Hüppa põhisisu juurde

Ellen Niit „Kuidas leiti nääripuu“ (1954)

Ellen Niidu lastekirjanduslik debüütteos „Kuidas leiti nääripuu“ ilmus raamatuna eelmise sajandi karmide viiekümnendate keskpaigas. See viieteistkümnest puhtariimilisest nelikvärsist koosnev tekst avaldati esmalt küll 1952. aasta jõululaupäeval ajalehes „Säde”, kuid tõelise tuule tiibadesse sai värssjutt mõned aastad hiljem õblukese pehmekaanelise raamatukesena trükiarvuga 40 000.

Kirjaniku tütre Maarja Unduski artiklist võib lugeda, kuidas varem peamiselt täiskasvanuile kirjutanud autori lastekirjanduslikud püüdlused said alguse Tartu Ülikooli aspirantuuris õppimise ajal. Olles võimude ebasoosingus, otsustas Niit just lastekirjanduse uurimise kasuks, kuna tema arvates polnud ses vallas ideoloogiline järelevalve nii karm kui mujal kirjanduses. Teadustöö käigus lastekirjanduse teooriasse süvenedes tuli Niit mõttele spetsialistide pakutud hea lasteteksti kirjutamise juhendeid ka omal käel praktikas järgi proovida. Arvestades keskse lähenemisena puhta riimi ja loomuliku väljenduslaadi nõudeid, asuski luuletaja lugu konstrueerima. Sündinud värssjutustus osutus vägagi menukaks ning justkui üleöö sai Niidust ennekõike lastekirjanik.

Lisaks teose suurepärastele vormilistele karakteristikutele, millest siinkohal on mainimata veel kordused, sh kaasahaarav ja meeldejääv refrään, on loo köitvusele kaasa aidanud kindlasti ka igikestev teema pühadepuu otsimisest. Tänases vaates on tegemist mõnusalt nostalgilise kuusetoomisretkega. Kelles ei tekitaks meeleliigutust need koheva lumega talved, mis võimaldavad suuskadel metsas kulgeda, okstel istuvad oravad ja käbiküünaldega puud? Kõike seda saadab muidugi ka rõõmus elevus, mis kuuseotsijate hingi täidab.

Teose kaasahaaravusse on ilma kahtlusteta oma panuse andnud ka Asta Venderi ja Olev Soansi illustratsioonid. Pole ime, et neid on pole aegade jooksul otsustatud muuta. On ju neis realistliku alatooniga joonistustes klassikalist põhjamaist pühadetunnet – kõrguvaid lumekuhilaid, muinasjutulisi metsavaateid ja armsaid punapõskseid lapsi. Kõiges selles on ühtaegu nii hoogu ja ülevoolavat rõõmu kui ka pühalikkust ja hardust.

Tänaseks on teos (tõsi küll, pisikeste muutustega) ilmunud mitmete kordustrükkidena nii iseseiva raamatuna kui antoloogiates, jõudnud lavale sadade lasteaedade ja koolide nääri‑ või jõulupidudel. Küllap otsitakse raamat taas riiuleilt üles tänavugi peagi saabuvatesse pühadesse meeleolu looma.

  • „Kuidas leiti nääripuu“, Eesti Riiklik Kirjastus,1954 
  • „Kuidas leiti jõulupuu“, Mixi Kirjastus, 2000
  • „Kuidas leiti jõulupuu“, Tammerraamat, 2013

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Soome illustraatorite jõulunäitus „Jõulumaagia“

3. detsembrist 2024 on Eesti Lastekirjanduse Keskuse illustratsioonigaleriis avatud Soome raamatukunstnike jõulu- ja talvepiltide näitus „Jõulumaagia“. Näitus jääb avatuks kuni 2. veebruarini 2025.

Näituse kuraatori Viive Noore sõnul peaks erinevate riikide kunstnike näitused andma väikese ülevaate maitsest ja arusaamadest, mis neis riikides antud hetkel valitsevad. „Muidugi pole selline mõnekümneraamiline näitus ammendav, aga mingi põgusa ülevaate see siiski annab,” lausub ta. Noore sõnul on soome illustraatorite stiil plakatlikum ja dekoratiivsem, kui seda oli võimalik näha möödunud aastal keskuses toimunud läti illustraatorite näituse töödes. „Aga helgust ja valgust jääb siin ülegi. Lund on ohtralt, saab suusatada ja kelguga sõita. Mingi põhjamaine kargus ja tugevad kontrastsed värvid eristavad soome kunstnike näitust lätlaste soojast ja intiimsest väljapanekust. Mõlemad meie armsad naabrid, aga kui erinevad. Meie jääme sinna kahe vahele ja loodetavasti naudime kõik uut näitust, mis meieni põhjamaise talve ja jõuluilu toob,” sõnas Noor.

Näitusel, mis valmis koostöös Soome Illustraatorite Liiduga (Kuvittajat), on võimalik näha töid kokku 18 illustraatorilt: Milja Ahonen, Sari Airola, Terhi Ekebom, Filippa Hella, Nina Huisman, Jonna Jylhä, Suvi Kari, Noora Ketolainen, Jutta Kivilompolo, Kiira Koivunen, Milja Laine, Minna Lehväslaiho, Päivi Marin, Marjo Nygård, Kati Närhi, Karoliina Pertamo, Sanna Hellikki Suova ja Henna Tyrväinen.

Näituse kuraatorid on Viive Noor (ELK) ja Veera Jalava (Kuvittajat ry).

Lisaks sellele saab keskuse pööningugaleriis näha Nukuteatri muuseumi näitust „Lepatriinude jõulud“.

Mõlemaid näituseid saab külastada keskuse lahtiolekuaegadel E-R 10-18, L 11-16, kui saalis ei toimu üritust.

Tutvu illustraatoritega:

Milja Ahonen (s. 1996) on peagi oma õpinguid lõpetav illustraator, kelle töödes selged graafilised jooned muutuvad visuaalseteks narratiivideks. Tema väljendusviis ühendab lakoonilise vormikeele ja tundliku argitaju, andes ruumi vaataja enda tõlgendustele.  
Sari Airola (s. 1967) on mitmekülgne illustraator, keda huvitavad erinevad tehnikad ja maailma imelised lood. Tema tööd on olnud esindatud paljudes maades ja üritustel, sealhulgas Bologna lasteraamatumessil.  
Terhi Ekebom (s. 1971) on auhinnatud Helsingi illustraator ja koomiksikunstnik, kes teeb ka seinamaalinguid ja avalikku kunsti. Tema looming keskendub looduse ja meeleolude kirjeldamisele.  
Filippa Hella (s. 1970) on Porvoo illustraator ja kirjanik, kes kasutab oma tundlikes illustratsioonides mitmeid eri tehnikaid.  
Nina Huisman (s.1971) on visuaalvaldkonna multitasker – illustraator, graafiline disainer, fotograaf ja visuaalkunstnik, kes kombineerib oma töödes mitmekülgselt ja eksperimentaalselt traditsioonilisi ja digitaalseid tehnikaid.  
Jonna Jylhä (s. 1984) illustreerimisstiili on kirjeldatud kui leebelt mängulist. Ta töötab detsembris Edinburghis.  
Suvi Kari (s. 1981) on illustraator ja graafiline disainer. Ta armastab tundlikkust ja salapära ning loob meeleldi elutruid loomamaale.  
Noora Ketolainen (s.1991) on illustraator, graafiline disainer ja koomiksikunstnik, kes loob rõõmsaid värvikaid illustratsioone. Noora pilte iseloomustavad naljakad loomafiguurid, mahe õhustik ja maagilised looduselamused.  
Jutta Kivilompolo (s. 1987) teeb ülevoolavaid ja detailirikkaid illustratsioone traditsiooniliste meetoditega. Talle on iseloomulikud jutustavad teosed, milles on väike annus maagiat.  
Kiira Koivunen (s. 1981) on mitmekülgne illustraator, graafik ja kunstnik, kes loob paindlikult avara haardega, mitmekesise stiili ja tehnikaga illustratsioone.  
Milja Laine on loodusteemadele spetsialiseerunud illustraator ja bioloog, kes sukeldub meelsasti muinasjutumaailma. Ta töötab peamiselt akvarellidega, teda võluvad rukkililled ja haldjad.  
Minna Lehväslaiho (s. 1967) maalib värvikaid ja naivistlikke pilte, et tuua maailma piiskhaaval rõõmu.  
Päivi Marin (sünd. 1980) on visuaalse kommunikatsiooni ekspert ja illustraator, kes alustas oma karjääri teoloogiamagistrina. Töökogemus on talle õpetanud, et pildid võivad öelda sama palju kui sõnad.  
Marjo Nygård (1970) on auhinnatud kirjutav illustraator, kelle käekiri on veenev sõltumata tehnikast. Tema tööd on visuaalselt huvitavad tervikud ja kaardistavad maailma kõikehõlmavalt.  
Kati Närhi (s. 1973) on Helsingist pärit illustraator ja koomiksikunstnik. Tema raamatuid on ilmunud soome, itaalia, prantsuse ja tšehhi keeles.  
Karoliina Pertamo (s. 1971) on mitmekülgne kirjutav illustraator, kelle rikkaliku värvipaletiga illustratsioonid on pälvinud rohkelt auhindu. Ta on õppinud kujutavat kunsti Soomes ja Prantsusmaal.  
Sanna Hellikki Suova (s. 1985) on Helsingi visuaalkunstnik, illustraator ja graafik, kes tegutseb laialdaselt trükikunsti vallas. Tema loomingut seob armastus värvide ja mustrite, käsitsi valmistamise ja traditsiooniliste trükimeetodite vastu.  
Henna Tyrväinen (s. 1987) on graafik ja graafiline disainer, kelle lemmikvärv on roosa. Tema loodusteemalistes töödes on selge kujundikeel ühendatud küllusliku ja harmoonilise värvikasutusega.  



Marjo Nygårdi illustratsioon

Nukunäitus „Lepatriinude jõulud“

Alates 3. detsembrist 2024 kuni 1. veebruarini 2025 on Eesti Lastekirjanduse Keskuse pööningul avatud meeleolukas nukunäitus „Lepatriinude jõulud“. Näitusel saab uudistada Nukuteatrimuuseumi kogusse kuuluvaid varrasnukke ja rekvisiite samanimelisest lavastusest, mis esietendus Eesti Riiklikus Nukuteatris 8. detsembril aastal 2006.

Lavastus „Lepatriinude jõulud“
Autor Janno Põldma 
Lavastajad Janno Põldma, Heiki Ernits 
Kunstnik Heiki Ernits 

Nukuteatrimuuseum asub Tallinna vanalinnas Eesti Noorsooteatri kõrval ning on koduks üle kaheksasajale teatrinukule, kes on kunagi laval üles astunud. Selleks näituseks on üks osa Nukuteatrimuuseumi kogust jõudnud Eesti Lastekirjanduse Keskusesse.

Selgusid esseekonkursi „Rahvas algab raamatust“ võitjad

Täna kuulutasid Tallinna Lastekaitse Ühing ja Eesti Lastekirjanduse Keskus välja Eesti Raamatu Aastale pühendatud esseekonkursi „Rahvas algab raamatust“ (Hando Runnel) võitjad. Björn Oker-Blom Fond toetas võitjaid nelja 200 euro suuruse stipendiumiga.

Tallinna üldhariduskoolide 8.–12. klassi õpilastele suunatud esseekonkurss kuulutati välja oktoobri alguses. Noori oodati Hando Runneli mõttekäigust inspireerituna väljendama oma mõtteid ja ideid teemal, milline on kirjasõna roll täna, kas raamatus öeldu ühendab meid endiselt ja kas raamat jääb.

Põhikooliastmes võitsid konkursi Christine Alexandra Gubinski Tallinna 21. Kooli 9. klassist ja Anna Frederika Tiivas Tallinna Reaalkooli 8. klassist. Gümnasistide hulgast kirjutasid parimad esseed Vanalinna Hariduskolleegiumi 10. klassi õpilane Mihkel Tõnisson ja Tallinna 21. Kooli abiturient Kaspar Kriitberg.

Konkursile laekus kokku 32 esseed 16 koolist. Oma mõtteid jagas 16 õpilast 8. –9. klassidest ja täpselt sama palju osales konkursil ka gümnasiste. Esseid hindasid Ene Tomberg Tallinna Lastekaitse Ühingust, kirjanik Jaanus Vaiksoo ja Triin Soone Lastekirjanduse Keskusest.

Esseekonkurssi korraldasid Eesti Lastekirjanduse Keskus ja Tallinna Lastekaitse Ühing, kellel on 1992. aastast head sõprussidemed Rootsis asuva Björn Oker-Blom Fondiga (B.O.B). Esseekonkurss toimub fondi asutaja abikaasa, suure kirjandushuvilise ja Eesti laste toetaja Inga Oker-Blomi mälestuseks.

Lisainfo:

Ene Tomberg, Tallinna Lastekaitse Ühing, enekentomberg@gmail.com, tel 645 7456
Triin Soone, Eesti Lastekirjanduse Keskus, triin.soone@elk.ee, tel 617 7230

Selgusid lastekirjanduse tõlkeauhinna laureaadid

21. novembril kuulutas Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu IBBY Eesti osakond lastekirjanduse keskuses välja Paabeli Torni lastekirjanduse tõlkeauhinna laureaadid. Valik tehti teoste hulgast, mis on ilmunud 2023. aasta oktoobrist kuni 2024. aasta septembri lõpuni. Auhind anti välja kahes kategoorias – parim pildiraamatu tõlge ja parim laste ja noorte juturaamatu tõlge.

Kokku kümne nominendi hulgas on nii islandi, hollandi, itaalia, saksa, poola kui ka leedu keelest tõlgitud raamatuid. Seekordsete väljavalitud teoste märksõnadeks võiksid olla tunded ja erisused. Tervelt kolmes juturaamatus oli peategelaseks erisusega laps ja kolme pildiraamatu puhul on tegu eneseväljendusega läbi tunnete. Ilmselt on need teemad „õhus“ ja hetkel vajalikud. Mõlemat teemat oli käsitletud ka teistes auhinnale esitatud teostes, kuid valituks osutusid just sellised raamatud, mille tõlkekeel oli eriliselt hõrk ja nutikas, ja loomulikult ka need, milles temaatikat on käsitletud loovalt ja suure südamega.

Viie parema sekka pildiraamatute kategoorias jõudsid järgmised teosed: Rán Flygenringi seikluslik koomiksiraamat „Tulemägi“, kirjastus Nordur, islandi keelest tõlkinud Askur Alas; Tina Oziewiczi imeilus tundeid kujutav „Mida teevad tunded?“, kirjastus Draakon & Kuu, poola keelest tõlkinud Kätlin Vainola; Heinz Janischi filosoofiline, napp aga täpne „Kuningas ja meri: 21 väga lühikest lugu“, kirjastus Draakon & Kuu, saksa keelest tõlkinud Epp Aareleid; Suzanne Langi humoorikas ja tabav „Pahur pärdik“, kirjastus Pegasus, inglise keelest tõlkinud Eve Laur ja Marius Marcinkevičiuse poeetiline lugu ootamatust sõprusest „Sõprus elevandi londil“, kirjastus Draakon & Kuu, leedu keelest tõlkinud Tiina Kattel. Žürii rõõmustas väga, et üle pika aja on taas esindatud islandi keel, kuna Islandi lasteraamatut tunnustati Paabeli Torni auhinnaga viimati aastal 2009.

Auhinna laureaaditiitliga pärjatigi Islandi raamatu „Tulemägi“ tõlkijat, kirjastajat ja autorit. Raamat sai kõrgeima tunnustuse leidliku sõnakasutuse, oskusliku ja suurepärase pildikeele ning teksti sümbioosi tõttu. Ka on raamat temaatiliselt huvitav ning kindlasti avaneb Island peale raamatu lugemist veel ühe huvitava nurga alt.

Paabeli Torni auhinnale nomineeritud juturaamatute hulgas on esindatud viis keelt ja suurt rõõmu teeb žüriile see, et inglise keel pole domineeriv tõlkekeel, vaid eesti lasteni jõuab tõlkeid ka väiksematest keeltest ja kultuuridest. Laste ja noorte juturaamatute tõlkeauhinnale nomineeritud viie raamatu hulka kuuluvad Poola autori Tomasz Małkowski pimedast poisist rääkiv raamat „Lugu poisist, kes näeb kätega“, kirjastus Helios, tõlkinud Hendrik Lindepuu; Islandi kirjanik Arndís Þórarinsdóttir on oma raamatus „Surmasõlm“ osavalt põiminud vaimse tervise ja spordi teemad, raamatu kirjastas Hea Lugu, tõlkis Maarja Siiner; Šoti autori Elle McNicolli ASHsündroomiga tüdrukust pajatava juturaamatu „Mingi säde” kirjastas Eesti Raamat ja tõlkis inglise keelest Hels Kure; Itaalia kirjaniku Roberta Balestrucci Fancellu raamat „Annie. Pärituul taskus“ käsitleb eneseületamist ja vaprust, raamatu tõlkis Eda Ahi ja kirjastas Päike ja Pilv; ning Belgia kirjaniku Stefan Booneni raamatus „Mis juhtus Leoga?“ pistab peategelane Leo rinda nii suure murega, et ta muutub nähtamatuks, raamatu tõlkis hollandi keelest Kairi Look ja kirjastas Draakon & Kuu. 

Auhinna pälvis nende seast raamat „Annie. Pärituul taskus“, misnäitab, et isegi kõige suuremad ettevõtmised on võimalik edukalt läbi teha, kui vaid on piisavalt pealehakkamist ja nutikust. Raamat on paljude illustratsioonidega, mis avavad Annie teekonda ja kohtumisi veelgi enam. Palju õnne tõlkijale, kirjastusele ja autori(te)le!

Žürii koosseisu kuulusid Helena Kostenok, Eva Kolli, Kersti Salf, Ilona Martson ja Ulla Saar.

Lisainfo:
Ulla Saar
žürii esinaine                                                                                                                          
5212594
ulla.saar@elk.ee

Joonistusvõistlus „Tunded“

Eesti Lastekirjanduse Keskus kuulutab välja joonistusvõistluse 5–18-aastastele lastele tundeelukate loomiseks. Konkurss kestab 6.11.2024–6.01.2025.

Meie sees on peidus palju erinevaid tundeid: uudishimu, rõõm, tänulikkus, ärevus, rahu, kadedus, ebakindlus, hoolivus, vabadus, häbi, uhkus, julgus, õnn, kannatlikkus, kurbus, usaldus, murelikkus, nukrus, headus, vaimustus, viha, hirm, rahulolu, igatsus, lootus, üksindus, vaen, sõprus, armastus jne.

Milline võiks välja näha kannatlikkus või õnn, kui ta oleks tegelane? Mitu jalga tal oleks või kas tal neid üldse oleks?

Vali üks tunne ja joonista see tegelasena.

Joonistus peab olema A4 või A3 formaadis. Kasutada võid erinevaid tehnikaid ja vahendeid nagu värvipliiatsid, markerid, värvid, kollaaž, pastellid jne.

Töö palume saata 6. jaanuariks 2025 Eesti Lastekirjanduse Keskusesse aadressil Pikk 73, Tallinn 10133. Eraldi paberile lisa tööpealkirjana joonistamiseks valitud tunne, autori nimi, vanus ja lapsevanema või õpetaja kontakttelefon ning e-posti aadress.

Valitud tööd saavad esitletud illustratsiooninäitusel „Kõik tunded on õiged“ Eesti Lastekirjanduse Keskuse pööningul 2026. aasta I pooles.

Inspiratsiooni saad otsida näiteks neist raamatutest:

  • Tina Oziewicz „Mida teevad tunded?“
  • Lidia Brankovic „Suur tunnete hotell“
  • Kristi Kangilaski „Hea tunne“

Võistluse plakati saab alla laadida SIIT.


Lisainfo:
Katrin Tõnisson
Programmijuht
Eesti Lastekirjanduse Keskus
katrin@elk.ee
6 177 233

Juhan Jaik „Kaarnakivi“ (1931)

Ei tea, kas meie lastekirjanduses ongi mõnda teist autorit, kelle teosed sobiksid niivõrd valatult novembrikuu kõledatesse, lagunemislõhnalistesse ning salapära ja müstikaga täidetud õhtutesse kui Juhan Jaik.

Kireva elukäiguga Jaigi kirjanduslik tee algas luulekoguga „Rõuge kiriku kell“ (1924). Edaspidi ilmus temalt rohkesti erinevates žanrites kirjandust – lühiproosat, romaane, näidendeid, muinasjutte, lastejutte ja -luulet. Erilise lugejamenu osaliseks on saanud just Jaigi mütoloogilistest fantaasiaolenditest pajatavad jutud, milles tõukumine oma kodukandi, Võrumaa rahvalikust mütoloogiast, parimal viisil esile tuleb. Vaatamata kordustrükkide vähesusele Nõukogude okupatsioonis, mille oli tingitud kirjaniku põgenemine Läände, on Jaigi loomingul kindel ja väljateenitud koht meie kultuurimälus.

„Kaarnakivi“ ilmus esmakordselt 1931. aastal Noorusmaa jutukirjastiku sarjas olles niimoodi suunatud peamiselt fantaasiahimulistele noortele. Raamatu lood keskenduvad kaarnakivi motiivi ümber. „Kaarnakivi on maailma kõige kallim kivi. Muid kalleid kive on ka olemas, aga kaarnakivi vastu need ei saa. Muud kivid on kallid küll ja need, kel neid on nüüd, saavad palju raha, aga kaarnakiviga saab ka palju raha ja veel ka kõike muud abi, nagu näha sellest jutust,“ alustab Jaik. Edaspidi selgub, et parim kaarnakivi on see, mille kaarnad ise sulle andnud, et kaarnakivi võib ka rikki minna ja et kivilt abi palumisel tuleb ka ise hoolikas ja nupukas olla.

Küll on rikkalik ja värvikas see Jaigi mütoloogiline maailm! Tegutsevad ju siin igasugu erinevates hierarhilistes seostes olevad elukad –  naksikesed ja pärglid, poolpuraskid ja sänid, puugikesed ja tondipojad. Nad kõik on inimese ja teiste loomade kõrval võrdväärsena olemas, ja kuigi võivad kohati ehk ka hirmutavalt mõjuda, on nad siiski enamasti pigem muhedad, armsad ja vägagi omad.  Samas aga võib peale raamatu lugemist täheldada meelte erakordset erksust –kuuldud krõpsatused käivitavad jaigiliku fantaasia, lõhnad toovad meenutusi lugudest, pargiteede varjud tunduvad eriti elusana.

1980. aastal ilmus sama nime kandev valikkogu sarjas „Eesti lastekirjanduse varamust“. See näitab teose arvamist meie lastekirjanduslikku klassikasse. Lisaks nimiteosele leiab Edvin Hiedeli koostatud kogumikust ka teisi Jaigi palu, nagu „Võrumaa jutud“, „Tondijutud“, „Vanaisa kasukas“ jt.  Selle väljaande ilmumisest on nüüdseks juba hulga vett merre voolanud. Kindlasti vääriksid Jaigi lood uut tulemist. Miks mitte teha seda ohtrate illustratsioonidega iluväljaandena, et ka noorema põlve lugejaid nende võlus paremini veenda. 

Tallinn: Eesti Õpetajate Liit, 1931
Tallinn: Eesti Raamat, 1980 

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Selgunud on Paabeli Torni auhinna nominendid

Neljapäeval, 21. novembril 2024 kuulutatakse Eesti Lastekirjanduse Keskuses toimuval Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu (IBBY) Eesti osakonna sügisõhtul välja taas uued Paabeli Torni auhinna laureaadid.

IBBY Eesti osakond annab Paabeli Torni auhinda välja alates aastast 2004. Selle eesmärgiks on tõsta esile head tõlkelastekirjandust ning väärtustada tõlkijate ja kirjastajate tööd. Paabeli Torni audiplom antakse parima tõlgitud lasteraamatu autorile, selle eesti keelde tõlkijale ning raamatu kirjastajale Eestis.

Juturaamatute kategoorias on auhinnale nomineeritud Poola kirjaniku Tomasz Małkowski raamat „Lugu poisist, kes näeb kätega“, mille tõlkis eesti keelde Hendrik Lindepuu ja andis välja Helios Kirjastus; Islandi autori Arndís Þórarinsdóttir raamat „Surmasõlm“, tõlkijaks Maarja Siiner ja kirjastajaks Hea Lugu;  Šoti autori Elle McNicoll teos „Mingi säde“, mille tõlkis inglise keelest Hels Kure ja avaldas Eesti Raamat; Itaalia kirjaniku Roberta Balestrucci Fancellu raamat „Annie. Pärituul taskus“, mille tõlkis Eda Ahi ja kirjastas Päike ja Pilv; ning Belgia kirjaniku Stefan Booneni raamat „Mis juhtus Leoga?“, mille tõlkis Kairi Look ja välja andis kirjastus Draakon & Kuu.

Pildiraamatute kategoorias on Paabeli Torni 2024 aasta auhinnale nomineeritud  Islandi autori Rán Flygenringi raamat „Tulemägi“, mille tõlkijaks on Askur Alas ja välja andjaks kirjastus Nordur; Poola kirjaniku Tina Oziewiczi raamat „Mida teevad tunded?“, tõlkija Kätlin Vainola ja kirjastaja Draakon & Kuu; Saksa kirjaniku Heinz Janischi raamat „Kuningas ja meri: 21 väga lühikest lugu“, tõlkinud Epp Aareleid ja kirjastanud Draakon & Kuu; Ameerika Ühendriikide autori, Suzanne Langi raamat „Pahur pärdik“, mille on inglise keelest tõlkinud Eve Laur ja kirjastanud Pegasus; ning leedu kirjaniku Marius Marcinkevičiuse raamat „Sõprus elevandi londil“, tõlkinud Tiina Kattel  ja kirjastanud taas Draakon & Kuu.

Žürii koosseisu kuulusid Helena Kostenok, Eva Kolli, Kersti Salf, Ilona Martson ja Ulla Saar.

Lisainfo:
Ulla Saar
žürii esinaine
5212594
ulla.saar@elk.ee

November 2024. Artur Gębka „Isa pudel”

Münchenis asuv rahvusvaheline noorsooraamatukogu annab igal aastal välja kataloogi „The White Ravens“, mis tutvustab maailma parimaid lasteraamatuid. Tänavuaastasesse valikusse on jõudnud 216 märkimisväärset laste- ja noorteraamatut üle maailma, kokku 62 maalt ja 44 keelest. Tunnustatud teoste autorite seas on mitmeid meilegi tuttavaid nimesid, nagu Maria Parr ja Kristin Roskifte Norrast, Jurga Vilė ja Marius Marcinkevičius Leedust, Bárður Oskarsson Fääri saartelt ja Anna Woltz Hollandist, Inese Zandere Lätist ja Tülin Kozikoğlu Türgist. Eesti autoritest osutusid sel aastal kataloogi valituks Lille Roometsa noorteromaan „Mina ja August“ (Hea Lugu 2023) ning Mari Teede jutustus „Ingmar ja meri“ (illustreerinud Marja-Liisa Plats, Tänapäev 2023). Poola kirjandust esindab kataloogis neli teost – üks neist on hiljuti Eestiski poelettidele jõudnud „Isa pudel“. Teosega tutvununa tunduvad nii raamatu mitmed tunnustused kui rohked tõlked teistesse keeltesse igati mõistetavad.

Olulise teema tõstatamine lastekirjanduses

Raamatu keskmes on Ville pere, kelle koju ilmub ühel päeval ei tea kust ja kuidas ühel päeval pudel. Ema ja Ville püüavad sellest esialgu mitte välja teha, kuid isa näitab uue tulija vastu üles märkimisväärset huvi. Mida aeg edasi, seda rohkem ja innukamalt isa pudelit piidleb. Mida enam ta seda teeb, seda suuremaks pudel kasvab. Kuigi teised pereliikmed proovivad esialgu uustulnukat ignoreerida, seejärel teda ka toast välja visata, toob isa oma uue sõbra ikka iga kord tagasi. Nii nihkubki esialgu tagasihoidlikult tugitooli kõrval seisnud pudel üha enesekindlamalt elutoa keskele, nii et Ville peab oma lemmikmängukohast vaiba keskel loobuma. Lõpuks on pudel juba nii suur, et täidab terve elutoa, kuni neelab temaga sõbrustava isa tervenisti endasse. Kuid pudeli kasv ei peatu ka siis. Peagi jõuab pudeli kael läbi lae teise korterisse, kust rahulolematud majaelanikud tuppa hakkavad piiluma. Loosse toob pöörde naabrinaine, kes ise samas olukorras olnuna oskab pakkuda erakorralise päästja kontakti. Ta  aitab ummikusse sattunud inimesi ja annab lootust muutusele, ütleb naine emale, kes otsustab õlekõrrest haarata.

Gębka  „Isa pudel“ toob meie lasteraamatutesse olulise teema. Vaatamata sellele, et tegemist on ühiskonnas vägagi jõuliselt esil oleva probleemiga –  teab ju igaüks kedagi, kelle elu on mõjutanud liigne alkoholilembus –  ei ole küsimust lastekirjanduses, eriti veel pildiraamatu vormis käsitlema kiputud. Kui surma, raskeid haigusi, pereprobleeme jmt keerdküsimusi vaatlevaid lasteteoseid on mitmeid, siis vanema alkoholism, aga ka teised sõltuvused on lastekirjanduses paraku ikka veel tabu, millest rääkimisest pigem hoidutakse. Mine sa tea,  kas peetakse teemat liiga kompleksseks, lastesse mittepuutuvaks, neile sobimatuks või soovitakse seda muil põhjusil vältida.

„Isa pudeli“ kodumaal, aga ka tõlgete ilmumisel on samuti kiputud arutlema, kuivõrd õigustatud on taoliste teemade kajastamine lastekirjanduses üldse ning kas nn kogu ilma sopa väljavalamise asemel ei peaks lasteraamat olema mitte helge ja innustav.  Leian, et ühtegi elunähtust, kui selle käsitlemisel seatakse esikohale lapse huvid, ei tohiks lastekirjanduses vältida. Pigem annab teos võimaluse noorele lugejale nähtust selgitada, selle tagamaid avada, ja mitte lasta fantaasial luua põhjendamatuid kujutluspilte ega tunda end ainukesena, kes selle probleemiga kokku puutub.

Delikaatne ja empaatiline lähenemine

Gębka on teemat käsitledes julge ja avameelne. Vaatamata sellele, et teema on ülimalt emotsionaalne ja jõulisi vastasseise tekitav, suudab autor käsitleda seda ratsionaalselt, ilma liigse tundlemise või halata ning vältida ülemäärast sõnavahtu. Ta räägib lastega otsekoheselt ja ausalt, samas aga ka delikaatselt ja empaatiliselt. Otsimata süüdlasi, keskendub kirjanik lahenduste leidmisele. Mõistes, et sõltuvusega kaasnev häbi ja süütunne ei valda mitte ainult sõltlast ennast, vaid ka alkohooliku lähedasi, püüab autor olla lapsele toeks ja rõhutada, et temal pole juhtunus vähimatki süüd. See pole koorem, mida laps peaks kandma, mille pärast piinlikkust või süüd tundma. Pigem on laps selles olukorras kõige haavatavam, see, kellel puudub olukorra üle vähimgi kontroll või võimalus seisundit paremusele pöörata. Nii aimdubki Gebka teosest ka soov suuremaks ühiskondlikuks muutuseks. Ta näikse tahtvat sõltuvustega kaasas käiva vaikuse müüri murda ja taastada sõltlase lähedaste eneseväärikust, et kogukond neid ei häbimärgistaks.

Teose kujundiloomes on suur osa ka mõjuka poola kunstniku Agata Dudeki jõulistel illustratsioonidel. Kasutatud on intensiivseid värve (tumerohelist, musta, oranži) ja vorme. Pildikeeles väljendatakse sõltuvusse sattumist üha tumedamate toonide ja monotoonsema värvigamma esiletõusuga, lootuse saabumisest annavad aga märku helgemad varjundid ja detailirikkus.

Loodan, et teosest leiavad lohutust ja lootust kõik väikesed poisid ja tüdrukud, kelle elutoa põrandal hakkab end isekas pudel sisse seadma. Ehk aitab just see teos neil vastu pidada hetkeni, mil olukord paraneb või saab ise otsustada, kuidas oma elu elada ja millele see pühendada.

Tõlkinud Liisi Laineste
Illustreerinud Agata Dudek
Kirjastus Koolibri 2024, 64 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Eesti Lastekirjanduse Keskus kutsub perepäevale

Ootame kõiki lastekirjanduse keskuse sõpru toredale perepäevale laupäeval, 9. novembril 2024! Tegevust jätkub kõikidele huvilistele kella 11–18ni.

Kogu päeva jooksul toimub palju põnevaid kohtumisi. Lapsi tulevad lõbustama printsess Elsa ja koeratüdruk Lotte, saab vaadata värskeid lühifilme PÖFF Shortsi lasteanima võistlusprogrammist ning toimub pildiraamatu „Ita ja Piuks“ esitlus koos autoriga. Päeva lõpus naerutavad loomamuinasjuttudega naba paigast Piip ja Tuut. Lisaks uurime üheskoos keskust kaunistavat näitust „Maagiline mets“ ning huvilised saavad joonistada ja meisterdada töötubades, mida viivad läbi illustraatorid Tuulike Kivestu ja Kertu Sillaste.
 
Avatud on ka raamatukogu ja raamatudoktorite vastuvõtukabinet ning suu saab magusaks teha pööningul tegutsevas kohvikus.

Perepäeval toimub ka tore lasteraamatute vahetuslaat „Sulle-mulle“. Laadalt saab lugemiseks kaasa haarata mõne hea raamatu ja seda täiesti tasuta. Vahetuskaubaks ja teiste lugejate rõõmustamiseks võib kaasa võtta ka mõne raamatu oma kodusest riiulist, mis ootab uusi lugejaid.

Perepilet 8€

Päevakava:

11.00 – Mudilastund 2–5-aastastele raamatusõpradele

12.00 – Lapsi rõõmustab printsess Elsa animafilmist „Frozen“

13.00 – Kino: vaatame PÖFF Shorts lasteanima võistlusprogrammi lühifilme

14.00 – Lustime koos koeratüdruk Lottega

15.00 – Uurime üheskoos näitust „Maagiline mets“

16.00 – Lugemismängud ja Ulla Saare uue raamatu „Ita ja Piuks“ esitlus koos autoriga

17.00 – Vahvate loomamuinasjuttudega naerutavad lapsi klounid Piip ja Tuut

Varakambris

Meisterdamine ja töötoad.

13.00 – 14.00 meisterdame koos illustraator Tuulike Kivestuga

15.00 – 16.00 joonistame Eesti lasteraamatute tegelasi koos illustraator Kertu Sillastega

Edgar Valteri galeriis

12.00 – 16.00 toimub raamatudoktori vastuvõtt

16.00 – 18.00 saab mängida hiiglaslikku „Tsirkuse“ mängu

Pööningul

Toimetab kohvik ja lasteraamatute vahetuslaat „Sulle-mulle“.