Hüppa põhisisu juurde

Lastekirjanduse aastapreemia nominendid selgunud

Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital kuulutas välja aastapreemiate nominendid. 2020. aastal ilmunud teoste hulgast valis žürii auhinnale kandideerima viis silmapaistvat teost. Laureaat kuulutatakse välja emakeelepäeval, 14. märtsil.

Nominentide hulka kuuluvad järgmised teosed: Maarja Kangro „Isa kõrvad“ (Nähtamatu Ahv), Triinu Laan „Luukere Juhani juhtumised“ (Päike ja Pilv), Juhani Püttsepp „On kuu kui kuldne laev“ (Tänapäev), Piret Raud „Juurtega aed“ (Tänapäev), Reeli Reinaus „Morten, Emilie ja kadunud maailmad“ (Päike ja Pilv) ja Anti Saar „Suur koogitegu“ (Kolm Elu).

Lastekirjanduse žürii koosseisu kuulusid Jaanika Palm (esimees), Helle Laanpere ja Jaanus Vaiksoo.

Kultuurkapitali lastekirjanduse preemia asutati 1970. aastal ning kandis 1971. aastast nimetust Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia. 1990. aastate algul traditsioon katkes. Alates 1995. aastast annab preemiat välja Eesti Kultuurkapital kirjanduse sihtkapitali aastapreemia nime all. Preemiad määratakse igal aastal eelmisel kalendriaastal esmakordselt ilmunud parimale teosele igas kirjandusliigis (proosa, luule, esseistika, vabaauhind, näitekirjandus, ilukirjanduslik tõlge võõrkeelest eesti keelde, ilukirjanduslik tõlge eesti keelest võõrkeelde, mõttekirjanduse tõlkeauhind, lastekirjandus, venekeelse autori kirjandusauhind ja artikliauhind).

Allikas: Eesti Kultuurkapital

Loe lähemalt

Näitus „Robotite muinasjutud“

Reedel, 12.02 kl 17 avatakse Eesti Lastekirjanduse Keskuses kuulsa poola kirjaniku ja filosoofi Stanisław Lemi raamatu „Robotite muinasjutud“ põhjal valminud näitus ning esitletakse raamatu eestikeelset väljaannet. 

Stanisław Lemil on tänavu 100. sünniaastapäev, eelmise aasta lõpus möödus aga 100 aastat Eesti ja Poola diplomaatiliste suhete loomisest. Tähistamaks neid sündmusi, ilmub Adam Mickiewiczi Instituudi ning kirjastuse Päike ja Pilv koostöös esmakordselt eesti keeles Stanisław Lemi raamat „Robotite muinasjutud“ (poola keeles Bajki Robotów, 1964), mille tõlkis Hendrik Lindepuu.

Unikaalseks muudab raamatu see, et esmakordselt on Lemi teos värviliselt illustreeritud, aga see pole veel kõik: 16 loost 8 on illustreerinud poola (Katarzyna Bogucka, Rita Kaczmarska, Edgar Bąk, Katarzyna Walentynowicz, Gosia Herba, Anne Pikkov, Zosia Dzierżawska, Dawid Ryski, Paweł Mindler) ja 8 eesti kunstnikud (Viive Noor, Regina Lukk-Toompere, Kadi Kurema, Katrin Ehrlich, Marja-Liisa Plats, Anne Pikkov, Priit Pärn, Urmas Viik).

„Lemi muinasjutud on sellised, mida võiksid vesta robotivanaemad väikestele robotipõnnidele. Nendes tegutsevad kasvult gigantsed, tegudelt müüdi mõõtu kangelased, loojad, võitlejad, lõhkujad, aga ka robotikuningad ja -printsessid, kuninglikud nõuandjad, triksterid, rüütlid (elektrüütlid), lohed ja sõdalased. Samas on need jutud olemuslikult inimestest ja inimestele, ergutades meie kujutlusvõimet ja pannes mõtlema inimloomuse keerukuse üle, meie suhete üle ümbritsevaga – kosmosesse välja,“ ütleb laste- ja noortekirjanduse uurija Krista Kumberg raamatu järelsõnas. Kindlasti pakub raamat põnevaid leide ka täiskasvanud teadusliku fantastika austajatele.

Raamatust inspireeritud näitus on mitmemõõtmeline ja kutsub avastama. «Me näitame illustratsioone teisiti, ebaharilikult. Me paljastame nende killud, peidame need ruumi, loome uusi tähendusi. Pakume näituse külastajale võimaluse avardada oma maailma piire ja avastada uusi tähendusi,» selgitab näituse kuraator Magdalena Kłos-Podsiadło. Näituse Poola osa kujundasid Marta ja Lech Rowiński. Eesti väljapaistvate illustraatorite tööd vormis näitusele Viive Noor.

Eesti Lastekirjanduse Keskuses on näitus «Robotite muinasjutud» avatud kuni 13. märtsini ning rändab seejärel Haapsallu ja teistesse Eesti linnadesse. Eestis on näitus augusti keskpaigani, suundudes seejärel Leetu ja Rootsi.

Loe lähemalt

Veebruar 2021. Jenny Jägerfeld „Minu suurejooneline elu“

Rootslanna Jenny Jägerfeldi nimi pole eesti lastekirjandushuvilistele võõras. Sai ju tema jutustus „Superkoomik“ meil 2019. aastal avaldatuna väga hea vastuvõtu osaliseks. Lisaks lugejamenule ja mitmele arvustusele kuulutati see ka heaks noorteraamatuks ning Paabeli Torni tõlkeauhinna nominendiks. 2020. aasta lõpul ilmunud „Minu suurejooneline elu“ on Jägerfeldi eelmise teosega mõneti sarnane, mistõttu uuele raamatule võib vähemalt samasugust edu loota.

Raamatu peategelane on 12-aastane Sigge, kes on Stockholmist kolinud Rootsi väikelinna Skärblackasse. Kuna poisi ema on oma elukaaslasest lahku läinud ja töö kaotanud, ei saa ta kolmelapselise üksikemana enam pealinnas elamist lubada. Nõnda otsustabki ta oma lapsed kaasa võtta ja ajutiselt ema juurde elama asuda. Vaatamata sellele, et naistel on keerukad omavahelised suhted, võtab vanaema pere oma pansionaadis lahkelt vastu, pakub neile peavarju, majanduslikku ja emotsionaalset tuge.

Siggel pole kolimise vastu midagi, pigem näeb ta selles oma uut võimalust. Pole tal ju Stockholmi koolis kuigi hästi läinud. Ta pole seal leidnud sõpru, on olnud kiusatav ja tundnud end seetõttu üksikuna. Üheks tõrjumise põhjuseks on poisi terviseprobleemid. Nimelt on tal laisa silma sündroom, mis on sundinud teda silmaklappi ja hiljem ka prille kandma. Tegelikult pole tema kõõrdsilmus aga sugugi nii hull, nagu poisile endale tundub.

Teiseks probleemkohaks on Sigge huvi iluuisutamise vastu, mida klassikaaslased poistele sobivaks hobiks ei pea. Sigget häirib ka see, et ta oma isast peaaegu midagi ei tea. Tema kasuisa, nooremate õdede-vendade pärisisa, on proovinud temaga küll kontakti saada, kuid teinud seda poisi isiksust arvestamata. Lisaks ei võimalda pere majanduslikud olud just lahedat äraelamist. Nõnda tunnebki Sigge end äärmiselt ebakindlana ning inimestega suheldes kohmetuna.

Sigge seab eesmärgiks saada uue, kuuenda kooliaastani jäänud 60 päevaga nii enesekindlaks kui vähegi võimalik, et olla siis uues koolis populaarne ja leida palju sõpru. Selleks viib ta läbi internetiuuringu ning koostab enamlevinud soovitustest nimekirja, mida punkthaaval täide viima asub. Paraku aga on elu miskit muud kui soovitused netiportaalides ning õige pea satub Sigge olukordadesse, mida ta ette kujutadagi ei osanud.

Kuna kirjanik on psühholoog, siis tema tugevuseks on raamatutegelaste hingeelu tõepärane ja usutav kujutamine, olgu siis tegemist laste või täiskasvanutega. Erinevate seisundite kujutamiseks leitakse tabavaid väljendeid või kasutatakse osavalt tegevustikku. Sigge peataolek, tema naiivsus ja tahtmine kusagile kuuluda on koondatud tegelaskujusse orgaaniliselt ja realistlikult. Jääb tunne, justkui ta polekski karakter ilukirjandusteosest, vaid pärispoiss kõrvalmajast, kellega igaüks end samastada suudab. Värvikas vanaema, kes ümbritsevate kodakondsete arvamisi millekski ei pea ning tegutseb täpselt nõnda nagu ise paremaks peab, on samuti vägagi usutav. Ema ja tema elu teelahkmel oleku muredki on tekstis üksikute, kuid seda ilmekamate seikade abil esile toodud.

Vaatamata äärmiselt meeldivale üldmuljele on raamatu juures ka üht-teist, mis võinuks paremini lahendatud olla. Meie noored on inglise keeles küll enamasti tublid, kuid küllap leidub neidki, kellele tekstis esinevad ingliskeelsed laulusõnad arusaamatuks jäävad. Ehk oleks võinud need kasvõi riimimata vabatõlkes raamatu lõpus ära tuua? Ilmselgelt pole autor neid lihtsalt kohatäitena kasutanud, vaid neil on teose tähenduskihtide avamisel kindel roll kanda.

Küsitavusi tekitab ka Eesti väljaande kaanekujundus, mis raamatupoes või raamatukoguriiulil adressaadi silma kuidagi köitma ei kipu. Pigem peetakse pilti, mille fookuses on autos istuv päkapikk,  liiga titekaks ning arvatakse teos automaatselt ja sirvimata noorema vanusegrupi omaks. Ses vanuses tahetakse ikka täiskasvanulikum olla. Oleks kahju, kui teos selliste möödapanekute tõttu lugejaid ei leiaks. Ei pruugi ju nõnda noored lugejad teada, et raamatut ei tasu tema kaane järgi hinnata.

Tõlkinud Kadi-Riin Haasma
Kaane kujundanud Kärt Einasto
Varrak, 2020
320 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Loe lähemalt

Selgusid möödunud aasta kauneimad lasteraamatud

11. veebruaril 2020 kuulutati kultuurisaates „OP“ välja 2020. aasta kauneimad lasteraamatud. Lastekirjanduse keskuse eripreemia sai Marja-Liisa Platsi kujundatud ja illustreeritud “Luukere Juhani juhtumised”, mille kirjutas Triinu Laan. 

5 kauneima Eesti lasteraamatu konkursile esitati kokku 44 raamatut, mille hulgast valis parimad professionaalidest koosnev žürii: Urmas Viik (esimees, Eesti vabagraafikute ühendus), Kadi Kurema (Eesti vabagraafikute ühendus), Viive Noor, Anne Linnamägi, Kertu Sillaste, Jüri Mildeberg (Eesti kujundusgraafikute liit), Annika Reiljan (Eesti kirjastuste liit), Kadi Kiipus (Eesti rahvusraamatukogu), Liis Sein (Eesti Lastekirjanduse Keskus).

Kauneimate lasteraamatutega saab tutvuda 27. veebruarini rahvusraamatukogu fuajeegaleriis, kus on väljas ka konkursi 25 kaunimat Eesti raamatut võidutööd.

2020. aasta 5 kaunimat lasteraamatut on:

  • Triinu Laan “Luukere Juhani juhtumised”, kujundaja ja illustraator Marja-Liisa Plats (lisaks ka Eesti Lastekirjanduse Keskuse eripreemia)
  • Gerda Märtens “Virmalised”, kujundaja Endla Toots
  • Indrek Koff “Kui ma oleksin vanaisa”, kujundaja Anne Linnamägi
  • Urmas Reinmaa “Kust sa selle leidsid?“, kujundaja ja illustraator Ulla Saar
  • Urmas Viik, Anu Kabur “Muhu vasslid” , kujundaja ja illustraator Urmas Viik

Žürii eripreemiad pälvisid Katrin Väljataga “Ümarmudil otsib kodu”, mille on kujundanud Angelika Schneider, ning Kadri Hinrikuse “Taks ja dogi”, mille kujundas Endla Toots.

Eesti Kujundusgraafikute Liidu illustraatori eripreemia: Lucija Mrzljak illustratsioonide eest Indrek Koffi raamatule “Palavikulilled”.

Kauneimate lasteraamatute konkurss toimub alates 1998. aastast. Konkursi eesmärk on väärtustada illustreeritud lasteraamatuid kui vaimse kultuuri nähtust. Konkurss toimub samaaegselt 25 kauneima Eesti raamatu konkursiga. 5 kauneima Eesti lasteraamatu ja 25 kauneima Eesti raamatu konkursse korraldavad: Eesti Rahvusraamatukogu, Eesti Kirjastuste Liit, Eesti Kujundusgraafikute Liit, Eesti Lastekirjanduse Keskus ning Eesti Trüki- ja Pakenditööstuse Liit.

Loe lähemalt

Robert Vaidlo “Lood Kukeleegua linnast” (1965)

Need, kelle lapsepõlv on möödunud Nõukogude Eestis, mäletavad kindlasti ereda värvilaiguna seda kuuekümnendate keskpaigas sündinud raamatukest. Teos viib lugeja põnevale fantaasiarännule Kersti joonistusvihikus asuvale Jooniamaale, kus Kukeleegua linnas elavad hakkajad kriipslapsed Pinn ja Siri. Kui ühel hommikul tekib linnapiirile koletis Bul-Mul, tuleb lastel minna kaugelt Penaaliast Tindi-Kustut otsima, et koletis tagasi lüüa. Õnneks on neil tuge loota ka onu Krillolt ja tädi Tsirpalt, seersant Tirrist rääkimata. Põnevuse ja seikluslikkuse kõrval toob lugejale naeratuse näole Vaidlo vaimukus ja südamlikkus, tema oskus tabada lapse kujutlusilma, mis eksisteerib samaaegselt nii päriselt kui mängult. 

Nii nagu lapsepõlve juurde kuuluvad ikka värvipliiatsid-joonistusvihikud ja nende abil loodud fantaasiamaad ning kuhugi pole kadunud üksteise abistamine ja kõikevõitev sõprus, leidub alati ka noori lugejaid, kes Vaidlo Kukeleeguast vaimustuvad. Muide, tänavusel sõbrapäeval, 14. veebruaril oli nende autori Robert Vaidlo sajas sünniaastapäev. Need aga, kel Kukeleegua linna sõprade seiklused veel liiga värskelt meeles, võivad kätte võtta Kessu ja Tripi või ahvipoiss Topi juhtumistest pajatavad raamatud.

Robert Vaidlo raamatu “Lood Kukeleegua linnast” (1965)

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Loe lähemalt

Jaanuar 2021. Juhani Püttsepp „On kuu kui kuldne laev“

Kuigi eestlaste põgenemisest Rootsi 1944. aasta sügisel on möödunud juba üle 70 aasta, on meie lastekirjanduses sellest senini üle või ümber vaadatud. Põgusalt on teemat käsitlenud Ilon Wikland oma pildiraamatutes ja möödaminnes on sündmus mainitud ka muudeski teostes, kuid pikemalt pole sel peatutud. Ehk on need teemad olnud teadjaile liiga valusad, et meenutustena kirja panna, või on siis kirjanikud neid otse ja avameelselt lastele rääkimiseks liiga karmiks pidanud. Võib-olla pole leitud ka õigeimat viisi, kuidas seda delikaatselt teha, et keegi osalistest end haavatuna ei tunneks. Püttsepp on esimene, kes teemal põhjalikult peatub ja selle oma käsitluse fookusesse seab.

Tee ideest raamatuni pole olnud lihtne. Oma perekonnaloost inspireerituna uuris kirjanik aastate jooksul põhjalikult läbi hulga materjale 1944. aasta Eesti paadipõgenike kohta, kogus omaaegsete laste mälestusi, külastas paiku, kuhu põgenikud randusid ning vestles neid seal vastu võtnud abiliste, lotadega. Kogutud rohke materjali vormis Püttsepp kirjandusteoseks ning esitas 2019. aastal lastejutuvõistlusele „Minu esimene raamat“. Käsikiri sai seal kolmanda koha ning aasta hiljem ilmununa teenis mullu ka erilisima lasteraamatu tiitli  ̶  Aasta Rosina.

Keeruka ja kauge teema nüüdisaja lastele lähemale toomiseks on autor valinud peategelaseks kaheksa-aastase Keete ja tema lemmikmänguasja, karu Pätsu. Tüdruku vanemad on õpetajad ja ta elab mereäärses väikelinnas kirsipunases majas. Peale Keete pere on maja koduks veel viiele lapsele: õdedele-vendadele Reinule, Riinale, Reedale ja Villule, kelle isa on sõjas, ning Jaanile, keda kasvatavad lell ja vanaema, sest tema vanemad on Siberisse küüditatud. Autor kirjeldab laste elu ja tegevusi sõjaoludes, pommitamise eest varjumist, osa saamist põgenemise planeerimisest, eluohtlikust merereisist, saabumisest Rootsi ning elu esimeses põgenikelaagris.

Kuna jutu sisu on karm, pakub autor kohe alguses noorele lugejale toeks raami. Nimelt esitab kirjanik loo tagasivaatelisena, juba eaka Keete meenutusena, kui ta peab minema kooli lastele oma mälestusi rääkima. Raamlugu annab lapsele kindluse, et teel võib küll halvasti minna, kuid lõpeb kõik siiski hästi. Püttsepp arvestab adressaadi vastuvõtuvõimega ning mõistab muuski osas tema vajadusi. Ta seletab teksti sees tundmatuid sõnu, nagu lell või sumplaev, ning pöördub aegajalt noore lugeja poole, kutsudes teda kaasa mõtlema ja end tollaste laste asemele asetama. Nõnda last justkui käekõrvale võttes juhib kirjanik ta turvaliselt läbi keerukate ajaloosündmuste, mille meenutamine on küll raske, kuid oluline. Ilmselt mõistavad noored lugejad, et kui nemad oleksid sündinud varem, oleks ehk neidki sellised katsumused ja ohud ees oodanud, ehk nagu Püttsepp Keete suu läbi sõnastab – milline õnn on tänapäeva lastel kasvada rahuajal.

Kuigi peategelane on Keete ja tema siseilmas lastakse lugejal kõige rohkem viibida, aitab kirjanik tungida ka teiste tegelaste mõtetesse ja tunnetesse, olgu need siis täiskasvanud või lapsed. Taoline sujuvalt ühelt tegelaselt teisele libisev vaatepunkt aitab autoril esile tuua  mitmeid omaaegseid suhtumisi ja hoiakuid, kirjeldada erinevate tegelaste tegutsemismotiive, soove ja igatsusi. Ilmekalt tuleb Püttsepa raamatust esile, et kui vanemad on võimalikult rahulikud ja konstruktiivsed, suudavad seda olla ka lapsed. Rõhutamist leiab, et raskeimad olud näitavad, kes me tõeliselt oleme ja mida suudame.

Püttsepp on suutnud tegevustikku esitada kui põnevuslugu, milles üks sündmus ajab teist taga. Kaasakiskuv süžee hakkab justkui filmilindina silme ees jooksma. Peatükid on noorele lugejale parajad ampsakad, kuid vaevalt et keegi enne raamatut käest saab pandud, kui viimane rida paistab. Ehk on siis aega pöörata rohkem tähelepanu ka suurepärastele illustratsioonidele, mis on valminud Läti ühe mainekama raamatukunstniku Gundega Muzikante tundliku käega. Muide, ka Muzikantel on tugev perekondlik seos paadipõgenikega.

Juhani Püttsepa „On kuu kui kuldne laev“ rõhutab ammutuntud tõika, et pole teemat, mida lastekirjanduses käsitleda ei saaks, oluline on vaid, kuidas seda teha. Püttsepp on valinud empaatilise ja tundliku lähenemise, et haavu juurde ei tekiks ja vanad saaksid kinni kasvada. Vaid nõnda saab katkestustest üle, et üheskoos edasi minna.

Illustreerinud Gundega Muzikante
Kirjastus Tänapäev 2020
136 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Loe lähemalt

Konkursi “Kas pilt ütleb rohkem kui 1000 sõna?” võitjad selgunud

Fotokunsti keskus Fotografiska ja Eesti Lastekirjanduse Keskus kuulutavad välja loovkirjutamise konkursi „Kas pilt ütleb rohkem kui 1000 sõna?“ võitjad. 

Konkursi korraldamiseks andis tõuke rootsi fotokunstniku Erik Johanssoni fantaasiaküllane näitus „Ääretagused paigad“, mis avati Fotografiskas 25. septembril 2020. Osalejad ammutasid inspiratsiooni Johanssoni sürrealistlikest fotodest ning panid kirja kuni 1000 sõnalise jutu, luuletuse või essee. Kirjutada võis nii eesti, vene kui inglise keeles.

Konkursi vastu oli rõõmustavalt suur huvi ning kokku laekus lugemiseks üle 440 töö. Loovkirjutajate esikolmik selgitati välja kolmes vanuseastmes ja lisaks anti välja mitmeid eriauhindu. Iga vanuseastme töid hindas kolmeliikmeline žürii.

  • Kõigi võitjatega võtame personaalselt ühendust!
  • Fotokunstikeskus Fotografiska ootab kõiki konkursil osalejaid perega koos tasuta külastusele. Erik Johanssoni näitus on avatud 14. veebruarini.
  • Kõigile osalejatele on ka üllatus – nimeline tänukiri, millele võib järele minna Fotografiska kassase kasvõi kohe, sest kohviku- ja poeala I korrusel on avatud iga päev 10-18.

4.–6. klass

I koht

Rahel Värton „Elu maa peal ja maa all“ (Miina Härma Gümnaasium, 4. kl). „Elu maa peal ja maa all“ on nutikas lugu sellest, kuidas harjumuspärane maailm võib tunduda hiigla põnev, kui vaadata seda kellegi teise pilguga. Autor ei tee liigseid sõnu ja hoiab loo juhtmõtet kogu aeg silme ees. Tulemuseks on kenasti koospüsiv jutustus – leidlik ja läbimõeldud, aga samal ajal ka hoogne ja vaimukas. Autor sai inspiratsiooni Erik Johanssoni fotost „Up the Past“.

II koht

Astrid Kaelepi „Johnny ja kuu“ (Jakob Westholmi Gümnaasium, 4. kl). Tegemist on põneva ja leidliku looga ühest ulakast poisist, kes avastab, et kui kuu peal jalgu kõlgutades tukastama jääda, siis võib sealt hoopistükkis alla kukkuda. Autor avaldas muljet oma laia sõnavara, eeskujuliku lausestuse ning oskuslikult loodud karakteriga. Töö sai inspiratsiooni fotost „Täiskuuteenindus“.

III koht

Martha Johanna Garcia “Päevakulutaja” (Miina Härma Gümnaasium, 4. kl). Lustakas ja hoogsalt jutustatud lugu, mille autor kasutab oskuslikult kirjanduslikke vahendeid. Lugedes võime nautida autori kujutlusvõime lendu, mis annab tunnistust suurest kirjutamisrõõmust. Autor demonstreerib vanuse kohta hämmastavat sõnavaldamisoskust ning jääb loota, et saame tema tekste nautida tulevikuski. Lugu kirjutati foto „Päevakulutaja“ põhjal.

Eripreemiad:

Käsitsi kirjutatud töö eriauhinna sai Pärli Peäske (Vanalinna Hariduskolleegium, 4. kl) loo „Ühte või teist pidi?“ eest. Lugu kirjutati foto “Nurga all” põhjal.

Efektse luulekujundi eriauhinna sai Yoko Lisette Pirtk (Märjamaa Gümnaasiumi, 4. kl) luuletuse „Merelugu“ eest. Luuletus sai inspiratsiooni fotost “Laske nad vabaks”.

Kollektiivse luuletuhina eriauhinna sai Paide Hammerbecki Põhikooli 4.c klassi lapsed, kes tegid eesti keele tunnis haikusid.

Anti Saare eriauhind eriti loomingulisele koolile sai J.V.Veski nim Maarja-Magdaleena Põhikool

Vanuserühma žüriisse kuulusid kirjanik Anti Saar, Kadri Naanu (Eesti Lastekirjanduse Keskus) ja Aleksander Metsamärt (Fotografiska).

7.–9. klass

I koht 

Triinu Kree “Tähetarkus” (Viljandi Kesklinna Kool, 9. kl) on ilus ja mõtlemapanev lugu tähtedest ja oskusest leida rõõmu enda ümber. Loo autor alustab toreda paralleeliga ajatute tähtede ja n-ö tänapäevaste tähtede vahel ning seejärel jutustab loo poisist, kes unustas elus kõige olulisema. Töö on kirjutatud pildi “Otsides tähti” järgi.

II koht

Paula Küti “Reaalsus?” (Pärnu Vabakool, 8. kl) on haarav lugu emast ja tütrest ning teineteise taasleidmisest. Autor kirjutab unistustest ja jõuab tõelise edukuse saladuseni. Ilmekate kirjeldustega manatakse lugeja ette imeline paik, kuhu igaüks pääseda sooviks. Töö on kirjutatud pildi “Ärka üles” järgi.

III koht

Eva Kreem “Liini lõpp” (Kadrioru Saksa Gümnaasium, 7. kl) on hästi ja haaravalt kirjutatud lühijutt (elu)teel olemisest ja pidevast kulgemisest. Töö on kirjutatud pildi “Liini lõpp” järgi

Eripreemiad:

Luuletuse eripreemia sai Liidia Baranyai sügava, liigutava ja tabava luuletusega  “Stuck Inside” (Tartu Waldorfgümnaasium 7.kl), mis on kirjutatud Erik Johanssoni samanimelise pildi järgi.

Kõlava sõna eripreemia teenis välja Emma Gogoleva erinäolise ja leidliku luuletusega “Mööda taevanõmme võid näha”(Tartu Waldorfgümnaasium 8.kl), mis on kirjutatud Erik Johanssoni pildi „Follow the Rain“ järgi.

Vanuserühma žüriisse kuulusid kirjanik Andrus Kivirähk, Ulla Saar (Eesti Lastekirjanduse Keskus) ja Elo Aun (Fotografiska).

10.–12. klass

I–III koht 

Liisi Brett „Kaljukera“ (Miina Härma Gümnaasiumi, 10. kl). Tegemist on nutika ilukirjandusliku tekstiga, mis annab Erik Johanssoni fotole veenva lisaloo. Jutustusest kumab läbi mure keskkonna pärast, mida vallutab tööstuslik tühjus. Lugu esitab küsimuse, kas eelistada idüllilist elu ähvardava katastroofi ootuses või turvatunnet hallis ja ilmetus korstnasuitsus. Inspiratsiooni sai autor Erik Johansson fotost „Imminent“.

Kenele Pärnaste „Uneskõndija“ (Läänemaa Ühisgümnaasium, 10. kl)

Selle võistlustöö puhul on tegu ühe mehe mõtisklusega. Lugu viib mõtted selleni, kuidas inimhing ihkab ühtaegu elada nii minevikus kui tulevikus. Tekst on kirjutatud Erik Johanssoni foto „Dreamwalking“ põhjal.

Laura Elizabeth Gemst „Olla täiskasvanu, olla laps“ (Läänemaa Ühisgümnaasium, 11. kl)
Üllatav, et lihtsas sõnastuses luules on võimalik nii palju öelda. Saadab sõnumi: täiskasvanud, hoidkem last enda sees! Autor on saanud innustust Erik Johanssoni tööst „Lost in the Rain“.

Vanuserühma žüriisse kuulusid jutuvestja Polina Tšerkassova, toimetaja ja tõlkija Mari Klein ja Anneli Kengsepp (Eesti Lastekirjanduse Keskus).

Eripreemiad:

Parim venekeelse loo eripreemia sai Kristiina Dunajeva(Jõhvi Gümnaasium, 10. kl)põnevust tekitav ja fantaasiarikas lugu „Моя Звезда“, mis valmis foto „Looking for Stars“ põhjal.

Unistuste raamatukogu eriauhinna pälvis Reili Saukas „The Forest Library“ (Tamsalu Gümnaasium, 12. kl). Loo inspiratsiooniks on Erik Johanssoni foto „The Forest Library“.

Eeposliku luule eriauhind teenis välja Laura Aljas „Stellantis“ (Jüri Gümnaasium, 11. kl)Luuletus valmis Erik Johansson foto „Stellantis“ põhjal.

Loe lähemalt

Algab lastejutuvõistlus “Minu esimene raamat”

Eesti Lastekirjanduse Keskus, kirjastus Tänapäev ja ajakiri Täheke kuulutavad välja algupärase lastejutuvõistluse “MINU ESIMENE RAAMAT”. Konkursil toimub tänavu juba kümnendat korda.

1. Lastejuttude sihtgrupp on 5–9 aastased lapsed.
2. Jutustuse pikkus on 100 000–150 000 tähemärki koos tühikutega.
3. Planeeritud auhinnafondi suurus on 3000 eurot. Lisaks auhinnatud ja/ või äramärgitud töödele on žüriil õigus välja anda eripreemiaid.
4. Käsikirju ei tagastata ega retsenseerita.
5. Iga võistlusele toodud käsikiri peab olema kolmes eksemplaris, varustatud vabalt valitud MÄRGUSÕNAGA ning lisatud kinnine ümbrik, milles autori nimi ja kontaktandmed. Ümbrikule samuti kirjutada märgusõna.
6. Võistlustöid oodatakse 1. juuliks 2021.
7. Võitjad kuulutatakse välja 2021 sügisel, auhinnalise koha pälvinud ja äramärgitud tööd avaldab kirjastus Tänapäev.

KÄSIKIRJAD PALUME SAATA VÕI TUUA AADRESSIL:

Kirjastus Tänapäev
Pärnu mnt 20
10141 Tallinn

Lisainfo:
Eesti Lastekirjanduse Keskus
kontaktisik: Liis Sein
tel 6177 231

Kirjastus Tänapäev
kontaktisik: Tauno Vahter
tel: 6691 894

Loe lähemalt

Harry Potteri kaanekujunduste konkursi võitjad

Harry Potteri raamatusarja kaanekujunduste konkursi esikolmik on selgunud. Žürii valis esitatud tööde seast välja kolm erinäolist kujundust, milles kõigis on näha Harry Potteri võlumaailma. Võidutööde autoriteks on Eili Lepik-Kannelmäe, Aili Allas ja Hanna Särekanno. Esikoht ehk kujundus, mis hakkab kaunistama raamatusarja, selgub koostöös J.K. Rowlingu agentuuriga.

Rahva Raamatu eripreemia võitis Aili Allas, kelle kujundus paistis silma oma põnevate ja lennukate ideedega. Kokku esitati võistlustulle 50 tööd.

Esitatud töid hindas žürii, mis koosnes kirjastus Varraku, Eesti Lastekirjandus Keskuse ja Rahva Raamatu esindajatest. Esikolmikule on ette nähtud rahalised preemiad ning võitjal on võimalus sõlmida kirjastusega leping kaanekujunduse kasutamiseks ja järgmiste osade kujundamiseks.

Kirjastus Varrak peatoimetaja ja Harry Potteri raamatute tõlkija Krista Kaera sõnul oli esitatud tööde seas päris mitu huvitavat kujundust. „Potteri raamatute juures on kindlasti oluline fantaasiarikkus. Muidugi loob iga laps raamatut lugedes oma maailma, kuid hea kaanekujundus on kui põnev uks sinna maailma.“

Tänavu möödub 20 aastat raamatu „Harry Potter ja tarkade kivi“ eestikeelse tõlke ilmumisest. Kirjastus Varraku, Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja Rahva Raamatu koostöös loodud Harry Potteri kaanekujunduste konkursi eesmärgiks oli luua raamatusarjale uued kodumaised kujundused.

Kirjastus Varrak võtab võitjatega preemiate osas ühendust.

Lisainfo:
Krista Vilippus, kirjastus Varrak, krista.vilippus@varrak.ee, 616 1031

Loe lähemalt

Aasta Rosina auhind selgunud

Eesti Lastekirjanduse Keskus kuulutas välja Aasta Rosina auhinna möödunud aasta kõige silmapaistvamale eesti lasteraamatule. Kõigist keskuse töötajatest koosnev žürii valis tunnustuse vääriliseks Juhani Püttsepa raamatu „On kuu kui kuldne laev“, mille on illustreerinud tuntud läti raamatukunstnik Gundega Muzikante ja välja andnud kirjastus Tänapäev.

Aasta Rosinaks saanud teos keskendub eestlaste põgenemisele Rootsi 1944. aasta sügisel ja on kirjastaja Tauno Vahteri sõnul teatud lünga täitmine meie lastekirjanduses: „See on kunstipärane raamat teemal, millest Eesti lastele veel eriti kirjutatud ei ole.“ Raamat jäi žüriile silma just seetõttu, et kujutab oskuslikult ning ootamatult põnevalt lastekirjanduses vähe käsitletud, kuid meie ajaloos märgilisi sündmuseid.

Žüriiliikme ja kirjandusuurija Jaanika Palmi sõnul arvestatakse raamatus raskele temaatikale vaatamata alati väikese lugejaga: „Püttsepp on teinud rohkelt uurimuslikku eeltööd, kuid lugu jutustades ei unusta ta kunagi oma adressaati – last, kellel elukogemust napib ja kelle käivitavaks jõuks on põnevus. Just see teebki raamatust selle aasta erilisima teose – Aasta Rosina,“ lisas Palm.

Kirjaniku sõnul andis raamatu kirjutamiseks tõuke tema perekonna lugu ning ta soovis kirjutada raamatut laste mälestuseks, kes teekonnal üle mere Rootsi elu kaotasid: „Minu kolm Mulgimaa vanatädi (vanaisa Johannese õed) üritasid 1944. aasta sügisel koos peredega üle mere Rootsi pääseda. Kohale jõudis neist vaid üks, õpetaja ja kirjanik Keete Ainver, teised hukkusid. Hukkunute hulgas olid ka vanatädide pisikesed lapsed: Reet, Rein, Villu ja Riina. Lugu saigi alguse soovist kirja panna raamat nende laste mälestuseks.“

Raamatu kirjutamisele eelnes pikk uurimistöö. Autor käis Postimehe ajakirjanikuna ka ise Gotlandil raamatus kirjeldatud ajalooliste sündmuste jälgi otsimas: „Nägin neid randu ja ka ojamaalasi, kes eestlastest ja lätlastest paadipõgenikke seal vastu võtsid. Otsisin Stockholmi Eesti ajalehe kaudu paadipõgenikke ja kohtusin ning kõnelesin rea inimestega, kes olidki 1944. aastal lapsed.“ Autor lisas, et tal on hea meel, et lastekirjanduse keskuse tunnustus nendele keerulistele teemadele tähelepanu juhib.

Raamatut kaunistavad meie lõunanaabrite seas palavalt armastatud illustraatori Gundega Muzikante tundliku käe ja pieteeditundega joonistatud pildid. Ka illustraatori perekonnaloos on paadipõgenikel oma koht. Tema vanaisa, meremees Žanis Valdmanis osales Läti rahvuslikus vastupanuliikumises, aidates salaja põgenikel 1944. aasta sügisel Kuramaalt üle mere pääseda. Žanis lahkus ka ise, viimase enda korraldatud reisiga. Tema abikaasa ja lapsed, kellest üks oli Gundega ema, jäid aga Lätti.

Aasta Rosina auhinda antakse välja alates 2004. aastast eelnenud aasta jooksul ilmunud omanäolisele eesti lasteraamatule, hinnates kas raamatut tervikuna või ainult kirjaniku- või kunstnikutööd.

Loe lähemalt
logo-print

For more information or copyrights, please contact ulla.saar@elk.ee