Hüppa põhisisu juurde

Arvustusvõistluse Kapsas võitjad on selgunud

Reedel, 24. jaanuaril kuulutati Eesti Lastekirjanduse Keskuses välja arvustusvõistluse Kapsas võitjad. Võistlus oli suunatud 6.– 9. klasside õpilastele üle Eesti, kes arvustasid 2021.–2024. aastal eesti keeles ilmunud laste- või noorteraamatuid. Kokku saadeti žüriile hindamiseks 83 tööd.

Võistluse idee autori ja žüriiliikme Jaanika Palmi sõnul oli rõõmustav, et osalejaid oli rohkesti ja üle kogu Eesti.  See näitab, et noortel jätkub õppimise ja muude hobide kõrvalt mahti ja soovi ka lugeda ning loetu kohta arvamust avaldada. „Tahaks väga kiita ka õpetajaid, kes olid ärgitanud  noori tekstidesse süvenema ja neid põhjalikult analüüsima,“ ütles Palm ja lisas: „Noored, kes konkursist osa võtsid, on kindlasti väärtusliku kogemuse võrra rikkamad.“

Töid hinnati kahes vanuseastmes. 6.–7. klasside õpilaste hulgast valis žürii võitjaks Laura Nurme Tartu Kivilinna Koolist. Teise koha pälvis Kerdo Kuiger Kiili Gümnaasiumist, kolmanda koha Roosi Kõiv Miina Härma Gümnaasiumist. Apollo eripreemia sai Kaisaliisa Talviste Miina Härma Gümnaasiumist ja Hea Lapse eripreemiaga tunnustati Märt Meremäed Tartu Hansa Koolist.

8.–9. klasside vanuseastmes tuli võitjaks Maria Mai Siimut Haapsalu Põhikoolist. Teise koha sai Ott Erik Tartu Hansa koolist ja kolmanda koha vääriliseks valiti Laura Suislep Kiili Gümnaasiumist. Apollo eripreemia pälvis Marika Karnetova Tallinna Laagna Gümnaasiumist ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse eripreemia Henri Kiss Tartu Forseliuse Koolist.

Žürii ja võistluse korraldajad tänavad ka õpetajaid, kes oma õpilasi innustasid konkursist osa võtma ning neid teosega töötamisel ja kirjutamisel toetasid.

Võistluse kutsus ellu Eesti Lastekirjanduse Keskus koostöös Apollo raamatupoe, Õpetajate Lehe ja ajakirjaga Hea Laps ning see kestis 26. augustist 29. novembrini 2024. Konkursi eesmärk oli leida noori talendikaid raamatuarvustajaid, et ka tulevikus saaks meie kultuurilehtedest lugeda asjatundlikku lasteraamatukriitikat. Samuti soovisid korraldajad õhutada noori raamatute üle mõtteid vahetama.

Võistlusele laekunud tööde hulgast valis parimad välja 7-liikmeline žürii: Anna-Magdaleena Kangro ja Kätlin Vainola ajakirjast Hea Laps, Jaanika Palm, Ülle Väljataga ja Helena Kostenok Eesti Lastekirjanduse Keskusest,  Tuulike Kivestu Õpetajate Lehest ja Marju Kirsipuu Apollo raamatupoest.

Parimaid arvustusi saab varsti lugeda ajakirjast Hea Laps, Õpetajate Lehest ja Apollo blogist.

Loe lähemalt

Kooslugemise päeval loeme Jaan Rannapi „Nublut“

Neljapäeval, 30. jaanuaril, eesti raamatu aasta esimesel päeval kutsuvad Eesti Lastekirjanduse Keskus ja Eesti Keele Instituut kõiki osalema üleilmsel eesti kirjanduse kooslugemise päeval. Sel korral loeme Jaan Rannapi raamatust „Nublu“ esimest peatükki. 

„Kooslugemise päev loob silla eestlaste vahel üle kogu maailma, ühendades neid ühise keele ja kirjanduse kaudu. See toetab eesti keele õppimist ja kasutamist, tugevdab sidet eesti kultuuri ja pärandiga, aitab lastel ja peredel väärtustada oma juuri ning hoiab elus ühtekuuluvustunnet ja sidet Eestiga,“ ütles Eesti Keele Instituudi väliseesti koolivõrgustiku koordinaatorMerike Barborak.

Kooslugemise päeva tähistamise traditsioon tekkis viis aastat tagasi Tuglase Seltsi ideest lugeda eesti kirjanduse päeval koos üht kindlat eesti lastekirjaniku teost. 2021. aastal loeti Eno Raua „Naksitralle“, 2022. aastal Aino Perviku „Kunksmoori“, 2023. aastal oli raamatuks Andrus Kivirähki „Sirli, Siim ja saladused“ ja eelmisel aastal Kadri Hinrikuse „Taks ja Dogi“. Sel aastal on „Nublut“ võimalik lugeda lisaks eesti keelele veel inglise, vene ja saksa keeles. Valitud peatüki tõlked leiab lastekirjanduse keskuse kodulehelt.

Kooslugemise päeva Facebooki sündmusel saab end osalejaks märkida ja jagada oma muljeid raamatust postituse, joonistuse või fotona teemaviitega #loemekoos2025. Aktiivsemate osalejate vahel loosivad Eesti Lastekirjanduse Keskus ja Eesti Keele Instituut välja auhindu.

30. jaanuar ehk eesti kirjanduse päev ja A. H. Tammsaare sünniaastapäev on alates 2023. aastast riiklik tähtpäev ja lipupäev. Selle eesmärk on väärtustada kirjanduse tüvitekste ning pöörata tähelepanu tänapäeva kirjandusele ja kirjanike rollile Eesti kultuuris ning ühiskonnas. Lisaks kooslugemisele toimub palju teisi päevale pühendatud sündmusi, mille kohta saab rohkem infot kultuuriministeeriumi kodulehelt.

Loe kooslugemise päeva kohta rohkem  siit ja osale üritusel Facebooki sündmuse kaudu.

Loe lähemalt

Jutuvestmise konkurss ootab Tallinna koole osalema

Eesti Lastekirjanduse Keskus ja Eesti Rahvakultuuri Keskus kuulutavad esmakordselt välja jutuvestmise konkursi „Räägi mulle üks lugu“, mis kutsub Tallinna koolide õpilasi jagama oma lugusid ja arendama jutuvestmise kunsti.

„Muinasjutud ja isiklikud lood on osa meie kultuurilisest pärandist ja identiteedist. Selle konkursi kaudu saame noori inspireerida hoidma elus jutuvestmise traditsiooni ning näitama, kuidas üks hästi jutustatud lugu võib kuulajates äratada nii kujutlusvõime kui ka emotsioonid,” ütles jutuvestja Polina Tšerkassova.

Konkurss toimub kolmes vanuseastmes: 4.–6. klass, 7.–9. klass ja 10.–12. klass. Osaleda saab kahes kategoorias – muinasjutu ümberjutustamine või oma loo jutustamine. Iga esitluse pikkus on kuni 5 minutit.

Kutsume kõiki Tallinna koole viima läbi sisevõistlused, et valida välja finalistid kõigis vanuseastmetes (I–III koht) nii muinasjutu vestmise kategoorias kui oma loo jutustamise kategoorias. Koolide võistluse võitjad osalevad 20.–22. märtsini 2025 Eesti Lastekirjanduse Keskuses toimuvas konkursi finaalis.

Koolidel palume saata oma finalistide andmed hiljemalt 1. märtsiks 2025 aadressile brita.tuuling@elk.ee. Andmetes tuleb kindlasti märkida osaleva õpilase nimi, kool, juhendaja, vanusegrupp, loo kategooria ja loo pikkus ning jutu pealkiri.

Kasuliku õppevideo, kuidas jutustada lugu, leiab SIIT.

Fotol jutusestja Polina Tšerkassova (Eesti Lastekirjanduse Keskus)

Lisainfo:
Katrin Tõnisson
Eesti Lastekirjanduse Keskuse programmijuht
katrin.tonisson@elk.ee, 617 7233

Kadri Suits
Eesti Rahvakultuuri Keskuse suulise pärandi spetsialist
kadri.suits@rahvakultuur.ee, 5860 5191

Loe lähemalt

Auhinna „Lugejate aasta“ pälvis Kristiina Orgla

Eesti Lastekirjanduse Keskus tunnustab auhinnaga „Lugejate aasta“ õpetajat, kes teeb palju selle nimel, et lapsed ja raamatud kokku saaks ning lastes tekiks lugemishuvi. Auhinna laureaadiks valis keskuse töötajatest koosnev žürii Püha Johannese Kooli õpetaja Kristiina Orgla.

Sel aastal valiti tunnustuse saajaks õpetaja, kelle õpetamisviis on tõeliselt inspireeriv ja kel on lastekirjanduse keskuse töötajate hinnangul olemas võluvits, mis toob lapsi lugema. Õpetaja on ise suur kirjanduse huviline ja lugeja ning oma eeskujuga avab ta õpilastele uksi kirjandusmaailma. Ta on õpetajana julgustav, suunav, hooliv ja kannatlik.

„Kristiina Orgla on õpetaja, kes paneb kirjanduse elama, rääkides noortega raamatutest ning viies neid klassiruumist välja kirjanduselu keskele – raamatukogudesse ja autoritega kohtuma ehk sinna, kus kirjandusest kõneletakse ning kus kirjandus kõnetab väga erineval viisil,“ lausus auhinna üleandmisel lastekirjanduse keskuse direktor Triin Soone. „See õpetaja teab, et vahetud kohtumised kirjanikega süvendavad lugemishuvi, innustavad loovust ning näitavad, et raamatute taga on päris inimesed oma unikaalsete mõtete ja elukogemustega,“ lisas ta.  

Õpetajale on auhinnaks Kadi Kurema graafiline leht „Lugejate aasta“, mis anti üle 10. jaanuaril 2025 toimunud lastekirjanduse keskuse tänupeol.

Loe lähemalt

Aasta kõige omanäolisem lasteraamat on valitud

Täna, 10. jaanuaril Eesti Lastekirjanduse Keskuses toimunud tänuüritusel anti üle Aasta Rosina auhind möödunud aasta kõige omanäolisemale lasteraamatule. Auhinnaga tunnustati Anti Saare ja Marja-Liisa Platsi raamatut „Härra Haraldi unistuste aed“ kirjastuselt Kolm Elu.

Eesti Lastekirjanduse Keskuse kollektiiv tunnistas auhinna vääriliseks imetlusväärse, fantaasiaküllase ja leidliku pildiraamatu sellest, kuidas külvata, kasvatada, poputada, aga vajadusel ka kärpida unistusi. Raamat jäi teiste aasta jooksul ilmunud teoste seast silma oma mitmekihilise teksti ning detailitiheda ja viimistletud illustratsiooni poolest.

Lastekirjanduse keskuse kirjandusuurija Jaanika Palm sõnas, et Anti Saare ja Marja-Liisa Platsi raamat tõuseb möödunud aasta lasteraamatusaagist esile oma erilise kontseptsiooni, hoolikalt läbitöötatud ja ligipääsetava keelekasutuse, mõtteid ärgitava sisu ning fantaasiarikka ja vaimuka pildikeele poolest. „Saar ja Plats kutsuvad meid kaasa mõtlema, kust pärinevad meie unistused, miks need on just sellised, nagu need on, ja mida nendega peale hakata, et need ikka vilja kannaksid,“ lisas ta.

Eesti Lastekirjanduse Keskuse direktor Triin Soone lausus, et keskusel on pikk traditsioon tunnustada Aasta Rosina tiitliga ühte enim üllatavat lasteraamatut: „Kuna lastekirjandust ilmub meil rõõmustavalt palju, siis on ka konkurents tihe. Seekordne võitja jutustab unistustest ja unistamisest ja seda nii eatult ja ajatult, et raamat sobib lugemiseks/vaatamiseks kõigile. Anti Saare tekst on napp, aga väga sisutihe, jättes illustraatorile palju võimalusi ja Marja-Liisa Plats on selle väljakutse vastu võtnud ning kogu inspiratsiooni, mida tekst pakub, ka realiseerinud.“

Aasta Rosina auhinda antakse välja alates 2004. aastast eelnenud aasta jooksul ilmunud erilisele ja silmapaistvale eesti lasteraamatule, hinnates kas raamatut tervikuna või ainult kirjaniku- või kunstnikutööd. Auhinna võitjaid tunnustatakse Eesti Lastekirjanduse Keskuse tänupeol kilo rosinate, rahalise preemia ja tänukirjaga. Möödunud aastal sai Aasta Rosina auhinna Andry Ervaldi kirjutatud ja Kristel Maamägi illustreeritud raamat „Ole sa, kes sa oled. Ettelugemise lood“ ning tunamullu Kadri Kiho ja Stella Salumaa teos „Endel ja Kati“.

Lisainfo:
Jaanika Palm
Eesti Lastekirjanduse Keskuse lastekirjanduse uurija
5343 6586
jaanika.palm@elk.ee

Loe lähemalt

Jaanuar 2025. Anti Saar „Härra Haraldi unistuste aed“

Aastanumbri vahetumine ahvatleb elu üle järele mõtlema ja oma unistustele täpsemat kuju andma. Et enne põhjalikumat plaanimist pisut mõtiskleda, mis on unistused, kust need tulevad ning kuidas nendega toimida, on hea kätte võtta Anti Saare ja Marja-Liisa Platsipildiraamat „Härra Haraldi unistuste aed“.

Lummav ja mitmekihiline lugu

Saar loob kaasahaarava ja mõtlemapaneva loo, lähtudes keele mitmetähenduslikkusest ja selle kombest kergesti automatiseeruda. Nimelt ei kasva härra Haraldi aias, nagu esmalt arvata võiks, taimede, põõsaste ja puude erilised vormid, vaid hoopis tema unistused. Nagu tavaline taimeaed, nii on ka Haraldi unistuste kasvuala kirju nagu džungel. Siin leidub üksteisega põimunult nii ammusemaid kui värskemaid isendeid, millest igaühel on oma kasvuviis ja harjumused-tavad. Harald kannab kõigi unistuste eest ühtviisi hästi hoolt, kuigi see tähendab vastavalt vajadusele kas poputamist või kärpimist, väetamist või kastmist, toetamist või harvendamist. Unistamine on küll niisamagi vajalik ja tore, kuid et asjad tegelikkuseski liikuma hakkaksid, on vaja unistuste poole pürgida, nende täitumise nimel tegutseda ja ehk isegi pingutada. Seda teab Harald vägagi hästi.

Saare tekstil on imepärane võime panna argine maailm hetkeks seisma ning lasta lugejal ümbritsevat näha pisukeselt distantsilt, justkui uuel viisil, värskete silmadega. Kes olen mina siin ja praegu? Millele ma oma päevi kulutan? Kas ma liigun sinnapoole, kuhu soovin, või lähen sinna, kuhu igapäevategevused mind suunavad? Need on küsimused, mis köidavad inimesi vanusest hoolimata. Vaid siis, kui sammuke igapäevarutiini tormamisest tagasi astuda, saavad neile pärimistele ka vastused paistma hakata.

Tekst, mis laseb illustraatori fantaasial lennata

Sõnaline tekst on suurepäraseks lõuendiks Marja-Liisa Platsi fantaasiaküllastele piltidele. Illustraator on maininud, et esialgu ta keeldus koostööst, kuid Saare tekst lummas see teda sedavõrd, et kahju oli loobuda. Kujutamata esialgu küll ette, kuidas anda silmaga tajutav vorm kiratsevatele või kättesaamatutele unistustele, ilma et see teksti kosmilisuse ära tapaks, otsustas Plats väljakutse siiski vastu võtta. Praegusel hetkel, kui raamatut käes hoian, ei kujuta ette seda kellegi teise illustreerituna – nii sünergiliselt sobivad  kokku tekst ja pilt. Need täiendavad ja võimendavad teineteist, annavad  justkui vastastiku hoogu. Vägagi leidlikuks mõtteks võib pidada kollaažtehnika kasutamist. Plats miksib joonistusi, milles ta on kujutanud Haraldi reaalsust, ja väljalõikeid, millega markeerib ta unistusi. See toob eriti ilmekalt esile, kuivõrd me elame oma peades, selles nn iseenda reaalsuses, millel ei pruugi üldisema tegelikkusega just kuigi palju pistmist olla.

Unistamine kui inimõigus ja kohustus

Saare ja Platsi raamat toob mõjuvalt esile, et unistamine on samaaegselt nii inimõigus kui kohustus. Just unistused käivitavad inimese loovuse, loovad elule raami, aitavad mõtestada sihte ja vajadusi ning näitavad edasiseks teed. Unistamine annab võimaluse mõelda, mida elust tahetakse, millised on eesmärgid ja võimalused selle poole liikumiseks. Samas aga on meil ka kohustus oma unistusi hästi kohelda, pakkuda neile piisavalt toitu, kuid mitte lasta neil üle pea kasvada, välja venida või asjatult vohada.  

Üks väike nõuanne ka, kui lubate, siia lõppu – raamatut on soovitav vaadata-lugeda mitmeid kordi, sest sel on põnev omadus oma kihte vaid tasapisi lugejale avada.

Illustreerinud Marja-Liisa Plats
Kirjastus Kolm Elu 2024, 40 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Loe lähemalt

Hans Christian Andersen „Lumekuninganna“ (1973)

Kuigi viimastel aastatel on laineid löönud hoopis üks teine lumekuninganna, kes alles peab oma kestvust ajas kinnitama, siis Taani muinasjutumeistri H. C. Anderseni „Lumekuninganna“ jõudis lugejate ette juba 1844. aastal. Vaatamata sellele, et teksti avaldamisest on möödas üle 180 aasta, pole lugu tänapäevalgi värskust ja aktuaalsust kaotanud. Sarnaselt teistele Anderseni muinasjuttudele pole ilmselt seegi ainult lastele adresseeritud, vaid peab silmas laiemat lugejaskonda.

Eestisse jõudis „Lumekuninganna“ 1923. aastal Anderseni imejuttude kogumikus Liina Grossschmidti mahlakas tõlkes, kuid tõelise hoo sai see sisse siiski pea pool sajandit hiljem Henrik Sepamaa tõlgitud ja maineka graafiku Evi Tihemetsa illustreeritud üheloo-väljaandena. Niisugusel kujul ilmumine muutis kirjaniku sõnadega maalitu silmale nähtavaks ja küllap ka lastele kergemini mõistetavaks. Pole ju „Lumekuninganna“ oma suhtelise pikkuse ja keerukuse tõttu ehk kõige lihtsam lugemispala.

Autori määratluses on tegemist muinasjutuga seitsmes loos. Põhilugu, Kaj sattumine Lumekuninganna võimusesse ja Gerda rännak oma parima sõbra leidmiseks, juhatatakse sisse köitva eellooga triksternõiast, kes puhtast õelusest loob kõverpeegli. See kahandab kaunist ja head ning toob eredalt välja just ilmaelu ja inimeste inetuma poole. Kui siis nõiakooli õpilaste hullamisest puruneb peegel lugematuteks kildudeks, mis üle maailma laiali pudenevad, hakkavad need inimestele silma ja südamesse sattuma, külmutavad südameid ja moonutavad tegelikkusetaju. Peeglikillu ohvriks langenud Kaj õnnestub Gerdal päästa tänu oma meelekindlusele, südameheadusele ja koostöövõimele. Õnnelikud on inimesed, kellel on sõpru, kes neisse usuvad ja enesekindlust süstivad.

Anderseni poeetiline, värvikas ja kujundirohke jutustamisviis on väga kaasahaarav. Jääb mulje, justkui jutuvestja istuks sinu kõrval ja pajataks sellest, mida oma silmaga näinud. Läbi aegade (ja mida edasi, seda rohkem) on ilmunud väljaanded, mis on püüdnud Anderseni teksti ümber jutustada. Taoline lihtsustamine, mida enamasti saadavad mannetud kitšpildid, on aga röövinud tekstilt selle võlu, omapära ja ajastutruuduse. Nii tasukski lugemisnaudingu saamiseks ikka täistõlge kätte võtta.

1985. aastal asus „Lumekuninganna“ tuntust kasvatama Virve Koppeli ja Ivo Eensalu samanimeline kaheosaline telelavastus. Värvikate osatäitmiste kõrval lisasid loole uusi kihte tänases vaates legendaarsed laulud, mis on sündinud helilooja Tõnu Naissoo ja luuletaja Ott Arderi koostöös ning tabavad suurepäraselt sajand varem valminud muinasjutu essentsi. „Elu täis on  muinasjuttu, muinasjutt täis elu,“ kõlavad Arderi sõnad, mis kutsuvad märkama ümbritseva ilu ja headust. See kõlab kokku Anderseni mõttega hoida oma süda soe ja avali nagu lapsepõlves, hinnates sõpru ja armastades lähedasi, nii et kurja nõia kõverpeeglikildudest ükski silma ega südamesse ei satu.

Eesti Raamat, 1973
Hea Lugu, 2014

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Loe lähemalt

Ajakiri Nukits 30. number on ilmunud

Ilmus Eesti Lastekirjanduse Keskuse koostatud ajakirja Nukits 30. number. Ajakiri koondab lastekirjanduse, illustratsiooni ja lugemise teemalisi artikleid, mis pakuvad lugemisrõõmu kõikidele lastekirjanduse sõpradele.

Bibliograaf ja kirjanduskriitik Krista Kumberg kirjutab raamatukogu ja raamatukoguhoidja kujutamisest ilukirjanduses. Lastekirjanik ja tõlkija Indrek Koff mõstiskleb, kuidas lapsi raamatu abil muusika juurde tuua. Eesti Lastekirjanduse Keskuse välissuhete juht Ulla Saar uuris väliskirjastajatelt, kuidas nad avastasid enda jaoks eesti lastekirjanduse. Olulisest toimetajatööst kirjutab tõlkija ja toimetaja Mari Klein. Lisaks leiab ajakirjast Georg Voldemar Tomuski intervjuu oma isa lastekirjanik Ilmar Tomuskiga, kes tähistab sel aastal 60. sünnipäeva. Eesti kui peakülalise programmi rahvusvahelisel Bologna raamatumessil tutvustab lastekirjanduse keskuse direktor Triin Soone. Seda ja palju muud on võimalik lugeda trükisooja ajakirja kaante vahelt.

„Tänavune Nukits on kirev ja mitmekesine, lähenedes lastekirjanduse teemadele väga erinevate nurkade alt,” lausub ajakirja toimetaja Jaanika Palm. „Loodame, et ajakiri pakub uusi teadmisi, mõtlemisainet ja inspiratsiooni kõigile ajakirja lugejatele,“ lisas ta.

Nukitsat saab tellida aadressil elk@elk.ee. Tasutud arve korral saab väljaanded kätte Eesti Lastekirjanduse Keskusest, Tallinn, Pikk 73, E–R 10–18, L 11–16. Väljaannete saatmisel lisanduvad postikulud. Lisaks saab Nukitsat osta lastekirjanduse keskusest kohapealt.

Ajakirja hind on 6 eurot.

SISUKORD:

  • Krista Kumberg. Krunniga tädi ja hiirvaikne ruum –kas ikka veel?
  • Indrek Koff. Kuidas jõuda raamatuni, mis aitaks lapsi muusika juurde tuua?
  • Mari Klein. No mida sa seal toimetad?
  • Ulla Saar. Eesti lastekirjanduse hääl välisturgudel
  • Lastele meeldivad miskipärast natuke tobedad lood. Georg Voldemar Tomuski intervjuu Ilmar Tomuskiga
  • Eesti lastekirjanduse sündmusi 2024
  • Kertu Sillaste. Sõnasillad üle lahe
  • Triin Soone. Eesti on 2025. aastal Bologna rahvusvahelise raamatumessi peakülaline
  • Anu Amor-Narits, Veronika Raudsepp Linnupuu, Kirsti Läänesaar Raamatukogu kutsub õue
  • Tere, mina olen Kamber! Aasta lasteraamatukoguhoidja 2023 Grete Nootre!
  • Hanneleele Kaldmaa. 20 aastat Paabeli Torni auhinda
  • Mare Müürsepp. IBBY 39. kongress
  • Lastekirjanduse tähtpäevi 2025
  • Summary
Loe lähemalt

Detsember 2024. Triinu Laan „Poiss ja papa”

Triinu Laan ei ole kirjanik, kes pingutaks kogu hingest igal aastal teose või paar välja anda. Pigem kipub ta ilmutamisega viivitama, justkui lugejate ootusärevust viimseni üles kruvides, ja alles siis, kui see on juba lausa väljakannatamatuks muutunud, jõuab poelettidele värske ja ahvatlev uus raamat. Veidi enne isadepäeva poelettidele jõudnud „Poissi ja papat“ tuli Laane austajatel oodata lausa neli aastat.  

Elumõnu eksperdid poiss ja papa

Saanud autorilt pühenduse kõigile praegustele ja tulevastele papadele, sisaldab raamat umbkaudu paarkümmend lugu eelkooliealise poisi  ja tema vanavanaisa toimetamistest. Poiss nimelt on oma pere viimane laps, nii et kõik teised käivad juba ammu tööl või koolis, poiss aga veedab lasteaia asemel hoopis meelsasti aega papa ja mammaga. Ei käi ju papa ja mamma ka tööl ega koolis, nii et poiss passibki nendega kokku nagu moos ja pannkoogid. Siis aga jääb mamma haigeks ja sureb ära. Nii et nüüd on ainult poiss ja papa ning neil tuleb harjuda kahekesi hakkama saada. Üheskoos võimlevad poiss ja papa kahekesi nii et kondiragin taga, nad õpivad tegema maailma parimat sousti, kuulavad sügistuules langevate puulehtede sümfooniat, uisutavad ja kelgutavad ning koguvad igasugu teisigi mälestusi. Ja muidugi tuleb neil üheskoos ka raskemate hetkedega toime tulla. Olgu siis tegemist raskete uute oskuste omandamisega nagu toiduvalmistumine või tubade koristamine või hingeliste katsumustega mamma kaotusega leppimisel. Papa õpetab poisile nii mõndagi, poiss papale muidugi ka. Kõige olulisem õppetund on poisi arvates see, et papat saab elumõnu eksperdiks nimetada. Poiss loodab, et kunagi on temagi  ses elumõnu asjas sama hea nagu papa.

Lihtsate igapäevaste asjade ja toimetuste kirjeldamine tähenduslikult toob ilmekalt esile tõsiasja, et kõige olulisemad päevad elus on argipäevad, kõige olulisemad toimetused on argiaskeldused. Kui väikesi  asju märgatud, need oluliseks kirjutatud, saab edastatav elutempo aeglustuda ning lugejale meelde tuletada kohaloleku tähtsust ja hetke nautimist.

Kohaseotus ja murdekeelsus

Laane loomingu teeb eripäraseks kohaseotus (kirjaniku tegelased, olgu see siis teoses otsesõnu mainitud või mitte, elavad äratuntavalt Lõuna-Eestis)  ja murdekeele oskuslik kasutamine. Juba alates 2007. aastal ilmunud debüüdist Põlvepikuraamatu konkursil parima loomaloo auhinna saanud pildiraamatust „Suur must koer. Suur must pini“ on Laan oma teostes ikka suuremal või vähemal määral  võru murret kasutanud. Kui esimestes teostes oli see esitatud kirjakeelse paralleeltekstina, siis alates 2020. aastal ilmunud „Luukere Juhani juhtumistest“ on murre sujuvamalt teksti integreeritud. Niimoodi, tegelaskõne osana ja järgnevas tekstis selgitatuna, saab murdetekst arusaadavaks ka neile, kellele võru keel emakeel pole samas lugemis(elamus)t katkestamata. „Poisi ja papa“ raamatus on murdekeelne tegelaskõne kirjakeelde tõlgituna edastatud joone all. Täies ulatuses võrukeelsena on „Poisi ja papa“ lood kuulatavad Helüaida portaalist.

Ikka Laane kaubamärgiks olnud elukaare peenetundeline ja leplik kajastamine, on olulisel kohal ka poisi ja papa lugudes. Kirkamalt kui kaotusvalu, mille kirjeldamises Laan on lausa meisterlik, kerkib aga teosest esile lootuse süstimine. Ilmekalt näidatakse, et suure kaotusvaluga kokku puutunul, on võimalik edasist elu nautida, sellest rõõmu tunda. See ei tähenda kindlasti kaotatu unustamist, vaid paratamatusega leppimist ja selle hindamist, mis sul veel alles ja ees on.

Pikkov raamistab ja loob meeleolu

Lugemiselamus poleks pooltki see ilma Anne Pikkovi illustratsioonideta. Pikkovi karakterikujutus on värvikas ja humoorikas.  Poiss ja papa on joonistatud nii armsalt sarnaseks, otsitud erinevsute kaudu ühist, et Laane idee põlvkondlikust seotusest tuleb kenasti esile. Ilmekate detailide abil, alustades näiteks kasvõi neist kahest Sigulda kepist raamatu avalehel kuni pasunameeste ilmete ja tuubast pritsiva veeni, mis kõrge kaarega taeva poole teel on, loob Pikkov erinevaid meeleolusid. Neis on lusti ja lõbu, aga ka kurbust jm meeleliigutust. Ta asetab Laane teksti laiemasse konteksti, raamistab selle, nii et moodustub võluv, kaasahaarav, mõtlemapanev tervik, mida tore avastada nii väiksematel kui suurematel pereliikmetel.

Illustreerinud Anne Pikkov
Kirjastus Päike ja Pilv 2024, 64 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Loe lähemalt
logo-print

For more information or copyrights, please contact ulla.saar@elk.ee