Hüppa põhisisu juurde

Lea Nurkse “Kubujussi” (1958)

Ajal, mil talved olid veel talved ja lumeta näärid ennekuulmatud, avaldas lasteaiaõpetaja Lea Nurkse õhukese värsiraamatu. Siis ei osanud veel keegi aimata, et Lea Nurkse mõju meie lastekirjanduse arengule on jääv. Tema lähenemisviisist, stiilist ja teemadest said inspiratsiooni mitmed hilisemad lasteluuletajad. Just oma ema innustusel ja toetusel avaldas esimese teose, lühijutukogumiku “Nii ja naa” ka Eno Raud, kelle panuseta eesti lastekirjandust keegi ette ei kujutaks. Eno laste Pireti, Reinu ja Mihklita omakorda oleks aga praegune kirjandusväli hoopis vaesem.

“Kubujussi” (1958) iga luuletus on kui pärl ning üheskoos maalivad need värvika pildi pere pisemate argielust ja pidupäevadest. Iseloomukalt ja ilmekalt luuakse silme ette väravat tegev Kaarel, pidevalt “Ei!” ütlev Mai, putukaga suhtlev Mari, Valli, kes sai kingiks palli ning Anu ja kanade keerulised suhted. Luuletus “Kubujuss” on aga tänapäeva lapsele, kes õue minnes vaid kombekasse poeb, huvitav sukeldumine omaaegsete riietumisrituaalide maailma. Mis asjad on kapukad, karupüksid või kalossid, ei pruugi ju teada isegi nende vanemad. Vaatamata sellele, et ajad on muutunud, on Nurkse värssides just seda hoogsust ja lapsepõlvele igiomast, mis köidab ja tema luuletused nii nauditavaks ja meeldejäävaks teeb. Olgu jõulud või näärid, lumega või lumeta, hea kirjandus/luule võiks nende juurde ikka kuuluda!

Esmatrüki illustreeris Helga Jõerüüt, kordustrükid Mare Kernumees (1971) ja Anne Linnamägi (2011).

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Loe lähemalt

Detsember 2020. Maarja Kangro „Isa kõrvad“

Kui lasteraamatuid avaldavad lasteaiaõpetajad välja arvata, siis pole just palju endast lugupidavaid kirjanikke, kes julgelt ja avameelselt tunnistaksid, et tema teos on õpetlik. Nähakse ju enamasti kirjandust ja pedagoogikat üksteisele vastanduvate, ehk isegi välistavate kategooriatena. Maarja Kangro aga teab, mida teeb. Temas pole kübetki kahtlust, kas ja kuivõrd on „Isa kõrvad“ kirjandus, kunst selle paremas mõttes. Nõnda sedastabki raamatu tagakaanetekst vapralt ja enesekindlalt, et tegemist on õpetlike lugudega tänapäeva lastest ja täiskasvanutest. On aga kirjaniku enesekindlus põhjendatud?

„Isa kõrvad“ pole peamiselt täiskasvanuile luuletava ja tõlkiva Maarja Kangro esimene lasteraamat. 2006. aastal ilmus temalt (samuti koostöös oma kunstnikust õe Kirke Kangroga) pildiraamat „Puuviljadraakon“. „Isa kõrvad“ on aga jutukogu, milles kuus reaalsust ja fantaasiat põnevalt põimivat novelli. Tegelased ei kordu, igas loos on oma kangelased, kel oma katsumused ületada. Nii näiteks peavad ema ja kohvikukülastajad toime tulema Lauriga, kellele meeldib kangesti endale igasugu toite tellida, kuid ühtegi neist süüa ei taha. Martale aga ei meeldi söögilauas suurte inimeste jutte kuulata, vaid ta nõuab, et isa ja ema temaga kogu aeg koletist ja notsut mängiksid. Jaan peab õppima vastutama lausutud sõnade, Marko aga lendu lastud müra eest. Kuid inimesed pole ainsad, kelle teele elu katsumusi veeretab. Prügikasti kõrvale heidetud püksid näiteks otsustavad hüljatuse kiuste endale võimalikult toreda elu luua. Lahke robot aga läheb jalutuskäigule ning osutub humaansemaks kui nii mõnigi inimesest külaelanik.

Et iva reljeefsemalt esile tuleks, kasutab Kangro oma õpetlikes lugudes, nagu Karl August Hindreygi oma ajal, rohkelt huumorit, ülepaisutatust ja hüperbooli. Kui Hinderyl uputakse pisaratesse või muututakse nõnda, et vanemadki sind ära ei tunne, siis Kangrol moondutakse krokodilliks ja mõnuletakse merevees või lennatakse kõrvade laperdades kaugesse metsa oma lapse tekitatud müra eest pakku. Samas aga pole kummalgi autoril kuskil mingit otsesõnalist manitsust või näpuvibutust. Nii ei ütle Kangro, et igaüks peaks kohvikus tellitud toidu kenasti ära sööma, või et tark on püksid jalga panna, kui isa palub, vaid jätab valikud lugeja teha. Targutamata ja pooli valimatagi kooruvad tõed, olgu siis suurte või väikeste lugejate jaoks.

Kangro raamatust tuleb ilmekalt esile, et lapsed ja täiskasvanud ei ela üksteisest eraldatud mullides, vaid nende elud lõikuvad, haakuvad, põimuvad. Lugudest kumab ja jääb kummitama, et üksteisega tuleb küll arvestada ja kena olla, kuid aegajalt võiksid täiskasvanud kasutada ka oma õigust olla lapsevanem ning mitte jätta kõiki raskeid valikuid ainult laste teha. Nõnda võibki öelda, et õpetlikkus on Kangro lugudes suunatud samavõrra ka täiskasvanud lugejaile. Siingi pole Kangro jäik ja paindumatu, vaid pigem mõistab lapsevanemaid ja oskab neile kaasa tunda. Ta saab aru, et pole lihtne olla hea lapsevanem, eriti kui ümberringi kõik näikse paremini teadvat, kuidas see käib. Loodud ideaalkujud emadest ja isadest, kes kunagi häält ei tõsta, ei väsi ega ole segaduses ja lastest, kes kunagi oma tahtmist peale ei suru, riideid enne pidulikku hetke ära ei määri ega vaidle, võivad olla piiravad ja ahistavad. Pidev elamine pakutavate valikute tulvas ning süütunde ja küündimatuse kütkes võib olla äärmiselt kurnav.

Maarja Kangro „Isa kõrvad“ tõestab ilmekalt, et õpetlikkus ei välista kirjanduslikkust. Kangro tekst on ilma igasuguse kahtluseta kirjandus, samas aga on see ka lustlik ja mõtlemapanev raamat, millel nii mõndagi lugejatele öelda. Olgu need siis nooremad või vanemad.

Illustreerinud Kirke Kangro
Nähtamatu Ahv, 2020
80 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Loe lähemalt

Tegelusnäitus „Pikk-pikk teekond“ valiti Muuseumiroti nominendiks

Muuseminõukogu komisjonid valisid Eesti Lastekirjanduse Keskuse, Iloni Imedemaa ja Lääne Maakonna Keskraamatukogu koostöös valminud tegelusnäituse „Pikk-pikk teekond“ muuseumide aastaauhindade nominentide hulka muuseumihariduse edendaja kategoorias. Näituse kujundas kunstnik Kaie Kal. 

Näituse kaasnominentideks on Eesti Rahva Muuseumi Eesti kultuuri kursus “Ela eestlaste elusid” ja Eesti Maanteemuuseumi V laste liikluskonverents. Võitjad kuulutatakse välja 2021. aasta juunis toimuval Eesti muuseumide aastaauhindade galal Kuressaares.

Kohvritesse pakitud näitus „Pikk-pikk teekond“ valmis illustraator Ilon Wiklandi 90. juubeliks. See jutustab lastele mänguliselt ning kaasahaaravalt lugusid Ilonist ja tema illustreeritud raamatutest, pakkudes raamatute tutvustamise kõrvale mängulist lisategevust. Näitus käsitleb illustraatori lapsepõlve ja loomingut, toetudes suures osas tema elukäigust inspireeritud Haapsalu ainelistele lasteraamatutele.Hetkel rändavad kolm kohvrikomplekti mööda Eestimaa raamatukogusid.

Eesti muuseumide aastaauhindade konkurss tunnustab parimaid muuseumispetsialiste ning toob esile muuseumitöö erinevaid tahke. Auhindu annavad välja Kultuuriministeeriumi muuseuminõukogu ning Eesti Muuseumiühing koostöös Kultuuriministeeriumi, Eesti Kultuurkapitali ja Muinsuskaitseametiga.

Lisainfo konkursi kohta Muinsuskaitseameti kodulehel

Loe lähemalt

Ilmus lastekirjanduse ajakirja Nukits uus number

Eesti Lastekirjanduse Keskusel on suur rõõm teada anda, et ilmunud on lastekirjanduse uurimisele pühendunud ajakirja Nukits 26. number. Ajakirjast leiab artikleid lastekirjanduse, illustratsiooni ja laste lugemise teemadel.

Ele Süvalep uurib inimeste „loomastamist“ lastekirjanduses, Mari Niitra kirjutab Piret Raua omailmadest ja Jaanika Palm loomalugudest laste lugemislaual. Lea Reitel Høyer võrdleb Eesti ja Skandinaavia laste lugemistingimusi ja -harjumusi PISA uuringu valgusel. Lisaks saab lugeda intervjuud Nukitsa auhinna võitnud Andrus Kivirähkiga ning Hans Christian Anderseni preemia laureaadi Albertine’iga. Nukits ilmub nagu tavaliselt aasta lõpus ja sihib juba ka järgmisesse aastasse, seda nii tähtpäevade kalendri näol kui ka tulevaste juubilaride-illustraatorite (Erik Vaher, Margarethe Fuks, Priit Pärn, Urmas Viik jt) loomingut näidates. (Täismahus sisukorraga saab tutvuda veidi allpool.)

Ajakirja toimetaja Anu Kehmani sõnul püüab ajakiri nii möödanikule pilku heita kui ka ajaga sammu pidada: „Soovime, et need artiklid ja intervjuud ei jääks ühekordseks lugemiseks, vaid pakuksid huvi ja oleksid kasulikud ka aastate pärast.” Toimetaja lisas, et tänavu kogunes materjal kuidagi iseenesest, sest lisaks kavandatule tuli omaalgatuse korras mitu toredat kaastööd.

Nukitsat saab tellida aadressil elk@elk.ee. Tasutud arve korral saab väljaanded kätte Eesti Lastekirjanduse Keskusest, Tallinn, Pikk 73, E–R 10–18, L 11–16. Väljaannete saatmisel lisanduvad postikulud. Lisaks saab Nukitsat osta lastekirjanduse keskusest kohapealt.

Ajakirja hind on 4,50 eurot.

Kärmemad tellijad, kes on liitunud Lugemisisu programmiga, saavad ajakirja kätte ühes programmi raamatutega.

Nukits 2020

SISUKORD

2   Ele Süvalep. Koerad poisid, tuid tüdrukud (ja Krõll)

10   Mari Niitra. Piret Raua omailmad

14   Jaanika Palm. Loomalood laste lugemislaual

18   Krista Kumberg. Putukad õpetavad inimesi

26   Eesti lastekirjanduse sündmusi 2020. aastal

28   Kivirähk: Nähtava maailma kõrval on teine, põnevam maailm. Kadri Naanu intervjuu lastekirjanik Andrus Kivirähkiga

34   Emilia Kõiv. Kuidas Eesti Lastekirjanduse Keskus mind lugema ja lugemine elama õpetas

36   Lea Reitel Høyer. Laste lugemisest meil ja mujal

39   Kaie Kal. Pikk-pikk teekond ja väike kollane kohver

42   Mari Sieberk. Iga laps on lugejaks sündinud

44   Helle Laanpere. Meil käib lasteaias raamatukogu!

46   Aardeleid Uhtnas: Inge Pikkoja. Aasta lasteraamatukoguhoidja 2019

48   Lastekirjanduse tähtpäevi 2021

50   Leelo Märjamaa. IBBY Eesti uudiseid

51   Albertine: Tunnustus on tähtis ja mõjub innustavalt. Leelo Märjamaa intervjuu Šveitsi illustraatori Albertine’iga

52   Summary

Kaanel: Urmas Viigi illustratsioon Kadri Tüüri raamatust „Muhu Inglid“ (2016)

Loe lähemalt

Algas 2020. aasta kauneimate raamatute konkurss

Alates tänasest kuni 6. jaanuarini saab esitada konkursile “25 kauneimat Eesti raamatut” 2020. aastal Eesti kirjastajate välja antud, Eesti kunstnike kujundatud ja illustreeritud ning Eestis trükitud väljaandeid. 

Esitatud teostest valitakse välja 25 kauneimat Eesti raamatut ja 5 kauneimat Eesti lasteraamatut. Konkursi korraldajate poolt moodustatud žüriid hindavad raamatute terviklikkust, disaini, küljendust, tüpograafiat, illustratsioone ning teostust. Võistlustele esitatavate raamatute kohta tuleb täita ankeet. Võistluse reglemendid ning ankeedid on üleval Rahvusraamatukogu kodulehel: www.nlib.ee/25kauneimat. 

Konkursile esitatud raamatuid ootame hiljemalt 6. jaanuariks Rahvusraamatukokku. Neid saab tuua ise või saata seekord ka kontaktivabalt kulleriga aadressile: Eesti Rahvusraamatukogu, Endla 3, Tallinn, 15189. 

Võidutööd tehakse teatavaks 11. veebruaril 2020. aastal. 12.—29. veebruarini on Rahvusraamatukogu peanäitusesaalis avatud ka kauneimate raamatute näitus. 2019. aasta kauneimate raamatute tutvustuse ja pildid leiate siit:https://25kauneimat.nlib.ee/   

25 kauneima raamatu ja 5 kauneima lasteraamatu konkursse korraldavad Eesti Kirjastuste Liit, Eesti Rahvusraamatukogu, Eesti Kujundusgraafikute Liit, Eesti Lastekirjanduse Keskus, Eesti Trüki- ja Pakenditööstuse Liit. 

Lisainfo: 
Kaidi Urmet, Eesti Kirjastuste Liit, 644 9866, kirjastusteliit@eki.ee

Loe lähemalt

Selgusid Paabeli Torni tõlkeauhinna laureaadid

Tänavu valiti 17. korda lastekirjanduse tõlkeauhinna Paabeli Torn nominendid ja laureaadid. Paabeli Torni auhinna on ellu kutsunud Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu IBBY Eesti osakond. Valik tehti teoste hulgast, mis on ilmunud 2019. a oktoobrist kuni 2020. septembri lõpuni.

Viie parema teose hulka pildiraamatute kategoorias jõudsid järgmised väljaanded:

  • Marianne Dubuc, „Postihiire imepärased reisid“, kirjastus Draakon & Kuu, tõlkija Leelo Märjamaa
  • David Litchfield, „Karu ja klaver“, kirjastus Koolibri, tõlkija Kadri Rahusaar
  • Dr. Seuss, „Horton kuuleb kessesid“, kirjastus Draakon & Kuu, tõlkija Leelo Märjamaa
  • Riikka Jäntti, „Väike hiir sõidab maale“, „Väikese hiire jõulud“, kirjastus Rahva Raamat, tõlkija Dea Oidekivi
  • Inese Zandere, „Tuhatnelja edasi!“, kirjastus Päike ja Pilv, tõlkija Contra

Juturaamatute nomineeritud viisikusse kuuluvad:

  • Sam Copeland, „Charlie muutub kanaks“, kirjastus Varrak, tõlkijad Marju Roberts ja Tiina Aug
  • Diego Arboleda „Elio: üks animatograafiline lugu“, Toledo kirjastus, tõlkija Ehte Puhang
  • Nat Amoore „Koolihoovi mijonäri saladused“, kirjastus Eesti Raamat, tõlkija Hels Kure
  • Catherynne M. Valente „Lugu tüdrukust, kes purjetas ümber Haldjamaa omatehtud laevaga“, kirjastus Draakon & Kuu, tõlkija Leelo Märjamaa
  • Maja Lunde „Lumeõde“, kirjastus Rahva Raamat, tõlkija Marit Hansen

Paabeli Torni auhinna laureaadid 2020. aastal on:

Pildiraamatu kategoorias raamat „Karu ja klaver“, autor David Litchfield, tõlkija Kadri Rahusaar, kirjastus Koolibri.
Juturaamatu kategoorias raamat „Lumeõde“, autor Maja Lunde, tõlkija Marit Hansen, kirjastus Rahva Raamat.

Auhinna pidulik üleandmine toimub järgmisel aastal. Auhinnatud raamatud saab märgistada Paabeli Torni kleebistega.

Lisainfo:
Mare Müürsepp
+372 5102148
marem@tlu.ee

Loe lähemalt

Elva Gümnaasiumi luulekonkurss “Minu Eestimaa” kutsub osalema

Elva Gümnaasium kutsub 3. – 9. klassi õpilasi osalema luulekonkursil “Minu Eestimaa”, mille eesmärgiks on arendada loovust ja fantaasiat ning panna õpilasi uurima Eestimaal esinevaid huvitavaid kohanimesid.

Konkursile ootadatakse limerikke, kus on riimitud Eestimaa kohanimi. Tööd esitada trükitud kujul A4 formaadis. Kirja suurus 14, reavahe 1,5 ja kirjastiil Times New Roman.

Tööd esitamise tähtaeg on 31. jaanuariks 2021. Tööle palutakse märkida märgusõna“Minu Eestimaa”, klass ja õpetaja meiliaadress ning saata see ilme@elvag.edu.ee

Konkurssi toetavad ajakiri Hea Laps, kirjastused Koolibri ja Atlex, Tartumaa Omavalitsuste Liit ning Elva Gümnaasium.

Lisainfo: ilme@elvag.edu.ee

Foto Wikimedia Commons

Loe lähemalt

November 2020. Triinu Laan „Luukere Juhani juhtumised“

Kui küsida, millest kirjutada lasteraamatut, siis esmajoones ehk vastataks, et lastest endist ja nendevahelistest suhetest, armsate loomade seiklustest või mõttelendu ergutavatest fantaasiaolendeist. Kindlasti ei ole niimoodi arutlenud Triinu Laan – kuidas muidu saaks tema värske lasteraamatu tegelaseks olla vanainimeste juures pensionipõlve veetev skelett.

Triinu Laan on meie lastekirjandusruumis üldse üks eriline kirjanik. Tema varasema loomingulise tee verstapostid on võru- ja eestikeelset paralleelteksti pakkuvad „Suur must koer. Suur must pini“ (2007, Triinu Ojari nime all), „Vana katkine kass. Vana katskinõ kass“ (2016) ja „Krutskiline tita. Päähäkääntävä tita“ (2019). Luukere Juhani raamatus pole erinevalt eelnimetatuist küll paralleelteksti, aga võru keelest pole kirjanik siingi pääsenud. Võrumaal elavad ju memme ja taadu, kes räägivad raamatus kohalikku keelt. Samas ei pea needki lugejad, kes Lõuna-Eestist pärit pole, arusaadavuse üle muretsema. Murdeline tegelaskõne saab juba ette või siis hoopis tagantjärgi ära seletatud, kusjuures veel nõnda osavalt, et teose kirjanduslikku kvaliteeti või jutustuse sujuvust see olulisel määral ei mõjuta. Pigem annab murdekeel põneva nüansi, rikastab sõnavara ning kutsub meie väikese Eesti keeleerinevuste üle mõtteid vahetama.

Eriline pole aga mitte ainult Triinu Laane raamatute keel, vaid ka käsitletavad teemad. Mitmes varasemaski raamatus on ta võluvalt uurinud piirialasid, olgu siis kõne all erinevused laste ja täiskasvanute maailma, inimeste ja loomade eksistentsi või elu ja surma vahel. Triinu Laane jaoks on ilmselge, et loomad ja inimesed, nii suured kui ka väikesed, elavad üheskoos ühes maailmas. See on ühine kõigi elusolendite jaoks, kuigi igaüks, tõsi küll, tajub seda oma vaatepunktist. Ikka leiab rõhutamist, et enda kõrval tuleb ruumi jätta ka teistele, olgu või pensionile minevale luukerele või tigudele. Ometi ei pea autor vajalikuks looduslikkust-loomulikkust piirama hakata. Toimetab see ju ikka omatahtsi ja oma seaduste järgi.

Elu ja surm pole kirjaniku jaoks üksüheselt ja selgelt piiritletavad, vaid pigem sujuvalt üksteiseks üleminevad kategooriad. Nõnda ongi taluelanike seas ka luukere ja vaimolendid. Elu ja surma vaadeldakse loomulikuna. Surmaga ollakse leppinud, sellest ja edaspidisest räägitakse. Kohati tundub selline lähenemine isegi liiga asjalik ja pragmaatiline. Ometi pole Triinu Laane nägemus kalk ja kõle, vaid pigem südamlik, soe, kestlik ja lohutust pakkuv.

Raamatule on võrratud pildid joonistanud Marja-Liisa Plats. Kunstniku ja kirjaniku koostöös on valminud sünesteetiline tervik, mis köidab pisemaid lugejaid-vaatajaid ning lummab ka täiskasvanuid. Vähetähtis pole seegi, et ka kunstnikul on Lõuna-Eesti taust – nõnda peenelt on ta tajunud Laane teksti ja selle pildikeelde valanud. Värvid on rõõmsalt ja optimistlikult päikeseloojanguroosad, memme ja taadu karakterid lustlikud ja atsakad. Ja muidugi teose staar – luukere Juhan –, kelle toimetused ja emotsioonirikkus on imetlusväärselt edasi antud.

Märkimisväärne on ka luukere Juhani raamatu letile jõudmise aeg. Mõeldakse ju hingedeajal rohkem kui tavaliselt elu ja surma küsimustele, kaduvikku läinud sõpradele ja omastele. Siiski ei välista see teose lugemist muulgi ajal – lugemiselamus on igal juhul tagatud.

Illustreerinud Marja-Liisa Plats
Päike ja Pilv, 2020
62 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Loe lähemalt

Selgusid esseekonkursi „Ka mul on õigus olla mina ise“ tulemused

Selgusid esseekonkursi „Ka mul on õigus olla mina ise“ tulemused. Konkursil osalesid Tallinna üldhariduskoolide 8.–12. klassi õpilased, kes mõtisklesid oma tekstides, milline võiks olla meid ümbritsev elukeskkond, meie väärtused ja inimsuhted, et saaksime olla just sellised, nagu soovime.

Žüriiliige Liis Sein lausus, et konkursile laekunud tööd olid väga omanäolised ja samas isiklikud. “Noorte autorite silmaring on lai ja töödes on käsitletud paljusid ühiskonnas hetkel aktuaalseid teemasid. Eriti jäi kõrvu kõlama mõte, et kui me inimestena oleme nii võimekad ja uuenduslikud, siis miks me ei suuda muuta oma ühiskonda võrdsemaks ja empaatiliseks?”

Kokku saadeti võistlusele 27 esseed 11 koolist ja žürii otsustas anda välja neli preemiat järgmistele õpilastele:

Mirtel Kiisa (Tallinna 32. Keskkool, 8. klass) – väga põhjalik ja huvitav arutlus, kus autor juhib tähelepanu küsimusele – kuidas jääda iseendaks ka siis, kui teele visatakse takistusi? Ta jõuab essee lõpuks järeldusele, et väikestest asjadest sünnivad suured teod, mis muudavad elamise nauditavamaks ning ühel päeval võib leida ennast mõtlemas, et ka minul on õigus olla mina ise.

Mia Tõnisson (Püha Miikaeli Kool, 8. klass) – hästi kirjutatud essee, kus on käsitletud mitmeid ühiskonnas aktuaalseid teemasid. Autor jubib tähelepanu sellele, et tänapäeva ühiskonnas on võimatu olla kõigile meelepärane, kuid sellest pole hullu. Igaüks peaks mõistma, et nad on piisavalt head. Autor loodab, et paarikümne aasta jooksul areneme me kõik koos ühiskonnana ja loome elamiseks uue ning turvalisema keskkonna.

Elisabeth Valter (Gustav Adolfi Gümnaasium) – emotsionaalne ja isikupärane arutlus konkursi teemal. Selles töös jäi kõlama mõte, et Eesti ei armasta igat oma last võrdselt ja autor jõuab järeldusele, et Eestil läheb vaja selleks veel veidi aega. Aega, et õppida tundma igat oma last ning näha, kui imelised inimesed õpivad Eestimaa pinnal kõndima.

Kim Lilii Tamm (Rocca Al Mare Gümnaasium, 10. klass) – ratsionaalne poolt ja vastu argumente kaaluv arutlus, mis eristus teistest ja kutsus kohe lugema. Autor jõuab oma essees järelduseni, et mina-ise-olemisel on jõud muuta ennast, teisi ja maailma, aga seda jõudu peab mõistlikult kasutama. Teiste ja enda minade suhtes tasub jääda nii avatuks kui võimalik, sest see on parim viis õppida ja paremaks saada.

Björn Oker-Blomi Fond toetab võitjaid nelja 200 euro suuruse stipendiumiga. Lisaks läks kõigi aktiivselt osalenud klasside vahel loosimisele ühiskülastus õiguskantsleri juurde. Loosiõnn naeratas Tallinna 32. Keskkooli 8. klassile õpetaja Kaie Belkovi juhendamisel.

Esseekonkurss sündis Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja Tallinna Lastekaitse Ühingu koostöösning Rootsis asuva Björn Oker-Blom Fondi (B.O.B) toetusel. Konkurssi korraldatakse fondi asutaja abikaasa, suure kirjandushuvilise ja Eesti laste toetaja Inga Oker-Blomi mälestuseks.

Esseid hindas žürii, kuhu kuulusid Ene Tomberg Tallinna Lastekaitse Ühingust, kirjanik Jaanus Vaiksoo ning Liis Sein ja Anneli Kengsepp Eesti Lastekirjanduse Keskusest.

Lisainfo:
Ene Tomberg, Tallinna Lastekaitse Ühing, ene.tomberg@tallinnlv.ee; tel 645 7456
Triin Soone, Eesti Lastekirjanduse Keskus, triin@elk.ee; tel 617 7230

Loe lähemalt

Eesti Lastekirjanduse Keskus kinkis Tallinna Ühisgümnaasiumile jaapanikeelseid lasteraamatuid

Eesti Lastekirjanduse Keskus kinkis Tallinna Ühisgümnaasiumile jaapanikeelseid lasteraamatuid, mis aitavad õpilasi jaapani kultuuri ja keele õppimisel.

2018. aasta detsembris külastas Eesti Lastekirjanduse Keskust proua Fukuko Hirai Jaapanist. Jaapanis samuti raamatukoguhoidjana tegutsev naine külastas keskust koos oma pojaga ning neile jättis siin nähtu sügava mulje. Järgmisel aastal tõi ta kingituseks kaasa 36 jaapanikeelset lasteraamatut.

Et lastekirjanduse keskust külastab väga vähe jaapani keele oskajaid, otsiti muljetavaldavale kogule kõige paremat kasutust. Nii otsustatigi need kinkida Tallinna Ühisgümnaasiumile, kus õpetaja Geidi Kilpi juhendamisel õpib jaapani keelt 23 õpilast. Kaks neist kirjutavad jaapani teemal ka uurimistöid.

Õpetaja sõnul on uued raamatud väga toredad ning neid on ühe klassiga koos juba ka uuritud: “Tänu uutele jaapanikeelsetele lasteraamatutele saavad Ühisgümnaasiumi õpilased tutvuda keelega lõbusal visuaalsel viisil ja ka koju lugemist kaasa võtta, mis toetab neid nii sõnavara omandamisel kui avardab nende keelelist silmaringi.” Õpetaja leidis, et raamatutes on nii sõnavara jaoks kasulikku materjali kui muud huvitavat lugemist.

Loe lähemalt
logo-print

For more information or copyrights, please contact ulla.saar@elk.ee