Mäletate veel härra LugemisHullu või härra PoleHullu? Aga preili JuurdeVõtlikku? Preili NuuksuNunnut? Neid, kes käes hoidnud Aino Perviku jutukogu „Ühes väikses veidras linnas“ (Tänapäev, 2009), pole neid toredaid tegelasi kindlasti unustanud. Nad teavad, et on üks väike armas linn, mille nimi on NummiPea, kus need veidrad tüübid elavad. Nagu nüüd selgub, on neid tüüpe ja tüübikesi aga kõvasti rohkem, kui esimesse raamatusse mahtus. Nii ongi Aino Perviku värskes jutukogus „Nummipealt ja mujalt“ veel lugusid eriskummalistest inimestest. Lugudele lisaks sisaldab raamat ka limerikke, lühikesi absurdseid luuletusi, mis üles ehitatud koha- või isikunime riimimisele.

Kogumik algabki limerikuga ühest vahvast härrast, kes on juba 100 aastat NummiPea värsket ja tervislikku õhku hinganud. Luuletusele järgnevad lood ja värsid teistest erilistest inimestest. Nii näiteks kohtume härra ja proua Ettevõtliklikega, kes kord oma ettevõtlikkustuhinas kõigi Võtlike kokkutuleku korraldasid. Kohale tulid preili NäpustVõtlik ja härra TuldVõtlik, härra SüdamesseVõtlik ja proua AllaVõtlik jne jne. Kui koos on nii palju Võtlikke, ei kulge pidu küll ettearvatult, kuid selle lõppedes on kõik külalised ühel meelel – oli tore päev, mida tuleks kindlasti korrata.

Härra KuulsusHimu on aga oma elu eesmärgiks seadnud kuulsaks saamise. Kuulsusetu elu pole tema arvates miskit väärt. Kui aga härra KuulsusHimu ühe lauluvõistluse võidab ja tema suurim soov tegelikkuseks saab, ilmneb, et kuulsus võib ka üsna koormav olla. Õnneks tulevad uued kuulsused peale ja härra Kuulsushimu saab taas pisut rahulikumalt hingata.

Aga olgu need tüübid ja tüübikesed kui veidrad tahes, neile kõigile on kirjanik NummiPeal ruumi jätnud. Rõõmsalt ja sõbralikult elavad eelmainitutega koos härra Tädike ja proua Onuke, härra NohJaSiis ja preili TeravKeel, härra LegoMehikesest rääkimata. Eks aegajalt ole neilgi iseloomude erinevustest tingitud hõõrumisi ja kokkupõrkeid, kuid ei miskit niisugust, mis lahendamata jääks.

Tõesti, toredad ja vaimukad on need lood ja luuletused. Nähtud küll ühiskondlikult terava, kuid samas kaastundliku silmaga. Neis lugudes on kerget tögamist ja mahedat huumorit, millele annab võluva nüansi paras annus eneseirooniat. Mõnusalt muigama ja peeglisse vaatama see paneb, kuid õelalt irvitama kindlasti mitte.

Omaette rõhutamist väärib, kuidas need lood ja laulud kirja on pandud. See on juba varasematestki teostest tuttav selge ja napisõnaline, kuid samas sügavmõtteline ja äärmiselt nauditav stiil. Perviku teostes on igal sõnal kaal, kõik on läbimõeldud ning täpselt õigel ajal õiges kohas esitatud. Lugu voogab rahulikult, kindlalt ja mõõdukalt, erinedes mäekõrguselt sadadest ülepeakaela paberile visatutest. Mida edasi lugedes jõuad, seda selgemini jõuab teadvusse, kuidas seda rahu ja kindlust igatsenud oled.

Raamatu kujundus ja illustratsioonid teose kahe osa vahel silda ei loo. Illustraatori vahetamine tekitas esialgu kohmetust, tundus ju eelmise osa kunstniku Jüri Mildebergi tumedatooniline värvigamma ja käekiri Perviku tekstiga nii hästi sobivat, et muud ettegi ei kujutanud. Kahtlused hajuvad aga kiiresti. Särtsakalt punaste kaante vahelt leiame Olga Pärna ja tema poja Märt Rudolfi nüansirikkad ja vaimukad joonistused, mis toetavad igati sõnalist poolt. Need on võluvalt enesekindlad ja läbimõeldud. Samas on siin aga piisavalt põnevaid detaile, mis fantaasia tööle panevad. Armastus ja hoolivus iga tegelase vastu, mis Perviku tekstist läbi kumab, kannab ka Pärnade tööd.

Illustreerinud Olga Pärn ja Märt Rudolf Pärn
Tänapäev, 2018
76 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Cressida Cowell ei ole eesti kirjandushuvilisele kuigi tuntud nimi. Kui aga meenutada tema menukaimat teost, 2009. aastal eestikeelsenagi ilmunud fantaasiajutustust „Kuidas taltsutada lohet?“ (Tiritamm), mille järgi valminud filmi meil hästi teatakse, oskame ilmselt juba paremini ennustada, millist elamust võib pakkuda tema uus raamat – fantaasiatriloogia esimene osa „Olid kord võlurid“.

Nagu loheraamatutes ja -filmides, toimub ka võluri-triloogia tegevus kaua aega tagasi, autori sõnul „nii igiammu, et Briti saared ei teadnud veel isegi, et nad on Briti saared“ (lk 11). Üsna loomulikuna, isegi endastmõistetavana tunduvad siis ka sel ajal toiminud võluvägi, elanud sortsid, sõdalased ja müstiline maagia, mis seda kõike varjutab. Mõndagi öeldakse otsesõnu, kuid rohkem jääb siiski saladuseks, igaühele endale arvata ja tunnetada.

Teose peategelasteks on kahe vaenutseva hõimu nooremad liikmed. Kuulsa sõdalaskuninganna Sychoraxi noorim tütar Soov tunneb end oma täiusliku ema ja vaprate õdede kõrval äpardina, sest ei ole nii osav, julge ja edukas kui nemad. Pidevalt komistab ta või rikub midagi ära, ka õppetükid eesotsas kirjutamise ja lugemisega, mida tema klannis esmatähtsaks peetakse, ei edene kuigi hästi. Sarnaselt tunneb end ka võlurikuninga Encanzo Manaja noorim poeg Zar. Võlurivägi, mis tavaliselt ilmneb teismeea alguses, pole temal veel mingeid märke ilmutanud ning poiss tunneb end läbikukkununa. Vaatamata sellele, et isa on andnud oma pojale parimad kaaslased – palju õhuhaldjaid, lumekassid, hiiglase Murdja ja nõuandja ronk Caliburni –, ei õnnestu Zaril kuidagi end tõestada ega isa ning vanemate vendade austust ja imetlust ära teenida. Meeleheide viib poisi Pahametsa, et püüda seal kinni sorts ja tema verest saadava musta maagia abil lõpuks ometi võluvõimed omandada. Kui ülesseatud lõksu satub aga Soov oma ihukaitsja abi Piigiga, ootavad noori ees uskumatud seiklused, mis panevad nad mõlemad ümber hindama nii iseennast kui ka maailma enda ümber.

Cowell oskab suurepäraselt lugejaga arvestada ja teda kaasata. Juba alates esimestest lehekülgedest võtab ta noore lugeja justkui käekõrvale ja aitab tal enda loodud fantaasiamaailmaga kontakti saada. Kõigepealt tutvustab ta põgusalt peategelasi, seejärel esitab eelloo ehk proloogi ning alles siis asub põhisündmustiku kallale. Sellegi jooksul ei unusta ta lugejat, vaid pöördub koduvalt adressaadi poole, olgu siis ütte abil või talle küsimusi esitades. Nõnda jääbki tunne, et oled Soovi ja Zariga nende elu suurel seiklusel kaasas, otse sündmuste tulipunktis – kord meeleheitel ja hirmunud, siis aga sama vapper, õiglane ja aus.

Vaatepunktiga seoses on veel üks huvitav aspekt: nimelt juba loo alguses palub jutustaja lugejal arvata, kes ta on ja millist rolli loos kannab. See on põnev arvamismäng. Jutustaja on kõikenägev ja -teadev. Tal on mälestus muistse mineviku lugudest, mis mängivad jutustuses määravat rolli, samuti suudab ta näha iga tegelase hinge, olgu selleks siis ihukaitsja abi Piik või väike õhuhaldjas, karmi maski kandev jääkülm kuninganna või enesekindlusega kimpus olev teismeline. Lisaks erinevatele aegadele liigub ta sujuvalt ja kiiresti ka erinevates ruumides: samaaegselt võib ta viibida nii sõdalaskindluses kui võlurimetsas. Jutustaja isikut kattev saladusloor jääb esimeses osas langemata.

Tekst on illustratsiooniga lausa sünergilises seoses. Noort lugejat õhutatakse kaasa mõtlema ja edasi lugema ka põneva kujunduse abil. Teksti esitatakse erinevates kirjatüüpides, elavdamiseks kasutatakse piltide allkirjastamist, jutumulle jt koomiksitest tuttavaid elemente. Vahel kulgeb lugu edasi aga ainult illustratsioonide abil. Täiskasvanud lugejainimesele, kes pidevalt sellist poputamist ei vaja, võib see kohati ka tüütuna tunduda, kuid pildilise ja pidevalt vilkuva maailmaga harjunud lapsed tunnevad taolistest nippidest ilmselt tuge.

Tõlkija Eve Laur on teinud suurepärast tööd. Polnud tõenäoliselt just kõige kergem ülesanne anda autori rikkaliku fantaasia poolt sünnitatud elukatele eestikeelsed nimed. Eriti keeruliseks tegi ülesande aga see, et mõned neist nimedest peavad omavahel kokku kõlama, teised ei tohi aga seda kindlasti mitte teha. Rääkimata veel raamatus leiduvatest vihjetest Shakespeare’i viimasele teosele „Torm“. Rohke mõttetöö on kandnud head vilja. Vahvaid leide on teisigi, näiteks kasvõi jääpurikatest naeratus kuninganna näos. Hästi on hakkama saadud ka luuletõlgetega, mis kõlavad sama lummavalt ja loitsivalt nagu originaalis.

Need, kellel peale Cowelli võluriloo lugemist iidvanast Inglismaast ja maagiast veel väheks jääb, võivad pikkade pühade ajal meelelahutuseks ja hingekosutuseks lugeda teisigi värskeid briti fantaasiaraamatuid. Näiteks Jessica Townsendi maagilist ja mahedat romaani „Nevermoor. Morrigan Crow’ tuleproovid“ (Eesti Raamat) või meiegi laste seas juba üsna tuntud autori David Walliamsi uut teost „Pururikas laps“ (Tänapäev). Täiusliku meelte-elamuse saamiseks võiks lugemise kõrvale valmistada ka tassikese parimat teed, piima ja küpsistega muidugi.

Tõlkinud Eve Laur
Illustreerinud Cressida Cowell
Kirjastus Pegasus 2018
320 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm