Münchenis asuv rahvusvaheline noorsooraamatukogu annab igal aastal välja kataloogi „The White Ravens“, mis tutvustab maailma parimaid lasteraamatuid. Tänavuaastasesse valikusse on jõudnud 216 märkimisväärset laste- ja noorteraamatut üle maailma, kokku 62 maalt ja 44 keelest. Tunnustatud teoste autorite seas on mitmeid meilegi tuttavaid nimesid, nagu Maria Parr ja Kristin Roskifte Norrast, Jurga Vilė ja Marius Marcinkevičius Leedust, Bárður Oskarsson Fääri saartelt ja Anna Woltz Hollandist, Inese Zandere Lätist ja Tülin Kozikoğlu Türgist. Eesti autoritest osutusid sel aastal kataloogi valituks Lille Roometsa noorteromaan „Mina ja August“ (Hea Lugu 2023) ning Mari Teede jutustus „Ingmar ja meri“ (illustreerinud Marja-Liisa Plats, Tänapäev 2023). Poola kirjandust esindab kataloogis neli teost – üks neist on hiljuti Eestiski poelettidele jõudnud „Isa pudel“. Teosega tutvununa tunduvad nii raamatu mitmed tunnustused kui rohked tõlked teistesse keeltesse igati mõistetavad.
Olulise teema tõstatamine lastekirjanduses
Raamatu keskmes on Ville pere, kelle koju ilmub ühel päeval ei tea kust ja kuidas ühel päeval pudel. Ema ja Ville püüavad sellest esialgu mitte välja teha, kuid isa näitab uue tulija vastu üles märkimisväärset huvi. Mida aeg edasi, seda rohkem ja innukamalt isa pudelit piidleb. Mida enam ta seda teeb, seda suuremaks pudel kasvab. Kuigi teised pereliikmed proovivad esialgu uustulnukat ignoreerida, seejärel teda ka toast välja visata, toob isa oma uue sõbra ikka iga kord tagasi. Nii nihkubki esialgu tagasihoidlikult tugitooli kõrval seisnud pudel üha enesekindlamalt elutoa keskele, nii et Ville peab oma lemmikmängukohast vaiba keskel loobuma. Lõpuks on pudel juba nii suur, et täidab terve elutoa, kuni neelab temaga sõbrustava isa tervenisti endasse. Kuid pudeli kasv ei peatu ka siis. Peagi jõuab pudeli kael läbi lae teise korterisse, kust rahulolematud majaelanikud tuppa hakkavad piiluma. Loosse toob pöörde naabrinaine, kes ise samas olukorras olnuna oskab pakkuda erakorralise päästja kontakti. Ta aitab ummikusse sattunud inimesi ja annab lootust muutusele, ütleb naine emale, kes otsustab õlekõrrest haarata.
Gębka „Isa pudel“ toob meie lasteraamatutesse olulise teema. Vaatamata sellele, et tegemist on ühiskonnas vägagi jõuliselt esil oleva probleemiga – teab ju igaüks kedagi, kelle elu on mõjutanud liigne alkoholilembus – ei ole küsimust lastekirjanduses, eriti veel pildiraamatu vormis käsitlema kiputud. Kui surma, raskeid haigusi, pereprobleeme jmt keerdküsimusi vaatlevaid lasteteoseid on mitmeid, siis vanema alkoholism, aga ka teised sõltuvused on lastekirjanduses paraku ikka veel tabu, millest rääkimisest pigem hoidutakse. Mine sa tea, kas peetakse teemat liiga kompleksseks, lastesse mittepuutuvaks, neile sobimatuks või soovitakse seda muil põhjusil vältida.
„Isa pudeli“ kodumaal, aga ka tõlgete ilmumisel on samuti kiputud arutlema, kuivõrd õigustatud on taoliste teemade kajastamine lastekirjanduses üldse ning kas nn kogu ilma sopa väljavalamise asemel ei peaks lasteraamat olema mitte helge ja innustav. Leian, et ühtegi elunähtust, kui selle käsitlemisel seatakse esikohale lapse huvid, ei tohiks lastekirjanduses vältida. Pigem annab teos võimaluse noorele lugejale nähtust selgitada, selle tagamaid avada, ja mitte lasta fantaasial luua põhjendamatuid kujutluspilte ega tunda end ainukesena, kes selle probleemiga kokku puutub.
Delikaatne ja empaatiline lähenemine
Gębka on teemat käsitledes julge ja avameelne. Vaatamata sellele, et teema on ülimalt emotsionaalne ja jõulisi vastasseise tekitav, suudab autor käsitleda seda ratsionaalselt, ilma liigse tundlemise või halata ning vältida ülemäärast sõnavahtu. Ta räägib lastega otsekoheselt ja ausalt, samas aga ka delikaatselt ja empaatiliselt. Otsimata süüdlasi, keskendub kirjanik lahenduste leidmisele. Mõistes, et sõltuvusega kaasnev häbi ja süütunne ei valda mitte ainult sõltlast ennast, vaid ka alkohooliku lähedasi, püüab autor olla lapsele toeks ja rõhutada, et temal pole juhtunus vähimatki süüd. See pole koorem, mida laps peaks kandma, mille pärast piinlikkust või süüd tundma. Pigem on laps selles olukorras kõige haavatavam, see, kellel puudub olukorra üle vähimgi kontroll või võimalus seisundit paremusele pöörata. Nii aimdubki Gebka teosest ka soov suuremaks ühiskondlikuks muutuseks. Ta näikse tahtvat sõltuvustega kaasas käiva vaikuse müüri murda ja taastada sõltlase lähedaste eneseväärikust, et kogukond neid ei häbimärgistaks.
Teose kujundiloomes on suur osa ka mõjuka poola kunstniku Agata Dudeki jõulistel illustratsioonidel. Kasutatud on intensiivseid värve (tumerohelist, musta, oranži) ja vorme. Pildikeeles väljendatakse sõltuvusse sattumist üha tumedamate toonide ja monotoonsema värvigamma esiletõusuga, lootuse saabumisest annavad aga märku helgemad varjundid ja detailirikkus.
Loodan, et teosest leiavad lohutust ja lootust kõik väikesed poisid ja tüdrukud, kelle elutoa põrandal hakkab end isekas pudel sisse seadma. Ehk aitab just see teos neil vastu pidada hetkeni, mil olukord paraneb või saab ise otsustada, kuidas oma elu elada ja millele see pühendada.
Tõlkinud Liisi Laineste
Illustreerinud Agata Dudek
Kirjastus Koolibri 2024, 64 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
