Eesti raamatu (1979, 1986, 1987, 1994), 5 kaunima Eesti lasteraamatu (1999, 2008, 2009) ja Balti riikide raamatukunsti konkursi (1987) diplomid. Samuti on ta pälvinud Tallinna illustratsioonitriennaalil (2006) Eesti Lastekirjanduse Keskuse audiplomi parimale Eesti illustraatorile ja II koha Nukitsa konkursil (1994, 1998).

Tutvu ka illustraatori profiiliga meie kodulehel.

Lisaks Ülle Meistri näitusele saab keskuse saalis tutvuda ka Itaalia illustraator Alessandra Manfredi isikunäitusega „Loodusega üksi“ ning pööningul rahvusvahelise nukukunstinäitusega „Libarebane. Rebase võlu“.

Illustraator Alessandra Manfredi näitus

Alates 3. augustist 2021 on Eesti Lastekirjanduse Keskuse illustratsioonigaleriis avatud hinnatud Itaalia illustraatori Alessandra Manfredi isikunäitus “Loodusega üks”. Näitust on võimalik külastada keskuse lahtiolekuaegadel kuni 23. augustini, mil see suundub edasi Riiga.

Alessandra Manfredi kuulub Itaalia keskmise põlvkonna tuntumate ja tunnustatumate illustraatorite hulka. Tema peenetundelised ja sürrealistlike sugemetega illustratsioonid kaunistavad nii väiksematele lastele mõeldud pildiraamatuid kui ka raskepärasemate teemadega tegelevaid teoseid, milles kõneldakse keskkonnahoiuga seotud probleemidest, ökoloogilisest kriisist ja teistest taolistest valukohtadest. Illustraatorile on südamelähedased loomad, keda ta kujutab harukordse väljendusrikkusega, ning ta loodab armastuse loomade vastu edasi anda ka oma lastele. Avatud näitusel keskendub illustraator samuti loodusele ja looduskaitsele ning lastekirjanduse keskuses olevad illustratsioonid kõnetavad nii väiksemaid kui suuremaid kunstisõpru.

Tehnikatest viljeleb illustraator peamiselt pliiatsijoonistust, mis on talle alati meelepärane olnud. Kõneledes veebilehega Kubu lausus kunstnik: „Veel mõned aastad tagasi kasutasin palju digitehnikaid, aga pliiatsit olen armastanud alates lapsepõlvest. Mulle meeldib väga kontrast, mis tekib pliiatsijoonistuse varjude ning digitaalsete pantoonide ühtlase tonaalsuse vahel.“

Lastekirjanduse keskuse kunstiekspert Viive Noort võlub Alessandra Manfredi piltide puhul illustraatori oskus siduda suuri puhtaid pindu äärmise detailirikkusega. „Tema piltides on tunda pinget, kuid samas mõjuvad need harmooniliselt. Tal on oskus esile tõsta oluline, aga seejuures jätta alati alles ka võimalus avastada midagi uut. Tillukesed läbimõeldud ja ‑joonistatud detailid, isemoodi mõtted, huvitavad vaatenurgad. Rasked teemad, mida on oskuslikult kujutatud, kus ei moraliseerita, aga pannakse kaasa mõtlema ja tundma,“ lisas Noor.

Alessandra Manfredi on vabakutseline illustraator ja graafiline disainer. Esmalt õppis tulevane illustraator kunsti konserveerimist ja restaureerimist Urbino ülikoolis. Seejärel suundus ta õppima Milano kunsti ja visuaalse kommunikatsiooni kooli (Civica Scuola Arte e Messaggio). Samuti on ta läbinud mitmeid illustratsiooni-alaseid täienduskursuseid rahvusvahelises S. Zavreli nimelises illustratsioonikoolis (Scuola Internazionale di Illustrazione S. Zavrel). Ta on osalenud illustratsiooninäitustel nii Itaalias kui mujal maailmas.

Eesti publikul on olnud võimalik Alessandra Manfredi töödega tutvuda Tallinna Illustratsioonitriennaalil aastal 2020.

Alessandra Manfredi näitusega üheaegselt on keskuse trepigaleriis avatud Ülle Meistri näitus „Pildid, mis kunagi raamatusse ei jõudnud“.

Vaata lisa Alsessandra Manfredi Instagrami lehelt.

Kindermuna lastekirjanduse keskusele

Lastekirjanduse keskuse uue visuaalse identiteedi osaks olevad lustakad illustratsioonid võitsid loovkonkursil Kuldmuna 2021 Kindermuna eripreemia. Kokku esitati sel aastal konkursile 983 tööd, mis kandideerisid võidumunadele reklaami, disaini, digitaalse reklaami, suhtekorralduse kui ka üritusturunduse valdkodades.

Illustratsioonide autoriks on disainer Martin Veisman disainistuudiost Ruum 414. Kirkavärvilised illustratsioonid seisavad keskuse uue visuaalse identiteedi keskmes ja need on kokku pandud geomeetrilistes kujundites, mille aluseks on raamat.

Kuldmuna on aastast 1998 toimuv loovusfestival, kus tunnustatakse Eesti parimaid turunduskommunikatsiooni lahendusi. Konkurssi korraldab Turundajate Liit. Rohkem infot konkursi ja võitjate kohta leiab Turundajate Liidu veebilehelt.

Inimõiguste teemalised miniraamatud lastele Balti autoritelt

Eesti lastekirjanikud ja illustraatorid teevad koostööd kolleegidega Balti riikidest, et tuua lasteni mitmekesisuse ja inimõiguste teemasid.

Rahvusvaheline projekt „Mitmekesisuse ja inimõiguste alane kirjandus lastele Balti riikide autoritelt” (Diversity and Human Rights Literature for Children from Baltic Authors) on sündinud koostöös partneritega Lätist ja Leedust. Kõigist kolmest riigist valiti konkursi teel projektis osalema kuus kirjanikku ja kuus illustraatorit. Koostöös loovad valitud autorid pisikesed voldikraamatud, mille teema on seotud võrdse kohtlemise, kultuurilise mitmekesisuse, puuete, vanuselise diskrimineerimise, soorollide või sõnavabadusega.

Projekti eesmärk on luua kirjandust, mis räägiks lastele inimõiguste ja mitmekesisusega seotud olulistest teemadest. „Usume, et kirjeldatud teemad on tänapäeva maailmas märgilise tähtsusega, mistõttu on vajalik neist kõneleda juba alates lapsepõlvest,” lausus projekti Eesti koordinaaror Ulla Saar. Samuti  soovitakse projektiga soodustada Balti riikidest pärit autorite koostööd ning jagada siin loodud professionaalset lastekirjandust muu maailmaga. Nii tutvustatakse valminud raamatuid üleilmse tähtsusega raamatumessidel, näiteks Bolognas ja Frankfurtis.

Eesti illustraatorite hulgast valiti projekti osalema Kärt Einasto, Gerda Märtens, Anna Ring, Jaan Rõõmus, Kertu Sillaste ja Olga Skomorokhova ning kirjanikest Sandra Heidov, Indrek Koff, Triinu Laan, Helena Läks, Juhani Püttsepp ja Reeli Reinaus. Väikeseid raamatuid hakkavad looma kirjanike-illustraatorite paarid, mille pooled on pärit erinevatest Balti riikidest. Voldikraamatud valmivad septembriks ja koos nendega esitletakse metodoloogilisi juhendmaterjale, mis annavad nõu, kuidas lastega inimõiguste teemadel rääkida.

Projekt sündis Leedu Kooliarenduskeskuse lugemisprogrammi „Lastemaailm” (Centre for School Improvement), Läti Noortekirjanduse Nõukogu (IBBY Latvia) ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse koostöös. Projekti toetab Balti Kultuurifond. 

Lisainfo:
Ulla Saar
Eesti Lastekirjanduse Keskus
ulla.saar@elk.ee

Juuni 2021. Anti Saar „Kuidas minust ei saanud kirjanikku”

Anti Saar ise tutvustab sotsiaalmeedias oma teost kui sissejuhatust metafiktsiooni strateegiatesse. Lastekirjandusliku reklaamlausena see tõenäoliselt ei töötaks, nõnda ongi raamatu sisekaanel see moondunud alapealkirjaks „10 vähem või rohkem uskumatut lugu sellest, kuidas minust ei saanud kirjanikku“. Tegelikult ei jää aga metafiktsioongi tulemata. Tõsi, see saabub veidi hiljem, peaaegu et päris raamatu lõpus, siis kui lugeja juba parasjagu hoos on. Saar ei taha ilmselt noort (?) lugejat kohe ära hirmutada.

Nagu öeldud on raamatus kümme novelli, mis seotud ühise tegelaskonna kaudu. Peategelane on 11-aastane Juhan, hüüdnimega Juks, kes armastab väga kirjutada. Vahet pole, kas haikut või seiklusjuttu, reisikirja või ajaleheartiklit, mõttetera või spordilugu – ühtmoodi põnevad on need poisile kõik. Paraku aga ei õnnestu Juksil ühtegi paladest lõpetada. Ükskõik kuivõrd erinevates žanrites poiss ka ei prooviks või kuidas ta ei püüaks, ikkagi on määratud need katsed luhtuma. Küll ei luba naabrionu valmivat artiklit ilmutada või tuleb kirjatükk lõkkealustuseks ohverdada, küll tõmbab õpetaja noore inspiratsioonipuhangule pidurit või ei õnnestu jutule väärilisi illustratsioone teha. Kas on aga võimalik saada kirjanikuks ka siis, kui kirjutada vaid lõputa lugusid? Õnneks tuleb siin Juksile appi sõber Robi, kes teab, mis asi on metafiktsioon. Nii saabki mittekirjanikust kirjanik, kellel loodetavasti palju lugejaid.

Anti Saare uus raamat sihib teisme-ea lävel seisvaid lapsi. See on igati tänuväärne tegu – pole ju nende lugemislaual kuigi suurt valikut viimasel ajal ilmunud eakohast algupärast kirjavara. Eriti tore, et peategelaseks on valitud poiss. See annab võimaluse raamatuga suhestuda ka noortel meesisenditel, kes mingi tüdruku heietusi kindlasti lugema ei vaevuks. Neidistel seevastu pole poistest peategelaste vastu teadupärast miskit.

Samuti on Saare raamatu suureks plussiks „siin ja praegu“ efekt. Juba varasemalt tuttav aus ja vahetu sisekõneline vestlusviis on ka selles raamatus peamine kirjutamisstrateegia. Selle kaudu pakutakse lugejatele ohtralt võimalusi tõmmata paralleele enesega, leida sarnast, otsida erinevat. Jutustuse elavdamiseks on teksti pikitud rohkelt dialoogilist materjali, mis pikemad arutluskäigud värvikamaks muudab. Kui siia lisada nüüd tempokas tegevustik ja iseloomukad karakterid (naabrionu ja teised majaelanikud, õpetajad, klassikaaslased jm), mis antud üksikute teraste detailide kaudu, saame teose, mis ühtaegu nii värvikas kui paljupakkuv. Jutustus algab ja kulgeb kiirelt, kergelt ja lustakalt, nii et enne kui tahaksid, ongi lõpp käes. Õnneks on Saarega see hea asi, et kuna tekst on tihe, võib kohe uuesti algusest peale hakata.

Veel üks aspekt, mis Saare lood vägagi köitvaks teeb, on huumor. See on lustakas, üllatav ja heatahtlik. Pole märgata vähimatki täiskasvanulikku ülalt alla vaatamist ja laste üle naermist, naer tekib ikka koos lastega. Kuna peategelane suhtub oma ebaõnnestumistesse leebelt, on kirjeldatud juhtumitel suur julgustav roll ka lugeja jaoks. Õppetunnina tasub kaasa võtta teadmine, et ei maksa iseenda äpardustesse ülemäära karmilt suhtuda, need on lihtsalt kurvid edenemise teel.
Raamatu alguses palub autor tungivat MITTE korraldada raamatu kohta ühtegi lugemiskontrolli. Õige ta on. Selleks, et teost nautida, ei pea teadma, et Juksi parima sõbra pärisnimi oli Robert ega sedagi, et naabrionu Toivo oli 63-aastane, et jalkameeskonna nimi oli saadud tänavanime järgi ning matkati Ahja jõe kallastel. Nautimine on aga praegu vägagi teemas. Suvi on käes. Elagu lugemisnaudingud ja -vabadus!

Illustreerinud Hillar Mets
Kirjastus Kolm Elu 2021
112 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Aljoscha Blau isikunäitus Eesti Lastekirjanduse Keskuses

Teisipäeval, 15. juunil 2021 kell 17.30 avatakse Eesti Lastekirjanduse Keskuses nimeka saksa illustraatori ja kunstniku Aljoscha Blau isikunäitus „Guašiga kirjutatud lood“. Avamisel osaleb ka illustraator, kelle pilte on võimalik keskuses vaadata kuni 16. juulini.

Aljoscha Blau illustratsioone iseloomustab kirglikkus, mitmekihilisus, üllatuslikkus ja humoorikus. Tehnikatest eelistab ta guašši, mille tutvustamisele ning õpetamisele on Blau pühendanud ka raamatu „Multitalent Gouache“ („Multitalent guašš“). Illustraatori töödest kumavad läbi järjepidevad loomingulised otsingud, mis on toonud kaasa märgatavaid muutusi tema kujutuslaadis.

Näituse kuraatori Viive Noore sõnul on ka Eesti publikul olnud võimalik nende arengute tunnistajaks olla: „2015. aastal lastekirjanduse keskuses toimunud Blau isikunäitusel olid väljas hoopis teistsuguse stiiliga tööd. Need olid viimistletumad ning neis võis ära tunda vene illustratsioonikoolkonnale omaseid jooni. Tänavusel näitusel olevad pildid on märksa visandlikumad ja need annavad tunnistust illustraatori kõrgeltarenenud käsitööoskusest. Tema isikupärastest ja hoogsatest illustratsioonidest õhkub maagiat,“ lausus Noor.

Aljoscha Blau sündis 1972. aastal Peterburis ja kasvas üles kunstnike perekonnas. Oma lapsepõlve suved veetis ta perega Narva-Jõesuus. 1990. aastal kolis Blau Saksamaale ja õppis Hamburgi Rakendusteaduste Ülikoolis (Hochschule für Angewandte Wissenschaften Hamburg) illustratsiooni ja graafikat. Esimese raamatu illustreeris Blau juba õpingute ajal. 2002. aastal kolis kunstnik Berliini ning elab seal siiani. Alates 1990ndate lõpust on Blau illustreerinud üle kuuekümne laste- ja täiskasvanute raamatu. Ta on loonud mitmeid graafilisi seeriaid ja avaldanud kaks autoriraamatut. Blau on ka hinnatud kunstipedagoog, kes on õpetanud saksa, itaalia, prantsuse ja taani kunstiüliõpilasi.

Aljoscha Blau on oma illustratsioonide eest pälvinud rohkelt auhindu. Nende hulgas on Saksamaa tähtsaimad lasteraamatupreemiad Troisdorfi pildiraamatuauhind (Troisdorfer Bilderbuchpreis) ja Saksa noorsookirjanduse auhind (Deutscher Jugendliteraturpreis). 2008. aastal arvati ta IBBY aunimekirja. Samuti on ta pälvinud BolognaRagazzi auhinna (BolognaRagazzi Award) ja Austria riikliku laste- ja noortekirjanduse auhinna (Österreichischer Kinder- und Jugendbuchpreis). Ta on korduvalt olnud Astrid Lindgreni mälestusauhinna (Astrid Lingren Memorial Award) nominent.

Kunstnik on osalenud isiku- ja grupinäitustel Saksamaal, Austrias, Hispaanias, Horvaatias, Itaalias, Jaapanis, Poolas, Portugalis, Prantsusmaal, Serbias, Slovakkias, Taanis, USAs, Uus-Meremaal, Venemaal jm. Eestis on tema töid eksponeeritud Tallinna Illustratsioonitriennaalil, Eesti Lastekirjanduse Keskuses ja näitusel „Meremuinasjutud”.

Vaata ka:

www.aljoschablau.com
www.instagram.com/aljoschablau

Lisainfo:
Viive Noor
näituse kuraator, Eesti Lastekirjanduse Keskuse kunstiekspert
viivenoor@gmail.com

Elar Kuus „Memme musi” (1978)

Kodanikuna Elmar Kuusiku nime kandnud Elar Kuusi „Memme musi” (1978) ilmus algselt lühiversioonina ajakirjas Täheke 1966. aastal. Järgnes lavastus nukunäidendina Eesti Riiklikus Nukuteatris1968. aastal, kusjuures helikujunduse tegi seal samal ajal töötanud Arvo Pärt. Laiahaaredelisema leviku sai aga teos 1978. aastal, mil Kuus teksti taaskord töötles, seekord pikemaks proosalooks, ning omaette raamatukesena Kaisa Puustaki piltidega välja andis.

Muinasjutt räägib jäneseemast ja tema kolmest pojast, kes soovivad lõppematu kapsapea Täitmatu Hundi koopast jäneserahvale tagasi tuua. Ülesanne on raske. Keegi, kaasa arvatud jänesepoegade isa, pole tagasi tulnud. Kuigi emale pole poegade soov meeltmööda, austab ta nende otsust ja varustab ta nad kõige hinnalisemaga, mis tal on. Vanim poegadest saab raudrüü, keskmine mõõga, pisemale pole aga jänkuemal muud kui soe musi kaasa panna. See aga osutub lõpuks salarelvaks, mis kohutab vaenlase ja mida keegi ära võtta ei saa.

Võluv huumor, parasjagu põnevust ja õpetlik iva on ilmselt see, mis erinevate põlvkondade lapsi „Memme musi“ juures köitnud on. Tahaks loota, et kõigil lastel oleks nii suveseiklustele vastu minnes kui ka kogu eluks põsel üks memme musi, mida keegi ära võtta ei saa.

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm