Hüppa põhisisu juurde

Veebruar 2018. Sarah Crossan „Õun ja vihm“

Sarah Crossan (1981), üks edukamaid kaasaja iiri kirjanikke, pole ka eesti noortele tundmatu. Mullu ilmus meil tema tuntuim teos, siiami kaksikõdedest pajatav romaan „Üks“ (Varrak 2017), mis leidis palju vaimustunud lugejaid. Hiljuti tõlgiti eesti keelde ka „Õun ja vihm“, millel on suur potentsiaal „Ühe“ menukust korrata.

Sarah Crossan pakub oma teostes jõulisi, kuid samas tundlikke olukordi ja probleeme, mida on keerukas, peaaegu et ületamatugi lahendada. Eriti kui võtta arvesse, et nendega puutuvad kokku napi elukogemusega noored, kel niigi keeruline end maailma sobitada. Kui romaanis „Üks“ tuli teismelistel tüdrukutel õppida teineteise külge seotult olema nii üheskoos kui eraldi, siis „Õun ja vihm“ näikse küsivat, kas on võimalik armastada kedagi, kes on mitte ainult et ideaalist kaugel, vaid kohati nii enda kui teiste suhtes lausa hävituslik.

Teose peategelaseks on 13-aastane Appolinia Apostolopoulou, keda kutsutakse Apple’iks (Õun). Ta elab koos oma vanaema ja labrador Derryga. Isaga suheldakse pealiskaudselt ja harva, eriti peale seda, kui too endale uue elukaaslase on leidnud. Ema on aga pere juurest lahkunud juba 11 aastat tagasi, kui tüdruk oli veel päris pisike, ega ole sestpeale kodustega mingil moel ühendust võtnud. Apple igatseb ema väga, ta ei ole hetkekski kaotanud lootust, et ema teda armastab ning ükskord tagasi tuleb. Kui siis ema ühel päeval tüdruku kooli juurde sõidab ja temaga pärastlõuna veedab, ei suuda Apple oma õnne uskuda. Ta on kindel, et nüüd saab kõik korda ning nad elavad emaga igavesti koos õnnes ja üksmeeles. Idülli kipub aga rikkuma vanaema, kes suhtub tagasisaabunud tütresse umbusuga ega tervita teda sugugi kahel käel.

Teos on jaotatud kuueks osaks: üksindus, hirm, sõda, armastus, pettumus, luule. Iga osa on lisaks Apple’i elule tihedalt seotud ka ühe luuletusega. Nimelt on Apple’i eneseotsingutes ja ‑leidmistes suur roll uuel kirjandusõpetajal härra Gaydonil. Esialgu kõhklevalt vastu võetud õpetaja aitab oma õpilastel luule abil leida kontakti iseenda ja oma tunnetega. Igas tunnis loetakse üht temaatilist luuletust ja arutletakse selle üle. Koduseks tööks jääb luuletus isiklikule tasandile viia. Tuleb analüüsida iseenda tundeid (üksildust, hirmu, armastust jne) ja kirjutada selle põhjal sajasõnaline luule- või proosatekst. Just selline lähenemine ning imelise, hooliva ja märkava suhtumisega õpetaja päästab Apple’i suuremast emotsionaalsest krahhist, annab talle enesekindluse ning ‑usu probleemidega toimetulekuks.

Sarah Crossan räägib ausalt ja avameelselt hüljatud lastest, kes vaatamata turvalisele ja armastavale keskkonnale igatsevad ikka pärisvanemate järele. Köitvalt on kirjeldatud naiivse, alati kõiges head näha tahtva tüdruku tunnete põrkumist reaalsusega. Esialgu usub ta isegi keerukamatel hetkedel emast vaid paremat, tasapisi tekivad aga suhetesse mõrad, mis panevad tüdruku ema armastuses ja pühendumises kõhklema.

Ema kirjeldades on autor ambivalentsem. Kahtlemata armastab Apple’i ema oma tütart. Siiski ei suuda ta suurte elumuutustega toime tulla, vastutust võtta ja oma lapse pärast enda elu tagaplaanile jätta. Ühiskonnas, mis üha enam õhutab just isiklikku, egoistlikku õnne, naudinguid ja rahulolu, mitte teistele pühendumist, on see aina suurenev probleem. Vastutustunne enda loodud elu ees puudub, see jäetakse õnne taga ajades kellegi teise kanda. On hea, kui on vanaemasid, kes sel juhul kastanid tulest välja toovad.

Raamatu on tõlkinud Kristina Uluots. Tema töö on olnud põhjalik ning keskendunud autori mõtte ja sõnastuse edasiandmisele. Raamatu võib läbida komistusteta, lausa unustades, et tegemist on tõlke, mitte algupärandiga. Niivõrd kerge, mahlakas ja sujuv on tekst. Omaette väärtuseks on luuletõlked. Mõned neist on pärit juba varem ilmunud teostest: nt Alexander Pope’i luuletuse on tõlkinud Märt Väljataga, osa Rupert Brooke’i värsse Ene-Reet Soovik jne. Apple’i omalooming jõuab eesti noorteni aga Peep Ilmeti vaimukas, algaja luuletaja teksti suurepäraselt järele aimavas tõlgenduses.

„Õun ja vihm“ on igati nauditav teos. Selle universaalsed probleemid kutsuvad kaasa elama ja mõtlema, tegelaskujud on usutavad kogu oma ebatäiuslikkuses, tõlge aga ei takista kõige selle edasiandmist, vaid lisab niigi andekale tekstile hoogu.

Tõlkinud Kristina Uluots
Varrak, 2018
272 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Loe lähemalt

The Opening of the Exhibition ”Running With Wolves“ on February 2nd

On Friday, 2nd February 2018 at 4pm the exhibition ”Running With Wolves“ opens at the Estonian Children’s Literature Centre to celebrate the beginning of the European Year of Cultural Heritage. The exhibition is open until March 17th.

27 illustrators participate in it, both old classics and new artists: Made Balbat, Katrin Ehrlich, Kadri Ilves, Kristi Kangilaski, Lembe Keskpaik, Kadi Kurema, Giulia Landonio, Anne Linnamägi, Regina Lukk-Toompere, Eve Mahhov, Ülle Meister, Jüri Mildeberg, Lucija Mrzljak, Gerda Märtens, Viive Noor, Ede Peebo, Marja-Liisa Plats, Priit Rea, Tiina Mariam Reinsalu, Ulla Saar, Elina Sildre, Joonas Sildre, Kertu Sillaste, Catherine Zarip, Jonas Taul, Maarja Vannas, Urmas Viik.

Curator Viive Noor, ”Werewolf is one of the main topics in the European cultural area and therefore there cannot be a better occassion to launch the European Year of Cultural Heritage at our centre. The exhibition is part of the exposition that will be presented at the London Book Fair in April where Estonia, Latvia and Lithuania are the market focus countries. The exhibition offers an extraordinary insight into Estonian illustration art since the best artists´ works are presented.“

Marju Kõivupuu, ”Although there have been many folkloric were-creatures through the ages, the king or the queen of them has definitely been a were-wolf. Portraying a person changing into a dangerous predator was especially loved in the Middle Ages. Today, the wolf as a smart predator has become a symbol of independence and bravery. Interesting in this sense is Clarissa Pinkola Estés book ”Women Who Run With the Wolves“ where the author sees similarities between women and wolves in folklore. In her opinion, they have a lot in common, such as endurance and strength,  patience, playfulness, curiosity, courage, thoughtfulness and vitality.

Further information: Viive Noor, curator, viivenoor@gmail.com, 634 0080, 5557 9930

Loe lähemalt

Illustratsiooninäituse “Jookseb koos huntidega” avamine 2. veebruaril

Reedel, 2. veebruaril 2018 kell 16 avatakse Eesti Lastekirjanduse Keskuses suur eesti illustraatorite näitus „Jookseb koos huntidega“, millega tähistatakse Euroopa kultuuripärandi aasta algust. Näitusel osaleb 25 kunstnikku, kelle seas on nii tuntud klassikuid kui ka uusi tulijaid. Külastajaid oodatakse väljapanekuga tutvuma 17. märtsini.

Kuraator Viive Noor: „Libahundi teema on üks läbivaid teemasid Euroopa kultuuriruumis ning seetõttu sobib meie väljapanek suurepäraselt avama käesoleval kultuuripärandi aastal lastekirjanduse keskuse illustratsiooninäitusi. Ühtlasi on näitus osa Londoni raamatumessile minevast väljapanekust, kus Eesti, Läti ja Leedu on sel aastal peakülalised. Tegemist on suurepärase ülevaatega eesti illustratsiooni hetkeseisust, kuna väljas on vaid parimate illustraatorite tööd.“

Marju Kõivupuu: „Kuigi rahvapärimus tunneb mitmeid libaloomi, siis libaloomade kuningas või kuninganna on läbi aegade olnud kindlasti libahunt. Inimese ohtlikuks kiskjaks moondumise või moondamise uskumus levis Euroopas laialdaselt eriti keskajal. Hundist kui targast ja arukast kiskjast on saanud iseseisvuse ja julguse sümbol. Huvitav on ka Clarissa Pinkola Estési, populaarse raamatu „Naised, kes jooksevad huntidega“ autori, nägemus huntidest. Tema sõnul on rahvapärimuses nii naistel kui huntidel palju ühist, sealhulgas terav aistmismeel, tugev hingejõud ja kannatlikkus; mõlemad on uudishimulikud ja mängulised, meelekindlad ja vaprad, kohanemisvõimelised ja hoolitsevad.“

Osalevad kunstnikud: Sveta Aleksejeva, Made Balbat, Katrin Ehrlich, Kadri Ilves, Kristi Kangilaski, Lembe Keskpaik, Kadi Kurema, Giulia Landonio, Anne Linnamägi, Regina Lukk-Toompere, Eve Mahhov, Ülle Meister, Jüri Mildeberg, Lucija Mrzljak, Gerda Märtens, Viive Noor, Ede Peebo, Marja-Liisa Plats, Priit Rea, Tiina Mariam Reinsalu, Ulla Saar, Elina Sildre, Joonas Sildre, Catherine Zarip, Jonas Taul, Maarja Vannas, Urmas Viik.

Lisainfo:

Viive Noor
Eesti Lastekirjanduse Keskuse kunstiekspert
viivenoor@gmail.com
634 0080, 5557 9930

Loe lähemalt

Mika Keränen on Tartu linnakirjanik

Täna, 10. jaanuaril andis Tartu linn Mika Keränanile pidulikult üle linnakirjaniku stipendiumi.

Tartu linnapea Urmas Klaasi sõnul on Tartul juba väga hea koostöökogemus esimese linnakirjaniku Kristiina Ehiniga, kes tõi möödunud aasta jooksul kirjanduslinna Tartu ja tartlased teineteisele lähemale. “Loodan, et ka Mika Keränenile annab see aasta loomingulist indu uute teoste loomiseks, samuti head koostööd linnaga erinevates ettevõtmistes.”

Mika Keränen ootab linnakirjanikuna põnevat aastat: “Tahan tuua meie kirjanduse nähtavale nii suurtele kui ka väikestele, nii noortele kui ka vanadele, nii kodukanti kui ka kaugemale. Väga oluline on seegi, et olen olemas kõigile linna kirjanikele ja luuletajatele, sest Tartu kirjanduslinna eriline aura tekib just koostegemise rõõmust.”

Tartu linna ja Tartu Kultuurkapitali koostöös välja antava stipendiumi saamiseks esitati viis taotlust. Linnakirjaniku valis nende seast välja ekspertkomisjon, kuhu kuulusid Kirjanike Liidu Tartu osakonna, Eesti Kirjandusmuuseumi, Tartu ülikooli kirjanduse ja teatriteaduste osakonna, O. Lutsu nimelise Tartu linnaraamatukogu, Tartu Kultuurkapitali ja linnavalitsuse esindajad.

Aastane Tartu linnakirjaniku stipendium antakse välja ilukirjanduse või publitsistikaga tegelevale kirjanikule, kes elavdab Tartu kirjanduselu ja aitab kujundada linna mainet rahvusvaheliselt tuntud kirjandussõbraliku linnana. Stipendiumile kandideerimiseks tuli Tartu Kultuurkapitalile esitada nägemus Tartu linnakirjaniku rollist, mida taotleja peab olema stipendiumi saamisel valmis täitma, ning anda ülevaade senisest loomingulisest tegevusest ja tegevusest, mida taotleja kavatseb ellu viia 2018. aastal.

2018. aastal on stipendiumi suurus 11 280 eurot, mis makstakse välja igakuiste osamaksetena 940 eurot kuus.

Esimene linnakirjanik oli 2017. aastal Kristiina Ehin. Stipendiumi antakse välja teist aastat ja see on üks Tartu tegevustest UNESCO rahvusvahelise kirjanduslinnana. Stipendiumi statuudiga saab tutvuda siin.

Lisainfo:
Urmas Klaas, linnapea
tel 7361 221, 513 5145

Allikas: tartu.ee

Loe lähemalt

Jaanuar 2018. Epp Petrone „Võlusõnad“

Ühe muinasjuturaamatu ilmumine pole Eestis kindlasti kuigi eriline sündmus – on ju poeriiulid muinasjutukogudest lookas. Sellele vaatamata ilmuvad igal aastal üha uued ja uued kogumikud. Paraku on sageli tegemist ikka ühtede ja samade muinaslugudega, mida serveeritakse aasta-aastalt üha nülitumal kujul. Käiks justkui tihe võistlus, kes muinasjutud napimate sõnadega ümber jutustada suudab.

Möödunud aasta lõpul noorte lugejate ette astunud „Võlusõnad“ on aga hoopis teistsugune. Tegemist on meie kultuuriruumis suhteliselt tundmatute lugudega, mis mõjuvad üllatavalt värskelt ja avardavalt. Tõsi, alapealkiri „Ühe minuti muinasjutud“ esikaanel (mõeldud küllap lugemislaiskade lapsevanemate ostuotsust mõjutama) võib ehk andunumaid muinasjutusõpru hirmutada, kuid lugema asudes on üsna pea selge, et ühe minutiga seda raamatut küll käest panna ei raatsi.

Kogumik sisaldab 34 sügava filosoofilise sisuga mõistujuttu, millest igaühel mõndagi öelda nii noorele kui ka pisut vanemale lugejale. On loomadest ja lindudest pajatavaid lugusid ning ka neid, kus tegelasteks inimesed ja jumalad. On saamismuistendeid, valusate õppetundidega palu, aga ka naljalugusid ja sürrealistlikke jutte. Vaatamata lugude eriilmelisusele ja suurele variatiivsusele moodustub ometi tervikpilt – eriline ja eklektiline nagu maailm ja inimesed seal sees. Kenasti iseloomustab raamatut selle nimilugu „Võlusõnad“, mis pajatab noormehest, kes oma elule mõtet ja sisu otsib.

Raamatu alapealkiri vastab tõele, tegemist on tõesti nappide lugudega (1–2 väikest lehekülge), kuid selle nappuse taga pole kindlasti mitte autori oskamatus või pealiskaudsus. Igast lühikesest palast paistab ilmekalt nii autori mõte, miks just see lugu kogumikku on valitud, kui ka kirg selle edasijutustamisel. Autor on hoolikalt valinud sõnu ja väljendeid, mis taolises lühivormis mõtet paremini kannaksid. Loomulikult pole siin kohta otsesõnalisel moraalitsemisel ja õpetussõnade paksudes värvides toonitamisel. Igaüks peab ikka ise oma järeldused tegema. Mõne suunava küsimuse või selgituse on illustraator osavalt jutumullina pildi sisse sulatanud.

Muinasjuttude geograafia on võluvalt avar, kogumikus leidub nii Aafrika, Ameerika, Euroopa kui Aasia lugusid. Autori eriline sümpaatia kuulub kahtlemata Idamaade (Hiina, India) ja põlisameerika (indiaani) päritolu paladele. Ilmselgelt on nende maade filosoofia ja maailmanägemise meie mail piisavalt uudne, et köidab lisaks autorile ka paljusid lugejaid. Kasutatud kirjanduse loetelu raamatu lõpus toob kenasti ära kogumikud, kust lood on võetud. Suurem huviline, kel inglise keel suus, võib neid jutukogusid ise edasi lugeda. Kui võõrkeeled veel raskusi valmistavad, saab kätte võtta aga mõne muu eestikeelse muinasjuturaamatu. Näiteks, miks mitte meelde tuletada, millest rääkis Epp Petrone mõned aastad tagasi (2011) ilmunud kogumikus „Muinasjutte armastusest“?

Illustreerinud Kristi Kangilaski
Petrone Print, 2017
72 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Loe lähemalt

Algas XIV Nukitsa konkurss!

Eesti Lastekirjanduse Keskus kutsub kõiki Eestimaa lapsi valima oma lemmikkirjanikku ja raamatukunstnikku. Kuni 16-aastasi lapsi oodatakse hääletama raamatukogudes või elektrooniliselt SIIN.

Lastekirjanduse keskuse direktor Triin Soone: „Nukitsa konkurss on eesti lastekirjanduse suursündmus, mis kutsub lapsi valima oma lemmikuid viimastel aastatel ilmunud lasteraamatutest. See on kõige vahetum tagasiside lugejatelt ning võimalus väljendada oma tänu ja kiitust meie lastekirjanikele ja illustraatoritele. Ootame kõiki andma oma panust, et võimalikult paljud lapsed osaleksid konkursil ja hääletaksid oma lemmiku poolt.“

Tänavu võistlevate raamatute nimestik sisaldab 234 raamatut aastatest 2016–2017, sealhulgas võistleb 136 eesti kirjanikku ja 108 illustraatorit. Hääletamine kestab 20. veebruarini.

XIV Nukitsa konkursi võitjad tehakse teatavaks 7. aprillil lastekirjanduse keskuses toimuval auhinnapeol. Lisaks laureaatidele kutsutakse peole 70 hääletuses osalenud last üle Eesti. Laste lemmikkirjanik ja -illustraator saavad auhinnaks Nukitsa pronkskuju ja rahalise preemia.

Nukitsa konkurssi korraldab Eesti Lastekirjanduse Keskus iga kahe aasta tagant alates 1992. aastast. Varasemad laureaadid leiab siit.

Lisainfo:
Triin Soone
Eesti Lastekirjanduse Keskuse direktor
617 7230, triin@elk.ee

Loe lähemalt

Laste ja noorte kultuuriaasta pööras pilgu noorele loojale ja publikule

Laste ja noorte kultuuriaasta 2017 tõstis kultuurielu keskmesse lapsed ja noored ning innustas nooremat põlvkonda kultuurist osa saama nii looja kui publikuna.

Teema-aasta tunnuslause „Mina ka!” ning märksõnad iseolemine ja koostegutsemine kutsusid ka täiskasvanuid laste ja noorte tegemisi märkama ning neile kultuuriteel suunajaks olema. Lastelt ja noortelt võtab kultuuriaasta traditsiooni 2018. aastal üle Euroopa kultuuripärandiaasta.

„Iga laps ja noor, kes osales suvisel laulu- ja tantsupeol või mõnes teises üleriigilises ja kogukondlikus ettevõtmises, saab öelda: „Mina ka aitasin kaasa, et laste ja noorte kultuuriaasta oleks just nii huvitav, mitmekesine ja suurepärane.“ Ma ei kahtle selles, et see ühine loomine andis meile kõigile julgust, indu ja vastutustunnet Eesti kultuuri arendamiseks veel pikkadeks aastakümneteks,“ ütles Filmimuuseumis toimunud laste ja noorte kultuuriaasta lõpupeol kultuuriminister Indrek Saar.

Laste ja noorte kultuuriaasta projektijuht Marju Kask ütles, et laste ja noorte kultuuriaasta andis võimaluse mõtestada lastekultuuri olemust, samuti teadvustada kultuuritraditsioonide edasikandmise olulisust ja ka vastutust. „Oleme ehk senisest enam märganud ja väärtustanud meie kõigi ühist kultuuriruumi, mõelnud minevikule ja unistanud tulevikust, kuid ennekõike nautinud põnevat ja elamusterohket olevikku. Eesti lapsed ja noored on helged ja julged, loovad ja nutikad, täis tegutsemistahet, mängulusti ja kodumaa-armastust,“ rääkis Marju Kask.

Laste ja noorte kultuuriaasta tähtsündmuseks olnud XII noorte laulu- ja tantsupidu “Mina jään” pakatas laste ja noorte energiast, peol osales vabas Eestis sündinute põlvkond, kokku 40 000 lauljat, tantsijat ja pillimängijat. See pidu puudutas inimeste hinge üle Eestimaa ning pani mõtlema väärtustele, nende kestmisele ja edasikandmisele.

Kultuuriaasta suvel sõitis mööda Eesti teid lustakas elamustuur Laste Vabariik, mis tähistas koos lastega Eesti Vabariigi peatset 100. sünnipäeva kõikides maakondades ning millest sai ühtekokku osa 30 000 inimest. Teema-aasta ideekonkursi toel toimus üle Eesti enam kui 60 lastele ja noortele mõeldud kultuurisündmust. Ülemaailmse Eesti laste kultuuriküsitlusetulemusel sündis koondportree Eesti lapsest, mille Eesti Instituut vormis trükiseks pealkirjaga „Krips-Kraps Eesti laps“. Lastekultuuri foorumil „Kultuuripaun“ jäi kõlama, et iga Eestimaa laps vajab oma kasvuteel kokkupuudet kvaliteetse kultuuriga.

Lastelt ja noortelt võtab kultuuriaasta järje 2018. aastal üle Euroopa kultuuripärandiaasta, mille tegevusi koordineerib Eestis Muinsuskaitseamet koostöös Eesti Folkloorinõukoguga. Muinsuskaitseameti peadirektori Siim Raie sõnul on teema-aasta mõte innustada inimesi väärtustama nii vaimset, digitaalset kui ka ainelist pärandit. „Aasta sündmused ja ettevõtmised on suunatud tänasesse päeva ja praegustele kultuurikandjatele, sest ainult nii saab minevik tähenduse ja uue kasutuse,“ ütles Raie. „Eesti ja Euroopa ajalugu on rikkalik, inspireeriv ja kaasahaarav alus meie tänastele tegevustele igas valdkonnas,“ rõhutas Raie.

Laste ja noorte kultuuriaasta lustakal lõpupeol lõid mõnusat meeleolu tantsuansambel Leesikad ja Kanutiaia huvikooli näitetrupp ning ukse Euroopa kultuuripärandiaastasse avas Trad Attack! Laste ja noorte kultuuriaasta kutsus ellu Kultuuriministeerium, selle läbiviimist koordineeris Eesti Lastekirjanduse Keskus.

Lisainfo:

Martha-Beryl Grauberg
laste ja noorte kultuuriaasta
kommunikatsioonijuht
martha@elk.ee
53449978

Annela Laaneots
Euroopa kultuuripärandiaasta
projektijuht
annela.laaneots@folkloorinoukogu.ee
5579808

Loe lähemalt

Soome kunstniku disainitud hobune leidis ELK-s endale kodu

Täna, 20. detsembril 2017 jõudis lastekirjanduse keskusesse unikaalne käsitsi valmistatud puidust hobune nimega „Independence 100“. Kingituse annetas keskusele Arto Carpus Castelo Foundation (ACCF). Üleandmisel viibis hobuse disaininud ja valmistanud Soome kunstnik varjunimega Orveli.

Orveli valmistas hobuse Soome ja Eesti 100. iseseisvuspäeva auks. 160 cm kõrgune meistriteos on valmistatud värvitud kasevineerist ning selle kokkupanekul ei ole kasutatud kruvisid, metall- või plastikosi. Hobuse kuju funktsionaalse osa moodustavad lauapind ja riiulid raamatute jaoks. Kunstniku sõnul väljendab hobune vendlust, võrdsust, lootust, samuti rasket tööd ja jõudu. Kunstiteos rõhutab igavest noorust ja avatud südant. Hobuse kujund sümboliseerib mõtteviisi, mis suunab laste eluteed maailma avastamisel.

Direktor Triin Soone: „Rõõmustame väga kingituse üle. Lastekirjanduse keskuse pööning sai tänu sellele veelgi rikkamaks ja põnevamaks. Meie muinasjutupööningul on kujutatud küll erinevaid loomi, kuid hobune oli sealt veel puudu. Ootame peresid pööningule uudistama ja hobusekujuliselt riiulilt raamatuid avastama.“

Kingitust vahendas Eesti Disainerite Liidu president Ilona Gurjanova: „On ütlemata tore, et üle lahe leidub Eesti sõpru, kes naabermaa saavutusi on hinnanud ning järjepidevalt toetanud. Anonüümsust eelistav ACCF esindaja on üks nendest soomlastest, kes alates iseseisvuse taassaavutamise aastatest on tööd ja teadmisi jaganud eesti kunstnikele, disaineritele, palkmajade ehitajatele… Eesti-Soome 100. aastapäeva puhul keskusele üle antud kingitus sümboliseerib kahe maa vahelist sõprust ja kultuurivahetust”.

Soome mittetulunduslik sihtasutus ACCF on loodud toetamaks ja arendamaks väikeettevõtlust. Organisatsiooni filosoofia rõhutab inimese, looduse ja kultuuri seoseid.

Lisainfo:
Triin Soone
Eesti Lastekirjanduse Keskuse direktor
triin@elk.ee

Ilona Gurjanova
Eesti Disainerite Liidu president
edl@edl.ee

Loe lähemalt

Piret Raud ja Kätlin Kaldmaa hakkavad saama kirjanikupalka

Esmaspäeval, 4. detsembril 2017 selgusid kolm uut kirjanikupalgalist, kelleks on Piret Raud, Kätlin Kaldmaa ja Maimu Berg. 

Valikukomisjoni kuulusid Eesti Kirjanike Liidu (Janika Kronberg, Rein Veidemann, Tiit Aleksejev), Eesti Rahvusraamatukogu (Janne Andresoo), Eesti Kirjastuste Liidu (Kaidi Urmet), Eesti Kirjanduse Teabekeskuse (Ilvi Liive) ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse (Triin Soone) esindajad.

Seni on palgalisi kirjanikke olnud üheksa. Lastekirjanikest on kirjanikupalk varasemalt määratud Indrek Koffile.

Allikas: kultuur.err.ee

Loe lähemalt

Detsember 2017. Kadri Lepp „Tüdruk, kellel oli saladus”

Pühadeaeg toob raamatupoodidesse hulgaliselt uusi lasteraamatuid. Palju neist on küll uude vormi valatud vana kraam, nagu näiteks ühtesid ja samu muinasjutte sisaldavad kogumikud, mida üha uuesti, kuigi erinevate pealkirjade all ilmutatakse (sageli veel ülejala tehtud tõlkes ning mannetute illustratsioonidega). Kogenud raamatuostjat taoline pühadekraam ei ahvatle, pigem otsitakse lugemiseks midagi värsket. Õnneks leidub siiski ka uut ja pühadehõngulist, mis esile tõstmist väärib.

„Tüdruk, kellel oli saladus” on igapäevaselt Ugalas näitlejaametit pidava Kadri Lepa kolmas teos lastele. Mullu ilmusid temalt südamlik mudilasraamat „Lugu hiirest, kellel polnud kelku” (Päike ja Pilv) ning algklassilastele mõeldud jutustus „Poiss, kes tahtis põgeneda” (Tänapäev). „Tüdruk, kellel oli saladus” on viimati mainitu mõtteline järg, kuid on edukalt loetav ka ilma esimest osa teadmata. Mõlemad teosed on saanud tuule tiibadesse käsikirjakonkursilt „Minu esimene raamat” – poisiraamat saavutas seal teise, tüdrukuraamat aga lausa esimese koha.

Mõlema raamatu sündmused keerlevad ümber linnapoiss Mardi, kes esimeses osas on lasteaia-, teises aga juba koolipoiss. Kui esimeses osas oli sündmustiku käivitajaks vanemate puhkusereis, mis poisi vanaema juurde suve veetma viis, siis teises osas tulevad vanaema-vanaisa, suvevaheajal leitud sõber Siim ning teda kasvatav vanaema linna Mardi perele jõuluks külla. Nende kodudel hoiab silma peal Nurga-Jaanus, üksinda elav külamees, kellega Mardile on meeldinud suurte filosoofiliste teemade üle arutleda.

Poisid ja nende pered veedavad linnas lõbusalt aega: üheskoos käiakse kinos ja linna peaväljakul kuuske vaatamas, veedetakse aega mängumajas ja küpsetatakse jõulutoite. Kui Mart ühel õhtul imekauneid klaverihelisid kuuleb, sünnib poistel kiire plaan nende helide tekitaja kindlaks teha. Aga nagu sageli ikka – niipea, kui üks müsteerium lahenduse leiab, sünnivad uued mõistatused, mis samuti lahti harutada tuleb. Nii ongi Siimul ja Mardil enne jõulurahuni jõudmist palju teha, kuid õnneks leiavad nutikad tegelased keerulisematestki olukordadest sõprade ja pere toel väljapääsu.

Erinevalt paljudest teistest noortest lastekirjanikest on Kadri Lepp oma teoseis üdini aus ja julge. Avameelselt käsitleb ta näiteks üksilduse ja üksinduse temaatikat, arutleb armastuse ja sõpruse, leppimise ja lootmise olemuse üle. Teemale lähenemine pole aga ühekülgne ja ainuvõimalikke lahendusi pakkuv, vaid avatud ja mitmeid võimalikke valikuid kaaluv. Kõige selle juures ei häbene Kadri Lepp ka idülli, meeleliigutust, ehk pisukest sentimentaalsustki, aga ometi ei muuda see teost läägeks roosamannaks. Pigem tekib tunne, et elu on ilus ning kõik inimesed on head.

Tundliku ja idüllilise laadi poolest tuntud illustraatori Kadri Ilvese pildid sobivad imehästi täiendama Kadri Lepa teksti. Punnispõsksed lapsed ja triibulised villasokid, punasetäpilised kruusid ja romantilised puumajad, pikad kaltsuvaibad ja soojust õhkuvad ahjud – kõik see annab edasi kirjaniku harmoonilist maailmapilti.

Lõpetuseks: kui on tahtmine lugeda midagi ilusat, siirast ja liigutavat, midagi, mis tuletaks meelde, mis on elus oluline, tasub Kadri Lepa raamat kindlasti kätte võtta. Jõulu(ootuse)aeg saab selle kaudu uue mõõtme.

Illustreerinud Kadri Ilves
Tänapäev, 2017
125 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Loe lähemalt
logo-print

For more information or copyrights, please contact ulla.saar@elk.ee