Hüppa põhisisu juurde

Eesti illustraatorite näitus „Elas kord…” Białystokis

13. mail avati Poolas Białystokis Podlaasia Ooperi ja Filharmoonia Majas eesti kunstnike näitus „Elas kord… / Once Upon a Time… / Dawno, dawno temu…” illustratsioonidest vendade Grimmide muinasjuttudele.

Näituse avamisel osales Eesti saatkonna konsulaar- ja kultuurinõunik Tiina Tarkus. Sõna võtsid ka Eesti aukonsul Białystokis Iwona Wrońska ning ooperimaja direktor Damian Tanajewski, kes avaldas lootust, et näitus on alguseks pikemaajalisele koostööle Eesti saatkonnaga. Piduliku avamise järel esietendus Vendade Grimmide muinasjutu „Punamütsike“ ainetel lavastatud muusikal „P. Mütsikese juhtum“.

Kuraator Viive Noor: „Näitus on väga mitmepalgeline alates kunstnikest, kellest noorimad alles alustavad oma loometeed ja vanemad on jõudnud oma elatud aastatega jätta märgatava jälje meie kunstilukku. On töid, mille adressaadiks on lapsed, ning töid, mille adressaadiks on suured inimesed. Aga nagu muinasjuttude puhul ikka – igaüks leiab oma.”

Näitusel esinevad  59 tööga 20 kunstnikku: Sveta Aleksejeva, Anu Kalm, Kristi Kangilaski, Kadi Kurema, Anne Linnamägi, Regina Lukk-Toompere, Ülle Meister, Tiia Mets, Jüri Mildeberg, Piret Mildeberg, Gerda Märtens, Viive Noor, Juss Piho, Anne Pikkov, Ulla Saar, Kertu Sillaste, Catherine Zarip, Tiina Mariam Reinsalu, Maarja Vannas-Raid ja Urmas Viik.

Näituse korraldajad on Eesti Lastekirjanduse Keskus, Eesti Suursaatkond Varssavis ja Eesti aukonsul Białystokis.

Exhibition of Estonian Illustration „Once Upon a Time…“ in Białystok

From the 13th of May 2018, the Podlasie Opera and Philharmonic – European Art Centre in Białystok, Poland presents the exhibition “Once Upon a Time…”. It is an extraordinary exhibition introducing Estonian illustration that travelled around Italy for two years. The illustrations thematise internationally known fairy tales by the brothers Grimm.

In the exhibition, 20 Estonian artists participate with 59 works: Sveta Aleksejeva, Anu Kalm, Kristi Kangilaski, Kadi Kurema, Anne Linnamägi, Regina Lukk-Toompere, Ülle Meister, Tiia Mets, Jüri Mildeberg, Piret Mildeberg, Gerda Märtens, Viive Noor, Juss Piho, Anne Pikkov, Ulla Saar, Kertu Sillaste, Catherine Zarip, Tiina Mariam Reinsalu, Maarja Vannas-Raid and Urmas Viik.

The exhibition is organised by the Estonian Children`s Literature Centre, the Estonian Embassy in Warsaw and the Estonian Honorary Consulate in Białystok.

See also: Dawno, dawno Temu…

The Literary Festival HeadRead from 24th to 26th May

During the HeadRead Literary Festival, meetings with children‘s literature authors, as well as a book fair, will take place in the Estonian Children’s Literature Centre.

Thursday, 24th May

10am Children’s writer Kätlin Vainola and illustrator Ulla Saar talk about their children’s books and collaboration in the fairy tale attic. The meeting will be held in Estonian.
10am Anti Saar in the illustration gallery. In Estonian.
12pm Reeli Reinaus. In Estonian.
2pm Mika Keränen. In Estonian.
4pm Scottish children’s author and storyteller Janis MacKay. The meeting will be held in English.

Friday, 25th May

10am Finnish children’s author Timo Parvela will meet young readers in the fairy tale attic. The meeting will be translated from Finnish into Estonian by Piret Kärm.
10am Swedish children’s author Åsa Lind in the illustration gallery. The meeting will be translated from Swedish into Estonian by Kaja Sakk.
12pm Timo Parvela in the illustration gallery. Translated from Finnish into Estonian by Piret Kärm.

Saturday, 26th May

12pm – Book fair in the courtyard of the Estonian Children’s Literature Centre. Everyone can bring along children’ books for exchange! Children can meet the mascot of the Centre, Nukitsamees (Bumpy) and participate in various activities. There is also a café!

Welcome to the Literary Festival HeadRead!

See also: The Literary Festival HeadRead

Mai 2018. M. G. Leonard „Mardikapoiss“

Kas sina tead, kes on puidupurelased, toonesepad, paugujooksikud või põlluliivikad? Kui ei, siis võiksid lugeda M. G. Leonardi esikteost „Mardikapoiss“, mis seiklusliku süžee abil mitte ainult ei tutvusta mitmesuguseid mardikaid, vaid paneb sind ka neid armastma. Pseudonüümi taha varjuv inglanna, kes kannab kodanikunime Maya Gabrielle, oli ise varem putukakartlik, kuid on nüüd tänu oma debüütteosele sest hirmust vabanenud ning kasvatab kodus mitut mardikast lemmikut. Raamatuski ütleb ta, et pole kohanemisvõimelisemat, kütkestavamat ja eriilmelisemat liiki kui mardikalised.

„Mardikapoisi“ peategelane on 13-aastane Darkus Cuttle, eraklik poiss, kellel pole õnnestunud koolis eriti sõpru leida. Tema ema on surnud ja poiss elab loodusmuuseumis töötava isa Bartholomew’ga kahekesi. Kui siis ühel päeval tema kohusetundlikkuse poolest tuntud isa salapäraselt kaduma läheb ning politsei asja edasise uurimise kalevi alla lükkab, tuleb poisil endal saladuse jälile jõuda. Isa vend, poisi onu Maximilian on samuti teadlane. Kui ta Egiptuse väljakaevamistelt Londonisse naaseb, võtab ta Darkuse enda juurde elama. Poiss klapib boheemliku onuga hästi, eriti meeldib talle aga see, et onu arvab nagu temagi, et isa pole surnud ja tuleb lihtsalt üles leida.

Uuest koolist leitud esimesed päris sõbrad Virginia ja Bertolt usuvad samuti Darkust ning on nõus teda isaotsimisprojektis igati aitama. Kui poiss tänavalt veel ka intelligentse ninasarvikpõrnika leiab (õigem oleks küll öelda, et mardikas leiab poisi), on sündinud uurimisrühm, kes tundub esmapilgul võitmatuna. Paraku aga leidub ka neile vääriline vastane. Kurja teadlase rolli täidab pururikas disainer Lucretia Cutter, kes on loodusmuuseumi mardikaliste saali peasponsor ning, nagu hiljem selgub, ka andunud putukakollektsionäär. Siiski õnnestub lastel ja onu Maxil Darkuse isa leida ja vangistajate küüsist päästa. Suureks abiks võidu saavutamisel on ka naabermajast leitud putukad. Kuigi otsustavas lahingus õnnestub peakurjamil kaduda, olen kindel, et loo jätk vaid kinnitab Darkuse sõnu – kui meil jätkub veidike visadust ja pühendumist, oleme võitmatud.

„Mardikapoiss“ on väga põnev teos. Kirjanik haagib nii noored kui ka pisut vanemad lugejad osavalt huvikonksu otsa ja hoiab neid seal kuni teose viimaste ridadeni. Selles on ootamatuid süžeepöördeid, võluvaid karaktereid ja südantsoojendavat huumorit. Lisaks kaasahaaravusele on aga raamat, kui uskuda autorit, ka loodusteaduslikult täpne: teksti on korrigeerinud professionaalne putukauurija. Nende jaoks, kes end putukamaailma mõistetes väga koduselt ei tunne, on autor lisanud raamatu lõppu väikese sõnastiku entomoloogia põhimõistetega, mis algab sõnaga Coleoptera ja lõpeb välisskeleti mõistete selgitustega.

Siinkohal ei saa märkimata jätta teose tõlkija tublit tööd. Tõlkija Martiina Viil on võtnud vaevaks kirjutada märkusi, mis lugejatel teksti mõistmist hõlbustavad. Nii näiteks on ta tekstis sisalduvaid teadlaste nimesid (nt Howard Carter) laiendanud väikese tutvustusega. Enamik kommentaare on aga pühendatud putukaliikidele, millel eesti keeles teaduslikku nimetust veel polegi. Martiina Viil on ära toonud nii ladina- kui ka ingliskeelse nimetuse ja püüdnud neile ise inglise keele põhjal maakeelset nimetust tuletada. Selline hea näide süvenenud ja lugejakeskset tõlketööst mõjub kiirustades ja ülejala tehtud tõlgete taustal äärmiselt nauditavalt.

„Mardikapoiss“ (ingl k 2016) on esimene osa triloogiast. Raamatu lõpulehekülg lubab eesti lugejateni tuua ka järgmise osa „Mardikakuninganna“ („Beetle Queen“, ingl k 2017). Loodetavasti jätkub väljaandjail visadust ja pühendumist ning saame lugeda ka triloogia viimast osa „Mardikasõjad“ („Battle of the Beetles“, 2018).

Tõlkinud Martiina Viil
Illustreerinud Júlia Sardà
Kirjastus Tiritamm 2018
320 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

“Wolf Run” Exhibition at the Estonian Children’s Literature Centre

On Friday, 4th May 2018 the exhibition ”Wolf Run“ opens at the Estonian Children’s Literature Centre. The exhibition is open until 1st June. 43 illustrators participate in it, both old classics and new artists.

Illustrators from Estonia: Made Balbat, Katrin Ehrlich, Kristi Kangilaski, Kadi Kurema, Giulia Landonio, Regina Lukk-Toompere, Jüri Mildeberg, Lucija Mrzljak, Gerda Märtens, Viive Noor, Marja-Liisa Plats, Priit Rea, Ulla Saar, Jonas Taul, Urmas Viik.

From Latvia: Elīna Brasliņa, Rūta Briede, Roberts Koļcovs, Gunārs Krollis, Gundega Muzikante, Aleksejs Naumovs, Arta Ozola-Jaunarāja, Anita Paegle, Juris Petraškevičs, Reinis Pētersons, Anda Strautniece, Gita Treice, Anna Vaivare.

From Lithuania: Ieva Babilaitė, Inga Dagilė, Lina Dūdaitė, Lina Itagaki, Rasa Joni, Dalia Karpavičiūtė, Kęstutis Kasparavičius, Aušra Kiudulaitė, Akvilė Magicdust, Martynas Pavilonis, Rimantas Rolia, Elena Selena, Karolis Strautniekas, Lina Žutautė, Kotryna Zylė.

Curator Viive Noor, ”Werewolf is one of the main topics in the European cultural area and it is also a beloved theme by the illustrators from the Baltic countries. It is an honour to celebrate the European Year of Cultural Heritage at our centre with the exhibition. The exhibition was furthermore presented at the London Book Fair in April where Estonia, Latvia and Lithuania were the market focus countries. The exhibition offers an extraordinary insight into Estonian illustration art since the best artists´ works are presented.“

Marju Kõivupuu, ”Although there have been many folkloric were-creatures through the ages, the king or the queen of them has definitely been a were-wolf. Portraying a person changing into a dangerous predator was especially loved in the Middle Ages. Today, the wolf as a smart predator has become a symbol of independence and bravery. Interesting in this sense is Clarissa Pinkola Estés book ”Women Who Run With the Wolves“ where the author sees similarities between women and wolves in folklore. In her opinion, they have a lot in common, such as endurance and strength,  patience, playfulness, curiosity, courage, thoughtfulness and vitality.

Further information: Viive Noor, curator, viivenoor@gmail.com, 634 0080, 5557 9930

Avatud on Baltimaade illustraatorite näitus „Hundijooks“

Reedel, 4. mail 2018 avatakse Eesti Lastekirjanduse Keskuses Eesti, Läti ja Leedu illustraatorite libahundinäitus „Hundijooks“. Näitusega tähistatakse Euroopa kultuuripärandi aastat. Osaleb 43 kunstnikku, kelle seas on nii tuntud klassikuid kui ka uusi tulijaid. Näitus jääb avatuks 1. juunini 2018.

Kuraator Viive Noor: „Libahundi teema on üks läbivaid teemasid Euroopa kultuuriruumis ning selle mõtestamine ühendab ka Baltimaade kunstnikke. Suur rõõm on selle näitusega tähistada Euroopa kultuuripärandiaastat. Ühtlasi on tegemist väljapanekuga, mis oli aprillis üleval Londoni raamatumessil, kus Eesti, Läti ja Leedu olid peakülalised. Näitus annab suurepärase ülevaate Baltimaade illustratsiooni hetkeseisust, kuna väljas on vaid parimate illustraatorite tööd.”

Marju Kõivupuu libahuntidest: „Kuigi rahvapärimus tunneb mitmeid libaloomi, siis libaloomade kuningas või kuninganna on läbi aegade olnud kindlasti libahunt. Inimese ohtlikuks kiskjaks moondumise või moondamise uskumus levis Euroopas laialdaselt eriti keskajal. Hundist kui targast ja arukast kiskjast on saanud iseseisvuse ja julguse sümbol. Huvitav on ka Clarissa Pinkola Estési, populaarse raamatu „Naised, kes jooksevad huntidega“ autori, nägemus huntidest. Tema sõnul on rahvapärimuses nii naistel kui huntidel palju ühist, sealhulgas terav aistmismeel, tugev hingejõud ja kannatlikkus; mõlemad on uudishimulikud ja mängulised, meelekindlad ja vaprad, kohanemisvõimelised ja hoolitsevad.”

Osalevad kunstnikud:

Eestist: Made Balbat, Katrin Ehrlich, Kristi Kangilaski, Kadi Kurema, Giulia Landonio, Regina Lukk-Toompere, Jüri Mildeberg, Lucija Mrzljak, Gerda Märtens, Viive Noor, Marja-Liisa Plats, Priit Rea, Ulla Saar, Jonas Taul, Urmas Viik.

Lätist: Elīna Brasliņa, Rūta Briede, Roberts Koļcovs, Gunārs Krollis, Gundega Muzikante, Aleksejs Naumovs, Arta Ozola-Jaunarāja, Anita Paegle, Juris Petraškevičs, Reinis Pētersons, Anda Strautniece, Gita Treice, Anna Vaivare.

Leedust: Ieva Babilaitė, Inga Dagilė, Lina Dūdaitė, Lina Itagaki, Rasa Joni, Dalia Karpavičiūtė, Kęstutis Kasparavičius, Aušra Kiudulaitė, Akvilė Magicdust, Martynas Pavilonis, Rimantas Rolia, Elena Selena, Karolis Strautniekas, Lina Žutautė, Kotryna Zylė.

Lisainfo:
Viive Noor, viivenoor@gmail.com, 5557 9930

Noorteromaanikonkursi võitis Lille Roomets väikelinnas toimuva krimilooga

Tänavuse noorteromaanikonkursi võitis Lille Roomets käsikirjaga „Üks väike valge tuvi“. Karksi-Nuias toimuva romaani peategelane on 16-aastane tüdruk, kelle ema on õnnetuses hukkunud. Tüdruk käib kooli kõrvalt tööl, tema pereelu on muutunud keeruliseks ning kogu lugu muutub kriminaalseks. Peale seiklusliku liini käsitletakse raamatus ka koolikiusamist ja leina teemat.

Lisaks esikohale anti välja kaks teist kohta ning märgiti ära kaks tööd. Teise koha pälvisid Liina Vagula käsikiri „Keegi teine“ ning Ene Sepa „Viimane sõit helesinise rongiga“ (raamatuna „Taeva tühjad tribüünid“). „Keegi teine“ on lugu sellest, kuidas 15-aastane tüdruk satub 20 aasta tagusesse aega oma ema kehasse, mis võimaldab võrrelda teismelise elu praegu ja 1990ndatel aastatel. „Viimane sõit helesinise rongiga“ jutustab tüdrukust, kes teispoolsusesse sattudes peab hakkama oma eelnenud elu vigu parandamas käima.

Ära märgiti kaks tööd: Helen Käiti „Põrgulik suvelaager“, mis räägib karmi talupidaja juurde suvisele maatööle läinud noortest, ning Mai Raeti „Valu tühi veetlus“, mille sisuks on väikelinnast suuremasse gümnaasiumisse õppima minek, uued suhted ning kohanemisraskused.

Tänavu toimus noorteromaani konkurss juba kümnendat korda ning konkursile saabus 30 käsikirja. Eesti Lastekirjanduse Keskus ja kirjastus Tänapäev korraldavad noorteromaani võistlust 2000. aastast, kui võitis Aidi Valliku käsikiri „Kuidas elad, Ann?“. Nende kümne konkursi jooksul on esitatud kokku üle 250 käsikirja, millest raamatuna on ilmunud üle 40. Konkursi žürii koosnes lastekirjanduse keskuse töötajatest ja kirjastuse Tänapäev toimetajatest. Võistluse auhinnafond on 3200 eurot.

Nagu varasematel aastatel, olid ka seekord põhiteemad seotud kooli, laste omavaheliste ning laste ja vanemate vaheliste suhetega ning muutustega elus – olgu selleks siis kolimine, vanemate lahutus, armastus, halba või heasse seltskonda sattumine, haigus või surm. Endiselt kirjutavad rohkem naised, kümne konkursi 35 auhinnatud tööst on tervelt 34 kirjutatud naiste poolt. Tänavustes käsikirjades sattusime taas täiesti erinevatesse maailmadesse: Vana-Kreekasse ja Karksi-Nuiasse, surmajärgsesse maailma, Muinas-Eestisse, Gröönimaale ja mitmesse fantaasiamaailma. Ei olnud ühte läbivat uut suurt teemat, kuid päris mitmes käsikirjas mainiti koolikatsete karmi maailma, mida võrreldi otseselt tõuaretusega; figureerisid ka telesaadetest tuttavad sensitiivid ning murettekitavalt sageli juhtus liiklusõnnetusi. Noorteromaan on alati olnud ka meid ümbritsevate päevauudiste nägu.
Kõik auhinnatud ja äramärgitud käsikirjad on plaanis avaldada umbes aasta jooksul.

Varasemate konkursside parimad:
2000 – Aidi Vallik, „Kuidas elad, Ann?“
2002 – Helga Nõu, „Kuues sõrm“; Katrin Reimus, „Haldjatants“; Jaan Tangsoo, „Hanejaht“
2006 – Diana Leesalu, „Mängult on päriselt“
2008 – Kristiine Kurema, „Jäätunud võõras“; Birk Rohelend, „Enesetapjad“
2010 – Reeli Reinaus, „Must vares“
2011 – 2. koht Reeli Reinaus, „Nahka kriipivad nädalad“; Kristel Kriisa „Piinatud hinged“
2012 – Kaja Sepp, „Hetk enne homset“
2014 – Ele Arakas, „Esmaspäevad“
2016 – Mairi Laurik, „Mina olen surm“
2018 – Lille Roomets, „Üks väike valge tuvi“

Täiendav teave:
Tauno Vahter, kirjastuse Tänapäev peatoimetaja, tel 669 1894

Kadri Hinrikus on Tartu lastekirjanduse auhinna laureaat

Laupäeval, 21. aprillil 2018 kuulutati Tartu Mänguasjamuuseumi Teatri Kodus välja Tartu lastekirjanduse auhinna (Lapsepõlve auhind) tänavune laureaat. Auhinna võitis Kadri Hinrikus raamatuga „Katariina ja herned”, mille andis välja kirjastus Tammerraamat. Auhinnale kandideerisid 2017. aastal ilmunud laste- ja noorsooraamatud.

Kadri Hinrikus (1970) avaldas esimese lasteraamatu „Miia ja Friida“ 2008. aastal, aasta hiljem ilmunud mälestusteraamat „Kui emad olid väikesed“ tõusis juba Eesti Kultuurkapitali lastekirjanduse aastapreemia nominendiks. Sama tunnustuse osaliseks on saanud ka jutustus „Et head haldjad sind hoiaksid“ ja tänavune Lapsepõlve auhinna laureaat „Katariina ja herned“. Kadri Hinrikus on kirjutanud ka pildi- ja mudilasteraamatuid, ühtekokku on tema sulest ilmunud üheksa lasteraamatut.

Auhinna võitnud „Katariina ja herned“ kujutab lapsi lastekirjanduses üsna haruldases, kuid eluliselt väga sagedases olukorras – toime tulemas tänapäevase vastmoodustunud kärgpere tingimustes ja konkureerimas nutiseadmetega. Martini ja Katariina vanemad on üle peahõivatud oma isikliku elu ja tööga, ning lapsed leiavad igatsetud tähelepanu naabritädi Aliisilt, kellega rajatakse aeda hernepeenar.

Zürii hinnangul on „Katariina ja herned“ ilus ja sügava sisuga raamat algkooliealistele lastele. Lugu areneb tasakaalukalt, veidi mõtisklevalt, kuid on sellegipoolest põnev ja kaasahaarav. Raamatule on toredad illustratsioonid teinud Anne Pikkov.

Tartu lastekirjanduse auhinnale kandideerisid Kadri Hinrikuse kõrval kõrval Piret Raud raamatuga „Kõik minu sugulased“ (Tänapäev), Jaanus Vaiksoo luuleraamatuga „Kolm sügist“ (Ärkel), Venno Loosaar raamatuga „Eitahalood“ (Varrak) ja Koidu V.G. Ferreira noorsooraamatuga „Domineeriv värv. Tumepunane“ (Varrak).

Lapsepõlve auhinna esimesed laureaadid olid Kairi Look ja Andrus Kivirähk. Möödunud aastal läks auhind Reeli Reinausile raamatu „Kuidas mu isa endale uue naise sai“ eest ja Tartu linn kinkis võitnud raamatu esmakordselt kõigile linna neljanda klassi õpilastele.

Lapsepõlve auhinda rahastab Tartu linn, auhinna väljaandmist korraldab Tartu Linnaraamatukogu koos Mänguasjamuuseumiga. Viieliikmelise žürii tööd juhtis kirjanik Aidi Vallik. Žürii arvamust auhinnale kandideerinud raamatutest saab lugeda linnaraamatukogu kirjandusveebi lugemissoovituste blogist.

Vaata ka: Tartu lastekirjanduse auhinna kandidaadid on selgunud

Täiendav teave:
žürii esimees Aidi Vallik tel 58041475
raamatukogu direktor Asko Tamme tel 736 1371 või 53 402784

Aprill 2018. Håkon Øvreås „Pruune“

Kui raamatupoe riiulil seda lustliku kaanega lasteraamatut silmitseda, võiks arvata, et tegemist on millegi kergekaalulise ja meelelahutuslikuga. Superkangelase kostüümis poiss jalgratta kõrval, pruunist värvist tilkuv pintsel käes tõotaks justkui ohtralt nalja. Siis aga märkan kaanel kirja, et „Pruune“ on saanud Põhjamaade nõukogu laste- ja noortekirjanduse auhinna. Intriig on püstitatud ja asun põnevusega lugema. Juba esimestest lehekülgedest saab kinnitust ammu tuntud tõsiasi: ära hinda raamatut mitte tema kaane, vaid ikka sisu järgi.

Loo peategelase Rune vanaisa sureb. Rune vanemad on haiglas, poja on nad selleks ajaks tädi Ranveigile hoida viinud. Kui isa õhtul Runele järgi tuleb ja talle vanaisa surmast teatab, suhtub poiss sellesse pealtnäha rahulikult. Vanemate küsimusele „Kas kõik on kombes?“ vastab ta alati jaatavalt, kuid on hingeliselt murtud. Olukorra teeb raskemaks see, et pärast maale kolimist pole Runel lähikonnas eriti sõpru, kellega kaotusvalu jagada. Vaid Atlaga, kellega koos onni ehitatakse, on tekkinud lähemad suhted. Teised naabruskonna lapsed kipuvad Runet ja Atlat kiusama. Tädi Ranveigi keldrist avastatud ja endale küsitud pruuni värviga plaanib Rune esialgu onni üle värvida, kui aga Anton, Pastoripoeg ja Ruben poiste hoolsa kätetöö maatasa teevad, kehastub Rune Pruuneks ning värvib peamise pahategija jalgratta öösel pruuni värviga üle. Peagi liituvad Pruunega superkangelased Mustle ja Sinika ning sündmused koguvad tuure.

Superkangelasena öistel karistusaktsioonidel olles kohtub Rune ka vanaisaga. Tähendusrikkad vestlused inimesega, keda Rune väga armastab, aitavad poisil sõlmida lahtised otsad ja kaotusega leppida.

Håkon Øvreåsi tekst on ääretult huvitav: napp ja selge, kuid sisukas. Tundub, justkui oleks autor maha kraapinud kõik liigse, jättes alles vaid selle, mis tähtis ja oluline. Tekst koosneb suures osas lühikestest lihtlausest, ometi on nende lausete ja sõnade vahele „kirjutatud“ palju sellist, mis sunnib ka lugejat iseendasse vaatama. Kuidas toime tulla leinaga? Milline on parim viis kiusamise lõpetamiseks? Kuidas leida sõpru, neid kümnete pelgalt tuttavate seast ära tunda? Kas kättemaks toob rahulolu? Need on vaid mõned küsimused, mis noore lugeja ette seatakse. Vastused tuleb igaühel endal leida, autor pakub võimalusi paljudeks lahendusteks. Paljude liigse selgitamise-targutamise haigust põdevate lasteraamatute taustal tundub teos, mis austab oma lugeja aega ja usaldab tema vastuvõtuvõimet, vägagi värskendav.

Øyvind Torseteri illustratsioonid on samuti klass omaette. Ta laiendab mõnuga kirjaniku teksti, täidab tema jäetud mõtteaugud oma tõlgendustega, surumata neid ometi lugejale peale.

Håkon Øvreåsi (1974) kohta pole internetis just üleliia materjali. Ei mingeid ülivõrdes anonüümseid kiitusi, kümnetesse keeltesse tõlkeid ega ainult 5+ lugejahinnanguid, nagu Ameerikas sageli väiksema kaliibrigagi autorite puhul tavaks. Øvreåsi teos on kui hästi hoitud saladus, millesse nüüd eesti lugejailgi ühena vähestest on võimalik piiluda.

Tõlkinud Minna Salmistu

Illustreerinud Øyvind Torseter

Kirjastus Varrak 2018

136 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Bettina Wilms: “Seni on vastukaja meie raamatutele olnud suurepärane”

Bettina Wilms on saksa kirjastuse Kullerkupp Kinderbuch Verlag asutaja. Kuna 2017. aastal loodud kirjastus on avaldanud juba mitu eesti lasteraamatut, palusime tal kirjutada oma kogemusest raamatute kirjastajana Saksamaal. 

Kõik sai alguse meie elutoa diivanilt. Minu mees Carsten Wilms õppis Bonni ülikoolis eesti keelt, oli Tartus Robert Boschi Fondi stipendiaat ja juhtis 2001–2005 Saksa saatkonna kultuuriosakonda Tallinnas. Meie raamaturiiulid on eesti lastekirjandusest pungil, me tunneme paljusid eesti kirjanikke isiklikult. Carsten loeb tihti meie kolmele lapsele raamatuid ette ja tõlgib seejuures eestikeelsed raamatud käigu pealt saksa keelde. Ta on tõeline estofiil.

Mis mind Eesti puhul eriliselt paelub: Eesti on Euroopas e-valdkonna pioneer, samal ajal on tal ette näidata suurepärane trükikirjandus – nii lastele kui täiskasvanutele. Kahjuks pole enamik tekste saksakeelsele lugejale kättesaadav: saksa kirjastused ei riski Saksamaal tundmatuid autoreid tõlkida ja vähemtuntud rahvaste kirjandusega tegeleda. Soovime seda oma kirjastusega muuta.

Seetõttu asutasime 2017. aastal kirjastuse Kullerkupp Kinderbuch Verlag ja spetsialiseerusime Põhjamaade uuemale lastekirjandusele. Tegeleme kirjastamisega küll professionaalselt, kuid sisuliselt meie põhitööde kõrvalt siiski hobi korras (mina olen tegev hotellivaldkonnas, abikaasa töötab Saksamaa välisministeeriumis). Carsten otsib koos meie lastega välja kauneimad raamatud ja tõlgib need saksa keelde. Mina tegelen turunduse, levitamise ja finantsidega. Lisaks teeme koostööd graafiku, toimetaja ja maksunõustajaga.

Loomulikult on see suur privileeg, et me ei ole kirjastuse sissetulekust otseselt sõltuvad. See lubab meile suuremat vabadust autorite ja raamatute valikul. Algusest peale oli meile oluline trükkida raamatuid keskkonnasõbralikult ainult Berliinis ja ülimalt kvaliteetselt. Eelkõige pildiraamatud peavad olema välimuselt atraktiivsed ja vastupidavad.

Seni on vastukaja meie raamatutele olnud suurepärane: nende kohta on ilmunud mitmeid arvustusi ja ka lugejad on nendega rahul. Ent loomulikult pole lihtne võistelda suurte saksa kirjastustega, kelle käsutada on palju suurem turunduseelarve. Praegu püüame kirjastusele veel rohkem tuntust koguda.

Seni on Kullerkupu kirjastuses ilmunud neli eesti lasteraamatut: Kertu Sillaste „Ei ole nii“ ja „Igaüks teeb isemoodi kunsti“, Leelo Tungla ja Regina Lukk-Toompere „Lumemees Ludvigi õnn“ ja Indrek Koffi ja Ulla Saare „Ilusti“.

Foto: Leelo Tungal koos Carsten ja Bettina Wilmsiga Berliinis. Pildil on ka Carsteni ja Bettina lapsed Lennart (7) ja Marlene (5). Väike Charlotte (2) tegi parajasti lõunauinakut.

Kirjastuse koduleht
Facebook 

Saksa keelest tõlkinud Helena Koch